Goodwin The Steak House (Tallinn)

Viru tänava alguses istub pingil pull. Või siis härg. Võta sa kinni, pronksist tegelane täpsemalt ei teata. Igatahes selle elukaga markeeritud puhvet üritab iga detailiga nii sees kui väljas mõista anda, et vot nemad teavad, mida lihaga peale hakata. Kasvõi juba nimega: „GOODWIN The Steak House“

Juhtun siia sisse astuma töönädala keskel hilisõhtusel tunnil. Ukse juures oleval sildil olev tungiv soovitus: „oodake, kuni teid lauda juhtatakse“ saab täidetud hetkega – hõivatud ongi vaid üks laud. See on paraku ka vist ainumas punkt, mis on eeskujulikult täidetud.

Soovin alustada lihalainel ja tellin huvitavalt kõlava „Vasika rinnatüki- ja kartulisupp“ ... kuid selgub, et see on otsas. Nohhhh olgu peale, pikk päev on võibolla piisav vabandus. Võtan siis „Supp valgetest köögiviljadest tiigerkrevettidega“ (7.50) ja jään ootele.

U tosin minutit peale tellimust saabub kausitäis püreed. Ohhjahh. Kas supi nimes olnuks raske osundada, et tegu on püreesupiga? Aga olgu, süveneme kausi sisusse.

Et siis supp krevettidega? Eee ... nohhh ... tõepoolest, krevette on selles kaks. Rohkem kui üks. Järelikult mitmuses. Tehniliselt on kõik korrektne tõepoolest. Ja need krevetid on ka päris perfektses krõmpsjas valmidusastmes. Ning püree ise on tegelikult maitsev, väikese trühvlivarjundiga. Alguses veidi üllatav teraline tekstuur muutus asjakohaseks, kui mõelda blenderiga puruks lastud lillkapsa peale. Lisatud krutoonid olid õhulised ja krõpsud, nendes oli isegi abi supile mingigi tekstuuri andmiseks. Pole ju paha, kui krevetikoonerduse moment kõrvale jätta.

Teise roa valimisel olin ebalev. Kiusatus võtta korralik steik sellises majas oli väga suur, kuid kuna kell oli juba ligi pool kümme õhtul, siis tähendanuks see väga rasket kõhutäit ja kehva ööund. Sestap valisin midagi veidi kergemat: „GOODWINi böfstrooganov. Veise sisefileest seene ja koorekastmega, serveeritakse malmpannil“ (19.50) Kuna küsiti, et mida ma kõrvale soovin, siis valisin „Grillitud köögiviljad“ (5.-EUR).

Ooteajaks kujunes mõõdukas 25 minutit. Vaikides – nagu toimusid kõik muud episoodid kogu protsessis – toodi lauda kaks asja. Pisikesel puualusel pisike pann ja kauss köögiviljadega. Eraldi. Pann ja kauss. Minu nägemuses oleks olnud loogiline tuua nüüd siis ka taldrik, sest sellesse pisukesse pannikesse tõsta köögivilju lõikumiseks tundus kentsakas mõte. Aga mis seal ikka, ju siis selles majas on nii kombeks.

Nüüd siis see va pann. Malmpann. Mis on malmpanni mõte serveerimisel? Olla kuum ja hoida toitu sellel parimal / efektsemal moel särisev, onju? Aga näe ei onju. Kui ma ettevaatlikult esimese lihatükikese pannilt suhu tõstsin, üllatusin – miks see nii leige on? Aga näedsa – sest pann oli külm! Mitte soe, mitte leige, vaid külm. Igaks juhuks torkisin seda pannikest mitmest küljest näpuga – külm noh! Ja oh üllatust, liha sellel oli samuti maha jahtunud. Kas pole veider, et suure soojusmahutavusega malmpann toimib nii soojendamise kui jahutamise suunas, suisa hämmastav kohe, või mis?

Ooookei, liha ise oli ju eeskujulikult pehme. Ja jahe. Koorene ja jahe. Üsna mage. Ja ikkagi jahe.

Kuidagi siis üritasin keset seda jahedust menetleda grillitud köögivilju – klassikaline paprika/suvikõrvitsa/pommu kombo oli tõesti kenasti ehedat grilli näinud ning ka parimal moel soola-pipraga kohtunud. Kuid üldpilti see enam väga päästa ei suutnud.

Kokkuvõte seekord niruvõitu. Supipöial võiks ju maitse mõttes horisondist kõrgemale tõusta, kuid hoiatamata püreestamise ja krevetikoonerluse tõttu jääb sellele neutraalsele tasemele kinni. Praepöial laskub aga üsna otsustavalt allapoole – rikkuda hea liha ära vale serveerimisvõttega ei saa kuidagi pälvida heakskiitu. Kas ma oskan seda asutust soovitada? Ei mitte – see raha sai viidud valesse kohta.

---

lugu ilmus siin