Rado (Tallinn)

Rado on vist üks väheseid Tallinna vanalinna puhveteid, mis on kogu katkuaja vastu pidanud. Vähemalt mäletan kui poolpehmete piirangute perioodil üritasin sinna sisse astuda, kuid külastajate piirarvu tõttu ei olnud see võimalik. Noh nüüd kui piirangud on maas ja mul juhtus sealkandis olles veidi aega olema, lähen uuele katsele.

Tõsi küll, ega vaba lauda pole nüüdki naljalt leida, aga eks ole ju reede õhtu ka. Proua uurib veidi ekraanil midagi ja osundab siis otse ukse juures olevale lauale. Mõni hetk hiljem veab ta sinnasamasse hiigelsuure menüütahvli – tuleb välja et neil nii asi käibki. Tahvli peal on kirjas see, mida parasjagu pakutakse. Mõneti on see ju vahva, ei sea köögile piiranguid ja kohustusi, ei tekita ka kundedes pettumusi stiilis: „a miks teil pole parasjagu seda, mis menüüs kirjas“. Aga teisalt ei lase ka oma käiku ette planeerida, sest menüüd lihtsalt pole võimalik ennem näha, kui kohal oled.

Väike kulinaarne seiklus on mõistagi tore, aga nohh ... minusugune supilemb oleks ilmselt jätnud kohaletuleku ära, kuna midagi supilaadset neil pakkuda pole. Aga mis seal’s ikka, hindame seda mida maja pakub.

Eelroaks valisin „Veise tartar“ (13.- EUR), mis saabub kohale vaatamata täismajale üsna kiirelt, napilt 10 minutiga. Pits-hõredad saiakuivikud, munakollane, marineeritud sibulaviilud annavad taldrikutäiele efektse mulje. Ürdimajoneesi täpid täidavad samuti pigem dekoratiivset funktsiooni, sest neid on nii vähe, et maitseelamust neist väga ei sünni. Korralikus faktuuriga ja leebelt maitsestatud liha. Kõik on kena ja korralik, ehkki ka ei midagi enamat, ilma vau-efektita hea ja tubli amps.

Põhiroaks jäi silma „vasikamaks“ (17.-EUR), mille ooteajaks kujunes küll 40 minutit ... aga no reedeõhtu ja täismaja, onju. Lahedalt ja naeratamapanevalt laiutas kõige peal poolitatud redis, mis oli serveeritud koos lehetituga. Vasikamaks oli sisuliselt perfektne sooritus – eheda värske suitsumaitsega koorik ja kreemiselt pehme sisu. Noh olgu, üks nurgake oli veeeeidi kummine, aga see on juba pisiasi. Maksa all olev kartulikreem koos röstisibulaga olid nõksa liiga soolased, kuid maksa lisandina toimisid kokku ikkagi ilusalt.

Kogu selle külastuse juures oli vaid kaks väikest miinusmomenti. Õhk asutuses oli väga ärahingatud ja umbne (aga kolmandat korda – reedeõhtu ja täismaja) ning peale seda, kui olin lõpetanud ja taldriku endast demonstratiivselt kaugemale lükanudja käed rinnale asetanud, pidin ma arveküsimist ootama u 15 min (aga vaata eelmiste sulgude sisse, eksju).

Kokkuvõte päris-päris positiivne. Noh olgu, suppi ei olnud ja selle asemel tellitud eelroog oli lihtsalt OK tasemel. Aga see-eest maksa oli koheldud sellise professionaalsusega, et praepöial läheb nii püsti kui püsti. Seda puhvetit soovitan ma küll ... ja soovitaks veelgi enam, kui menüüs suppe leiduks :)