Soho (Tartu)

Tartu pole õnneks Tallinn. Siin pole seda südalinna/Raeplatsi efekti, millest kohalikud põhjendatud skepsisega eemale hoiduksid. Turist ja kohalik istuvad läbisegi ning kõik toimib nii nagu ühes normaalses asumis olema peabki.

Kunagise Londoni hotelli asemel Rüütli uulitsas on nüüd Soho ja selle all samanimeline puhvet. Suve puhul lauad tänaval ja puha. Tööpäeva lõpusel ajal on see ja järgmised tänavakohvikud veel tühjavõitu, kuid tasapisi inimesed juba kogunevad. Rõõmus ja lahe suveõhtu algus, mis pole õnneks ka lämmatavalt kuum. Kõik on bueno ja caspacho!

Kas ma ütlesin „Caspacho“? Ilmselt sellepärast, et see oli ka ainuke supiline nähtus menüüs (hinnaga 6.-EUR). Igas teises olukorras ma hakkaks jaurama köögi laiskuse teemal, et ei viitsita peale püree midagi pakkuda, kuid suvesoojuses on külm tomatisupp kena asi. Ja pealegi, see viie minutiga saabunud supike on paganama maitsev! Mõnusalt happeline, tomatine, sellerina, vähese küüslauguse ja mõõduka piprase õhetusega. Dekoori ja kerge krõmpsuna must seesam ja kurgisalsa – see kraam näeb hea välja ja maitseb veel paremini!

Paar väikest naginat nugistan kiitmise vahele ka ikka. Esiteks – külmsupp võiks olla külm (noh nt supitaldrikud võinuks külmas seista, et anda täiendav karguse efekt). Teiseks – veebimenüüs see valik ei kajastu. Kolmandaks – tuua lauda supp ja mitte tuua salvrätikut on niru mõte, asetada supikausi kõrvale lusikas otse välikohviku lauaplaadile (ilma söögiriista alla asetatava salvrätita) aga kohe lausa üleüldse mitte OK.

Soovides ilmale vastavalt jätkata kergelt, tellin „Kohafilee värske kartuliga“ (14.-EUR). Muuseas, ka seda toitu ei leia veebimenüüst. Toidu saabumiseks kulub 25 minutit ning see saabumine on juba märksa viisakam, sest nuga-kahvel lebavad siivsalt salvrätiku peal. Pisiasi, aga oluline ... kasvõi seetõttu et saan sinna salvaka vahele lõpuks ära sokutada seni näppude vahel veeretatud nätsu, hilisemast funktsionaalsest suupühkimisest rääkimata. Vaadake teinekord kundedele korraks näkku – vuntsinimestele peaks vaikimisi topeltportsu paberrätikuid tooma :)

Toit ise aga on samal maitsekõrgusel kui supikegi. Kiiret ja parajat kuuma näinud kala on kohtunud parasjagu ka soola/pipraga. Krõmpsvärske salatike. Karamelliseerunud-magusad bataadikuhjakesed. Külluslikult maitsev valge kastmeke on vist mingi puljongi peale ehitatud? Igatahes kõik kokku jätab väga hea mulje. Ahjaa, tillukesed noored-vesised kartulid on peale keetmist ka korra panni näinud ning ega neilgi viga polnud, kuid minust jäid nad ballastina enamasti taldrikule – kuid see on juba minu viga, mitte etteheide köögile.

Kokkuvõte tuleb suviselt rõõmus ja soe – nii supi- kui praepöial seisavad keset Rüütli tänavat kaelakuti püsti ja hüüavad – seda söögipesa soovitame me kohe ilmtingimata proovida! Küll need mõned väikesed konarused kah aja jooksul ära silutakse ning Tartu on ühe väärt puhveti võrra rikkam!

---

lugu ilmus siin