Manna la Roosa (Tallinn)

Viru väljaku kaenlas asuvas edevalt vanamoelises puumajas leiduvad kõrvuti kaks eksootilist puhvetit, millest üks kannab Manna la Roosa nime. Veidi kaootilise ja põhjamaalase pilgu jaoks mõõdutundetult värvi- ja detailirohke sisekujundus vormub miskipärast minu peas sõnaks „Kuuba“ ... võimalik et hiljuti sellest saareriigist naasenud tuttava pajatuste tõttu.

Kuuba või mitte, aga laiemalt Ladina-Ameerika on siin teemaks küll, kui nüüd nina juba menüüsse torgata. No näiteks supp nimega „Caldo de pollo“ (kanasupp, 8.-EUR), mille saabumine võttis u 15 minutit. Targad seletused ütlevad, et sellenimeline supp erinevat muudest kanasuppidest selle poolest, et kana pakutakse selles suurte tükkidena, mitte peenelt hakituna.

See on ju tõsi, et nii kana kintsuliha kui köögiviljad on selles supis lohmakate lõikudena. Aga mis peamine – selle supi leemeke on rammus ja maitsev, ehedalt köögiviljaselt lõhnav ja kanapuljongi toeka olemusega. Ainsad peenelt hakitud elemendid siin kausis on sibul ja tšilli, mis annavad roale mõnusa särtsu ja tulemuseks on üks üsna rahulolev kunde.

Ahjaa, omaette sõnakest väärib koos supiga lauda toodud leiva-anum. Justnimelt see edev vanaaegse jalgadel vanni moodi väljanägev anumake, sest kergelt soojad täistera-ciabatta ja määrdekreem on lihtsad ja funktsionaalsed nähtused.

Praevalikul kõhklesin kahe erineva roa vahel, kuid langetasin otsuse jällegi puhtalt nime pärast – no kas „Feijoda“ ei kõla uhkelt? (Ladina-ameeria pajaroog mustade ubadega, kana/veise/sealiha; 13.-EUR). Tellimise hetkest võttes 30 minutiga jõuab lauda kausitäis ... hmmm ... oaputru? J

Kui hakkasin selle kallale asumiseks salvrätiku seest nuga-kahvlit haarama, siis saabus hetkeline segadus – kas ettekandja oli mulle kogemata kaks lusikat toonud? Et üks oli supi jaoks ja teine ... ahjaa, no tõepoolest, mida selle noa-kahvliga ikka teha oleks taolise pajaroa puhul!?

Oad, liha ja köögiviljad. Lopsakad küüslauguviilakad ja sutike tšillikest. Lihtne, kodune, suisa talupoeglik toiduke oli ju iseenesest hea ning maitsev, kuid erilist muljet ei jätnud kah. Et noh kui juba Ladina-Ameerika, siis võiks suus ikka veidi tulekahjut kah oodata, kuid vürtsikest oli siin vähemgi kui supis.

Ahjaa, kaks lisalauset: ammu-unustatud veebilehel on täiesti aegunud menüü, FB lehel on menüü õige, aga hinnad vananenud. Aga kohvi on siin majas väga omapärane, selline pähkline ja leivane, tehtud mingitest ubadest, mille kottigi mulle näidati, aga nimi näed ikkagi meelde ei jäänud J

Kokkuvõte seekord siis leebelt sõbralik. Supipöial on kindlasti üsna püsti, sellist lihtsat kanasupikestki saab ju päris kirkalt ja rõõmsalt valmistada. Praepöial ... eee ... pajaroapöial sügab aga korraks kõrva tagant ning tõused ehk ka kraadikese horisondist kõrgemale. Lihtne ja toekas toiduelamus oli ju hea, kuigi vürtsikest võiks selles rohkem olla.

---

lugu ilmus siin