Cafe Opera (Tallinn)

Ammu pole ma saanud ühest puhvetist sellist visuaalset rahuldust, positiivset emotsiooni juba sisseastumise hetkest ning veelgi enam sees olles. Otse Estonia teatri kõrvale Tammsaare parki on rajatud helge ja õhuline rajatis, milles ühes tiivas toimib „Cafe Opera“, selle keskel olev väliala võib saada suvel tõsiseks tõmbenumbriks.

Laupäeva õhtuhakul oli kundesid veel üsna vähe, seega lisandus üldisele ruumikusele veel ka omamoodi veider hüljatuse tunne, kuna menüü jõudis minuni alles 10-minutise ootamise järel, kuid see-eest koos vabandusega.

Kuna supilaadseid tooteid oli menüüs ainult üks: „Mereannisupp“ (lõhe, veenuskarbid, porru, 63*C muna; 10.-EUR) siis ega valikut ju polnudki. Igasugu kalalisi asju söön ma hea meelega, kuid see 10 minutiga lauda saabunud kausitäis osutus pettumuseks. Vaata ma polnud ju seda peenes kirjas osa alguses hoomanud ning seetõttu ootasin/oletasin midagi rikkalikku, eri tegu ja nägu vee-asukate sümfoonilist kokkumängu. Oli aga ainult lahja duett mõne lõhetüki ja kolme karbikese vahel (ning needki polnud veenuskarbid). Jah leem oli ju aromaatne ja meeldivalt maitsestatud, kuid enamasti täitsid seda vaid noorte kartulite segmendid, millel oli veidra „efektina“ kooreosa pealt maha keenud, eraldudes nüüd paljasteks kartulisektoriteks ja nahkseteks eraldiheljuvateks kartulikoore ribadeks. Minusugune supilemb jättis igatahes peale vähese kalalise osa väljakoukimist kolmandiku portsust söömata ... sest et igav oli see kausitäis noh.

Õnneks kompenseeris selle esmase altmineku kuhjaga põhiroog. „Veise sisefilee„ (kartuli fondant, suitsupeet, grillitud porgand, demi-glaze kaste; 22.-EUR). Nojah, nüüd kui ma loen e-menüüst seda väikses kirjas lisandusi, siis ma veidi tahaks küll norida kartuli fondant ja suitsupeedi osas ... kuid tol hetkel ma neid nüansse ei teadnud ja nautisin rooga täiega! (35 minutit ooteaega tellimise hetkest jääb samuti täiesti viisakuse piiridesse.)

Alustame juba visuaalsest poolest – suur apetiitse välimusega lihatükk, mõistuse piires kunstipäraselt paigutatud vähesed köögiviljad ja ilma liigse täpitamistuhinata kaste – kõik see kokku toimib suurepärase sissejuhatusena. Liha ja köögiviljade vahekord, eriti kartuli vähesus on selle hinnaklassi toidu juures omaette boonus – see köök teab, mida ja miks ta pakub.

Ning no kuulge, see meisterlikkus, millega oli liha menetletud, väärib püstiõtusmist ja mõõdukat kummardust. Parim tõestusena sellele toimib muuseas serveerimis-viga. Steigina serveeritud liha (mis sest et sisefilee) juurde peaks käima ka korralik lihanuga, mitte see tavaline sööklatarvik, millega on paslik vaid toetusfunktsiooni, mitte lihalõiget teostada. Aga see liha on niiiiiiiii õrn, et isegi taolise lauatarvikuga saab hakkama!

Kokkuvõte kolmetine. Puhveti eksterjöör ja interjöör väärivad omaette püstipöialt. Supipöidla meeleolu sellele postiivsusele ei vasta ning jääb üsna rõõmutult löntsi. Seevastu praepöial astub pealavale ning hüüab valju vääle ja sirge seljaga, et JAAAA, seda puvhet on ilus ning lihateadlik!