Literaadi kohvik (Tallinn)

Viru keskuse raamatupoodi teab vast igaüks. Noh vat selle poe nurgas on ka puhvet. Literaadi oma, nagu nimi väidab. Keskpäevasel tunnil sisse astudes on enamik laudu ka kundesid täis ja letitagustel noormeestel sebimist küll.

Kuna veebimenüüs jäi silma, et puhvetil on pakkumisel ka päris-toiduna arvesse minev „Selge kalasupp. Supp lõhe, valge kala, krevettide, köögiviljade, lehtkapsa ja tomatiga“ (8.90), siis selle ka tellisin.

Istusin ühe vähese vaba laua taha, üritades mitte kuulata kõrvallauas sädistavate verisulis piigade jutuvada ja süvenesin mobiilis uudisvoogu. Napi 8 minuti pärast astus laua juurde pikk lokkispäine noormees sõnadega: „siin on teie tellimus“. Tõstsin pilgu ja ohkasin. Njahh. Jälle. Uuesti. Ikka ja alati üllatust ja pahameelt valmistav vaatepilt, kui lauda saabub kaks rooga korraga. Teate mis, kulla Literaadi rahvas, ma ei hakka praegu isegi jaurama, et miks see on VÄGA vale. Küsige lihtsalt kasvõi mõne kogenud kelneri käest järele, kui teeninduskoolitusele panustada kohe üleüldse ei raatsi. Kahte käiku korraga ühele inimesele ette ei tooda. Punkt. Rasvane miinus läheb kirja.

Supike ise vastas enam-vähem kirjeldusele. Klaar tõepoolest. Kõik lubatud komponendid enam-vähem olemas (valget kala küll ei kohanud), krevette isegi hulgim. Aroom oli leemel üsna olematu, kontakti kalase poolega polnud see leem jõudnud saavutada. Maitse – põhiliselt soolane, kummalise metalse kõrvalmaitsega, justkui oleks siia sisse valatud ka mingit metallpurgis seisnud marinaadi. Nokkisin sellest krevetid-kalakesed välja – need maitsesid ju hästi ja olid väga kenas värskes küpsusastmes ning jätsin enamuse metall-leemest kaussi alles.

Teise käigu tellimisel tekkis segadus. Veebimenüüs nägin pearoogade rubriigis mitmeid huvipakkuvaid praenimetusi, kuid kohapeal praadide kohta küsides vastati: „Päevapraad on meil otsas“. Küsisin uuesti, et kas mingeid muid päris praelaadseid asju menüüs peale päevaprae pole? Noorhärra raputas pead ja viipas loiult seina suunas – et vot need toidud on valikus. Salatid ja pastad. Mhhhh. Noh olgu, tellisin siis spinati ja lõhega pasta ehk „Spinaci e salmone“, nagu tšekil kirjas (9.90).

Nagu mõistate, pidin seda pastat hakkama sööma juba jahtunud kujul (urrrrr). Suurim pluss – päris kapparite kasutamine. Aga see nüüd ka seletab veidi asja, miks nii esimene kui ka teine käik maitsesid pisut metalselt – kas mõlemasse oli läigatatud kapparite marinaadi? Igatahes jahe riivjuust jaheda (ent väga õiges küpsusastmes) pasta pinnal ei andnud enam mingit erilist efekti. Koorene pasta on lollikindel valik, aga üldiselt ka sama turvaliselt igav. Nii oli ka see roog. Oleks siin kasvõi paar keeret värsket musta pipart aromaatikaks peal olnud, oleks ma ehk selle taldrikutäie nahka pistnudki. Nüüd aga nokkisin kappari-lõhekese-spinatikese pasta vahel kokku ja jäi ka see taldrikutäis suuresti minust lauale.

Kokkuvõte tuleb jahe. Supipöial ja praepöial ei taha olla sunniviisiliselt kokku seotud. Protestiks selle vastu ja ka muu maitseigavuse tõttu jäävad mõlemad horisontaali tasemele kinni, samas ka allapoole laskumata. Funktsionaalse toitumise kohaks kõlbab see puhvet küll, kuid ei enamaks.

---

lugu ilmus siin