Resto Linn (Vijandi)

Mis on sellel pildil valesti? Õige – te näete kahte käiku korraga laual. Oehhh. See juhtus jälle. Sedapuhku Viljandis. Aga ega pole vahet kuskohas, sest hoolimatu on see ikkagi.

Kuna antud kirjatüki lugeja pole võibolla mu analoogseid ägamisi varem näinud, siis seletan uuesti lahti, miks selline pilt ja kliendikohtlemine on vale. Rohkem kui üks toidukäik võib olla lauas sööklas, kus kunde ise toob nad kandikul korraga endale ette, keerab nad endale klõmpsti nahavahele ja liigub kiirelt sammul edasi. Sest et söökla on funktsionaalse toitumise koht.

Asutus, kus teenendatakse lauas (ja mille nimeks on edev „resto“), antakse kundel aega toitu nautida, peetakse välja paus. Tuuakse toidud ette ükshaaval ja alles siis, kui ollakse veendunud, et klient on eelmise käigu lõpetanud. Eesmärgiks on kunde maksimaalne rahulolu, eksju onju?!? Kui aga tuuakse kaks käiku korraga, siis supikäigu lõpetuseks on praad jahtunud ning kunde mossis. Ja tagasi ta enam EI TULE.

Aga räägime nüüd toidust endast. Nädala keskel, tööpäeva lõpp. Bussijaama läheduses kaubakeskuse teise korra peal olev puhvet Resto Linn. Saal on poolhõre, noored armsad piigad vudivad ruttu ning kõik sujub kiirelt, ehkki veidi kaootiliselt. Oehh.

Vesi ja leib tuleb endal ise tuua, napsan viilukese peale huvi pärast ka rohelist hapukat määrdevõid – see on muuseas päris hea!

Suppe on menüüs täpselt üks, sestap võtan selle mis on. „Kooreses ürdileemes koha köögiviljadega“ (6.-EUR). Laudatoomiseni läheb tellimuse hetkest 10 minutit. Soliidselt tumehall kausike sama karva alustaldrikul – esmamulje pole laita.

Ma pole nii rammus-kleepjat leemekest varem kohanud. See pole ei hea ega halb, vaid kummaline. Millegipärast hernemaitseline. Köögivilju selles leidub täpselt üks – seibideks hakitud lillkapsas. Pontsakad kalatükikesed, mis ülitihke leemega pole mingit kontakti saavutanud. Kõik see kokku on sihuke ... mehh. Neutraalselt vähemaitsev. Süüa võib, aga kuna roog mind kohe üleüldse ei kõneta, siis jääb suur osa sellest kaussi alles.

Praad. „Tempura kohafilee frititud kartuli marineeritudkurgi majoga“ (10.-) Kirjapilt pole minu leiutis, vaid täpselt kopeeritud asutuse veebimenüüst, mis tõsi küll ei lange päris kokku pabermenüüga J

Kohalejõudmise aega te juba teate – needsamad 10 minutit ja koos supiga, urrrrr. Sisuliselt on see toit fish’n’chips. Kohevas taignas kala on uhke välimusega, aga absoluutselt maitsetu, sõnast täiesti maitsevaba. Määrdevõiga ühte värvi ja maitset jagav majoneesikaste – mis muuseas on mõnusa meikiga – sobiks ehk kala maitselageduse praavitamiseks, kuid krõbelopsakas taignakoorikus pehmet kala pole võimalik selle kitsa kõrge majoneesitopsi sisse dippida. Sinna saaks dippida põneva väljanägemisega pikki kitsaid kartulilootsikuid ... aga need pole minu rida. Tomat-kurk-salatileht on ainukesed asjad, mis ma siit taldrikult kohusetundlikult ära söön. Mõneti kohe kahju, et visuaalselt efektne taldrikutäis niimoodi lauale jääb, aga maitsevaese toidu endale sisselükkamine kalorite saamise eesmärgil pole minu rida.

Kokkuvõte seekord kurb ja löntis. Supipöial imestab köögi oskuse üle kooreleem nii kliistertihedaks kokku keeta ja samas maitsetuks jätta. Praepöial oskab kiita ainult toidu välimust, kuid nullmaistestusega kala ei mõista ta kiita mitte. Mõlemad pöidlad on horisondist allapoole ja kuna ühtlasi tehti ka see maailma kõige lollim teenindusviga (kaks käiku korraga lauda), siis seda puhvetit ei suuda ma mitte kuidagi soovitada.

---

lugu ilmus siin