Monk (Narva)

Narva on kohati kentsakas. Taaskord sinna saabudes saan teada, et minu majutuskoha lähedal on uksed avanud koht nimega Vinland. Põgus guugeldus näitab, et nende köök võib mulle huvi pakkuda küll (vähemalt on täidetud miinimumnõue – menüüs leidub suppe) ning et nad avavad uksed kella viiest õhtul. Noh olgu peale, olen siis nõks peale viite kohal esimese kundena ... aga selleks et kuulda, et süüa veel ei saa midagi, sest kokku olla alles poodi läinud. Mida hekki!

Ehkki mul hakkab ajaga nüüd juba kitsaks minema, jõuan põigata lähedalolevasse Astri keskusesse, kus tean et mõned puhvetid on veel külastamata. Esimesena jääb jalgub aasiakas nimega Monk ja siia ma siis maandungi. Ütleme nii, et nägemus söögikorrast kuskil kaubakeskuse koridoris pole küll mu esimene eelistus, kuid läks seekord siis nii.

Seinapealses valgusmenüüs mulle küll ühtegi suppi silma ei jäänud, kuid letitagune näitsik seletas, et saab küll kiirelt valmistada seda ja toda ja ... Kuna ühes nimes kõlas venekeelne „ostrõi“ ehk vürtsikas, siis selle juures ma noogutasingi. Esimese hooga ei näinud ma muud kohta istumiseks kui koledad plasttoolid keset kõledat koridori, kuid näitsik teatas hoolitsevalt, et järsku seal tagapool on mul mugavam ... ja näe, olidki juba enam-vähem kabedad lauad-toolid väikese poodiumi peal, pisutki inimeste jalust ja silmist ära.

Napi 10 minutiga tuli kohale kausike, milles „Monki nuudlisupp (Vürtsikas nuudlisupp kana ja krevettidega) 4.50“ Nohhh-jahhh. Esteetika on selle roa kõige nõrgem koht. Kui panna kokku sojakaste ja tärklis, siis saab küll autentselt aasiapärase kisseljaks tuunitud supi, aga ilus see pilt pole. Tumeda, punakaspruuni leeme sees leiab ohtralt kana ja krevetikesi, nuudleid ja veidi hakitud rohelisi ube. Mõnusalt vürtsikas tšilli-ingverine soojus lööb aga tuhmi väljanägemisega sisemiselt särama ning emotsioon on ikkagi üsna hea.

Prae osas pidime veidi letitaguse noorprouaga seletama, et mida ma siis ikkagi tahtma peaks. Minule jääb silma lambaroogade nimistust „Lambaliha Szechwani kastmes (Sibula, ubade, selleri ja paprikaga küpsetatud tükeldatud lamabaliha vürtsikas Szechwani kastmes), 10.-EUR“. Aga et mida ma sinna juurde tahan, et kas riisi või nuudleid, mida kõiki on mitut sorti, aga mida tuleb eraldi tellida ja kokku saab ikka vägev ports olema! Lepime siis aga ikkagi selle juures kokku, et ma võtan ainult liha ilma igasuguse ballastita.

Miks nad küll Sichuani kohta Szechwan ütlevad, kas nii on narvapärane, seda ma ei tea. Kuid nii vähe kui mina hiina köögi kohta tean, siis Sichuan peaks olema kõige tulitavamalt vürtsikam nurgake ja see ootus mulle sobib.

Tellimisest vähem kui 20 minutiga saabubki pikergune liuake, täis isuäratavalt väljanägevaid lihatükikesi näiliselt vürtsikas kastmes. Nohhh, tulepurskamisest jääb asi siiski kaugele. Jah, siin on tšilli pindmist ja ingveri sügavat soojust, kenasti küüslauku ja paprikakest, lõpus sissesummitud krõmpsjat sibulakest ning isegi paar dekoratiivset kurgiviilukest, kuid oodatud tulelõõm jäi ära. Lihtsalt väga hästi valmistatud ja meeldivalt maitsestatud liha. Mõnus ja tore, ehkki põhjamaiselt leebeks tuunitud versioon algupärast.

Kokkuvõte ikkagi mõõdukalt positiivne. Supipöial jääb puhtalt visuaalse esteetika tõttu horisondile püsima, praepöial tõuseb aga leebes vürtsikas soojuses suti kõrgemale. Kiireks ja maitsvaks söögikorraks võib isegi kaubakeskuse koridoris maha istuda küll.

---

lugu ilmus siin