Veel Viljandi poole tutvun veebis oleva menüüga ja imestan, et kas ongi ainsa supina menüüs külm tomatisupp Gazpacho (6.-EUR)? Et noh kuumal suvepäeval on see jahutav tomatipüree ju mõnikord täitsa meeldiv ja kosutav, aga jahenevas varasügises?
Ainult püreesupi pakkumine räägib köögist üldse veidi laiskuse võtmes, hooajast väljudes aga ikka selle menüüs hoidmine veelgi enam. Aga no mis seal ikka, proovime siis sellegi ära. Igaks juhuks küsin veel koha peal, et kas tõesti isegi päevapakkumises pole midagi muud? Ei ole!
Supike ise laekus napilt neli minutit peale tellimuse sisseandmist – eks peale minu oli ka veel ainult üks ja juba lõpetav klient, nii et vähemalt asja see pool kulges ladusalt ja naeratavalt.
Kausike üllatas tomatisupi kohta ootamatu mitte-tomatise / mitte-punase värvusega. Basiilikulehed ja ürdiõli nire andsid siia väikese värskusemomendi juurde. Aroom meenutas veidi pesto rosso oma ja maitseski tekkis mulje, et kas siia pole mitte sisse segatud ka seda päikesekuivatatud tomatitega tehtud pestot? Maitse ja üldmulje olid igatahes sellised neutraalselt positiivsed.
Praena jääb miskipärast silma „Prantsusepärane lõhefilee grillitud köögiviljadega“ (18.-EUR). Kuklas küll vasardab teadmine, et grill-lõhe tellimine on köögile liiga lihtsa võidu kättemängimine, sest no tegu on ju nii lollikindla roaga, mida lihtsalt ei saa ära rikkuda ... aga kui silm juba sellele jäi, siis las nii lähebki.
Ooteaeg selle roa puhul on u 20 minutit ning vähemalt visuaali mõttes on see aeg seda väärt. Perfektselt kuldse kooriku saanud kalake peitub osaliselt köögiviljade ja saumon béarnaise jaoks kohustusliku kollaka kastme alla. Restoranlikku edevat visuaali annab laia käega lisatud sooladekoor taldriku ülaservas.
Paraku selgus, et sool ei kandnud siin lihtsalt pildi-ilu, vaid ka maitse mõttes põhilist, lausa ülekoormavat rolli. Esimesena kahvli külge haakunud grill-paprika tükk üllatas oma julge soolasusega – kuid see pole halb, nullmaitsestus olnuks sellest halvemgi. Béarnaise kaste peabki olema intensiivne, kuid ka siin kippus soolasus matma munakollase ja või pehmet kreemjat põhja. Kala ise osutus olevat aga niivõrd ränksoolane, et jätsin ligi pool portsust taldrikule ning üritasin soolasurma leevendada suure klaasi külma veega.
Väljusin sellest armsa olekuga majast kenasse jahedasse, kuid päikeselisse sügispäeva ja ohkasin pisut kurvalt. Supipöial näitas küll veidi üle horisondi kõrguvat hinnangut, kuid vaatas veidi küsivalt tagasi köögi poole – et kas see on ikka hea valik nii pikalt menüüs hoida väga kitsalt kuuma-ilma rooga? Praepöial aga langeb sügavas hämmingus allapoole – kas tegu oli nüüd ühekordse tööõnnetusega rämeda ülesoolamise mõttes või näebki see maja prantsuse kööki just sellisena? Igatahes selle kogemuse pealt mina seda puhvetit soovitada ei mõista millegi muu, kui imearmsaromantilise oleku poolest.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment