Chaplin (Tartu)

Tartu kesklinna kaubakeskuse all vahetus puhvet ... noh vähemalt vahetus silt, nüüd on meil olemas Chaplin. Mitte et ta peale pikka remonti kuidagi teistmoodi välja näeks, aga kuna silt on uus, siis on paslik oma pöidlad siia kohale tuua, seda enam et asutus on tee peal niikuinii.

Tööpäeva hilisematel õhtutundidel on suur saal tühja täis ja kõik see rahvas istub väljas – ikkagi suvi ju! Õnneks vabu laudu oli kohe mitu ja teenindajate töökoormus tagasihoidlik, sestap kulges kõik ladusalt ja kenasti.

Supikeseks valisin „Selge leemega kalasupp (5.70 €)“, mille saabumisega läks 7-8 minutit. Pubilikul moel saabus see koos korvikesega, milles vajalikud riistad ja hunnik salvrätte – see on meeldiv, et ei pea eraldi küsima.

Ohhh, no küll see supp lõhnas super-puper hästi! Muidugi võib oma roll olla ka sellel, et viimati sõin ma midagi 24 tundi tagasi, kuid igatahes võisid kõrvaltlaudade inimesed küll imestada, nähes mind istumas, supilusikas nina all ja nuuskimas.

Pahatihti valmivad supid kellegi veidral tahtel nii, et leem ja sisu puutuvad kokku alles taldrikus, omamata mingit ühisosa. Kuid siit kausist tõusis aktiivselt, värskelt ja meelitavalt kalane aroom! Ja maitse samamoodi, justkui oleks suisa uhhaad kolmest kalast keedetud. Võimalik et see on saavutatud mingi kontsentraadi/puljongikuubiku abil, aga see pole ju oluline! Minu kui ilmselt keskmisest lõhnatundlikuma isendi nina undas rahulolust!

Supp ise oli samuti rikkalik, lõhe ja kreveti rohke. Kartul, porken, porru ja mõned vetikaribad. Parasjagu soolane, kergelt köögiviljamagus ning õrnalt vürtsikas. Mitte supp, vaid väljapeetud meistriteos!

Kaussi ära toimetama tulnud piiga küsis ärksa häälega et „kuidas meeldis“ ning näis olevat kiituse „ootamatult hästi“ peale siiralt rõõmus.

Teine käik „Veinis hautatud sea põsefilee ahjukartulite ja kreemise kastmega (12.50 €)“ saabus umbes kahekümnenda minuti paiku ehk siis väga õige ajastusega. Visuaalne struktuur lihtne ja pubilik, ilma liigse ponnistamiseta ... ja ka ilma salatita? Suvisel ajal võiks ju miskinegi muru taldrikul olla, kas ei? Need kaks võrsetutsakat ei täida siiski seda rolli ära, kas pole nii?

Keedetud ja seejärel närvutatud porknad maitsevad lihtsalt ja meeldivalt. Marineeritud punane sibul – alati kindla peale minek. Korraks fritist läbi käinud kartulid, mis moodustavad absoluutse enamiku taldrikutäiest pole pahad, aga minu jaoks üsna mõtetu ballast.

Liha – nojahh, korralikult ja pikalt pehmeks hautatud põsk maitseb enamikel juhtudel hästi ja nii ka see, kuigi ei kuidagi eriliselt ega meeldejäävalt. Koorene kaste oli ainuke asi siin taldrikus, mis eraldi kiidusõna väärib – veidi rosmariinikest selles tegi oma triki ja pani isegi mõnda kartulit purustama, et kastet kätte saada.

Tore hetk oli aga see, et kui piiga nüüd teisele taldrikule järgi tuli ning kontrollküsimuse peale sai vastuseks „see oli lihtsalt OK“, siis päris selle peale „aga mida saaks teisiti teha?“ ning kuulas tõsiselt noogutades ära minu kaebluse: „suvel võiks ju taldrikus midagi suvist ja värsket olla“. Mine tea, ehk ütles selle köökigi edasi, aga kena huvitundmine ikkagi.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial põrkab suurest rõõmust ringi nagu õhupall ning kiidab iga põrke ajal kööki! Praepöial on aga horisondi ligi, väristades end veidi ülespoole kastet meenutades ... kuid siis jälle salatipuudusest allapoole vajudes. Kas ma seda kohta soovitan? Supikogemus oli niipalju hea, et soovitan ikkagi, kuigi pubiköögi koefitsent tuleb igaks juhuks meeles hoida ootuste seadmisel.