Aleksandri Pubi (Pärnu)

Pärnu jõgi teeb Pärnuga sama triki mis enamike teiste jõest poolitatud linnadega. Et on olemas see „õige“ pool linna, kus toimub enamik avalikust elust ja kus tuiavad turistid ... ja siis on see teine pool, kus elavad oma vaikset igapäevaelu kohalikud. Praktiliselt kõik Pärnu puhvetid asuvad „õigel“ poolel, kuid seda tänuväärsem on, et teisel pool on nii pikki aastaid vastu pidanud Aleksandri Pubi.

Pühapäeva varalõunasel, üsna avamise ajal sisse astudes on suur saal üpris kiirelt täitumas, leti ees seisab pisuke järjekord. Kuid pole hullu, saabki senikaua leti kohale kriidiga kribatud menüüd uurida. Paganamas, selles ei leidugi seda suppi, mida mulle eile kiideti! (muuseas seda ei leia ka veebimenüüst, mis on veidi norimisväärne)

Kui tekib minu kord tellida, küsin igaks juhuks ikkagi kiidetud/soovitud vürtsika loomalihasupi järele. Räägitakse et eile söödi vist kõik ära ... aga köögist järgi küsides selgub, et saab ikka küll. Nii tekibki tšekile esimene rida – tšilline loomalihasupp (4.50).

Lähen lauda, lonksan vett ja silm jääb tšekil olevale huvitavale detailile. Supi juures on märkus „enne“ ja prae nimetusele on juurde trükitud sõna „hiljem“. Hmmm. Kas on võmalik et mind tunti ära ja lisati jama vältimiseks taoline märge, et ei toodaks kahte käiku korraga? Või on see siin majas tavapärane märgistus? Kui see teine variant, siis kiidan taolist märgistust üliväga! Ega köök ei pea aimama, mis järjekorras tellimusi väljastada, see ongi letitaguste asi kööki piisavalt informeerida.

Jõuan vaid veidi pilgul ringi lasta käia – vaatamisväärset on siin kuhjade kaupa – kui juba ongi supp kohal, napilt 7 minutiga tellimisest. Esmamulje on veidi kahvatu – lihasupp, mille pinnal on vaid paar tikupea suurust rasvalaigukest näib pisut kentsakas. Kuid häguse leeme seest paistvad jalopenorõngad lubad vähemalt maitselamust ning kutsuvad väheldase supikausikese sisuga tutvuma.

Ojaa – maitsega on asi kõik kenasti korras, siin leidub nii soola kui happekest, nii magusat kui ka mehemoodi vürtsi. Pikad kitsad loomaliharibad on ehk veidi keerukad väheldase lusikaga taga-ajamiseks, kuid see-eest on seda liha palju. Porru ja sibul, tomat ja porknake, tummisuseks veidi ubasid ja mõistagi ohtralt marineeritud jalopeno viilakaid. Ilmselt visatigi köögis eilsele supipõhjale kiirelt vett peale ja lasti kuumaks – see on üldiselt täiesti aktsepteeritav teguviis – ja tulemuseks on üks rahulolev kunde, kelle pühapäevane organism on kenasti üles äratatud, nina niiske ja laup õrnalt higine. See oli nüüd üks kena algus päevale!

Praad saabus akuraat õige ajastusega ehk mõni minut peale supikausi äraviimist (15 minutit tellimusest). Tellimise käigus selgus küll, et tahvlile kirjutatud lõhe pole saada, kuid on samas koosluses praad kohaga (13.-EUR). Noh mis seal’s ikka, proovime siis niimoodi hakkama saada.

See taldrikutäis näeb välja isuäratavalt, visuaalne tekstuur on kenasti selgejooneline, värvid ja värskus salati poolelt, kollane kuhil kartuliputru, õrna praekoorikuga suur kalafilee ja kastmekannuke. Sellel köögil on nii tegu kui nägu!

Kala mõistlik maitsestus toob koha õrna oleku väga hästi esile, siia peale oleks lausa patt kastet kallata. Aga see kaste on teate kui maitsev, kreemine ja ilmselt mingile puljongile üles ehitatud! Kuidas ma ta siis kätte saan? Aga selgub et kahvli otsa torgatud salatilehed on just parajad kandurid selle kraami jaoks. Balsacmicoga üle nõristatud värsket kuhilat jätkub selleks küllalt ning jagub ka niisama krõmpsutamiseks. Kartulipüree kuhilake on ainuke element selles praes, mis oma maitselt ei tekita mingeid emotsioone ning nii ta minust sinna jääbki.

Kokkuvõte vinks-vonks positiivne, supipöial vürtsikalt vaimustunult püsti, praepöial limpsib kreemkastmeseid huuli samamoodi püstiasendis. Pikki aastaid sellele pubile, mis jonnakalt püsib ja suudab pakkuda restoväärilist maitseelamust!

---

lugu ilmus siin