Kohake on see tõesti, sest et tilluke. No kohe tibatilluke, lisaks letile mahub siia veel kolm tillu-lauakest ja akna äärde kahe pukiga istumiskohake. Siinsamas kohe lahtiselt ka kööginurgake, mistõttu ruum on toidu- ja kohvilõhna tulvil. Nagu kodukööki oleks sisse astunud või umbes sedamoodi. Nunnu noh!
Tunnistan, et ennem sisseastumist olin jõudnud visata pilgu nende FB-lehele ja nähes, et valikus on ka supp, tuli kohe ka otsus „siia ma lähen!“ Sest vaata need puhvetid, mis suppi kohe põhimõtteliselt oma valikusse sisse ei võta, on minu silmis sihukesed pooletera-tegijad ja neid ma külastan ainult siis kui tõesti muud teele ette ei jää.
Koha kogu menüü mahub ära seinale – täna ongi siin üks supp ja kaks nö põhirooga. Teen letis tellimuse ja kuulen vaikse rahuloluga, kuidas leti tagant liigub see köögipoolele koos asjakohase täpsustusega: „supp vii lauda ennem“.
Värskekapsa borš (4.-EUR) ilmub minu ette kokk-ettekandja poolt napilt peale seda, kui olen jõudnud maha istuda – ehkki peale minu on ruumis veel mitugi varast lõunasööjat, siis kulgeb sooritus siin puhvetis lihtsalt, omainimeselikult, kiirelt ja ladusalt – võrdlust koduköögiga mäletate?
Valge koorekuhilakese paigutamine otse supi sisse on ainuke moment, mille üle ma pisut pahaselt prääksun. Einoh, visuaali mõttes on ju kõik kena, koos rohelise muruhakkega näeb kausitäis efektne välja ja puha ... aga taaskord, järsku mõni / mina ei taha seda koort siia sisse?
Supike ise on lihtne ja kodune (taaskord!), kuum ja aromaatne, mõõdukalt happene ja seetõttu ka enam-vähem õige värvusega. Kogu maitsepilt on sellel priskel ja tihkel taimsel supikesel täpselt selline, et minusugune supisõber kühveldab selle tühjaks loetud minutitega. Eriti meelde ei jää, aga pigem siiski hea üldmulje. Ise oleksin ta mõistagi vürtsikamaks-happelisemaks timminud, aga ega see siin minu köök pole, onju!
Teise käigu valikul kaalusin kahe roa vahel, kuid kui proua lausus võlusõna, et: „see siin on vürtsikam“, siis langeski otsus „Pad Thai riisinuudlitega“ kasuks (maksumus oli vist 6.-EUR, jäi üles märkimata kahjuks).
Taaskord märgin rahulolevalt õiget ajastust – tänu ruumi väiksusele ja taustamuusika mitte liiga tugevale lärmile kuulsin, kuidas peale supi lõpetamist teatati kööki: „nüüd vii see Pad Thai lauda“. Taoline tähelepanelikkus näitab kundest hoolimist ning säänset asja tuleb alati kiita!
Kausitäis nuudleid ei ole asi, mida ma enamikel juhtudel endale ette võtaks, kuid seekord ületas tulemus ootused. Lisanditeks lill- ja peakapsas, harilikud ja kikerherned, veidi sibulat ja porgand, pisut maapähkleid ning silmale nähtamatu, kuid mõõdukalt tunda olev tšilli. Juhuslik jutukatke leti tagant ühe omainimesest kundega selgitas, et see ollagi siinse maja vürtsikaim roog ning et kokk alles õpib selle materjaliga töötamist. Minu poolt soovitus – andke kundele võimalus tellida erineva vürtsikuse taseme vahel – kiire vokkimine võimaldab väikeköögis iga portsu erinevaks tuunida. Mina oleks kindlasti palunud tuld juurde keerata, kuid ka praeguse versiooniga jäin ma niivõrd rahule, et kauss sai täiesti tühjaks söödud.
Ja nüüd see suurim ja positiivseim üllatus. Alles seda teksti tippima asudes ning puhveti kohta infot uuesti vaadates avastasin ma, et tegu on vegan-kohvikuga! No vaata siis seda ilu ja toredust. Elav tõestus selle kohta, et vegan-kööki saab ka niimoodi teha, et lihavabadus ei tähenda ühtlasi maitse- ja rõõmuvabadust! Käsi pihku selle eest! Kogu söögikorra jooksul ei tekkinud mul hetkekski tunnet, et nagu midagi oleks puudu. (ainult piiiisike küsimus tekib tagantjärele, et mis kooretaoline asi see siis supi peal oli?)
Kokkuvõte seekord täispositiivne. Olgu-olgu, supipöidlal pole just põhjust hiigelhüpeteks, aga supike oli aus. Praepöial on aga ülimalt rahul ja asjale kaasakiitev. Omaette positiivne lisakiht selle eest, et kohati väga väljasurevale Rüütli tänavale ikka midagigi tehakse ... ning et niiiiii tibatilluke kohake on suutnud siin juba üle ühe aastatsükli püsida! Nii et kas ma soovitan seda puhvetit külastada – oooojaaaaa!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment