Olaf Grill (Tallinn)

Kaubakeskused ja restoranid ei ole minu jaoks kõige lemmikum kombinatsioon. Eelistaksin siiski mitte lahtist kandilist latrit, vaid omaette sissepääsuga ja omanäolise interjööriga kohakest, mille nägu ja tegu oleks juba omaette väärtus. Aga kuna oli Ülemiste linnakusse asja, siis sai ka samanimelisest keskusest üles otsitud Olaf Grill – Resto.

Kesknädala õhtul oli koht üsna tühi, peale minu oli vist veel kahe-kolme laua taga inimesi. Modellikõnnakuga noormees reageeris kiirelt ning kuna mul oli valik juba ette tehtud, siis käis tellimuse andmine kiirelt. Kiidan asjakohaste küsimuste eest – klaasitäie vee tellimisel täpsustati et missugust vett, et kas sinna vee sisse ka midagi panna.

Esimese käiguna tellisin selle, mille pärast ausalt öeldes konkreetse puhveti enda sihtmärgiks valisin. Olafi uhhaa (kartul, porgand, sibul, vutimuna, erinevad kalad; 7.90). Uhhaa pakkumine on üsna ebatavaline ning pealegi julge samm – inimesed kes selle peale reageerivad, on ilmselt ka teatud eelteadmistega ning nõudlikumad ... või vähemalt nii ma arvan.

Supi saabumiseks läks 7 minutit ning esmamulje aroomi mõttes on oli täiesti oivaline – rammusalt kalane, soe ja intensiivne. Ahjaa – veel kaks kiidusõna. Küsimused: „kas te supi juurde hapukoort soovite?“ ja „Kas leiba ka soovite?“ on igati kohased, selmet nt hapukoor ilma küsimata supi sisse läratada.

Leem oli küll veidi vähem kalane kui aroom ning pigem köögivilja- kui kalaküllane, kuid siiski maitsev. Et toidu kirjelduses oli kirjas „erinevad kalad“, siis üritasin midagi peale lõhe veel leida. No võibolla üks pisitükike ahvenakest oli veel korraks lusikal, kuid pole selleski kindel.

Uhhaa peamine erinevus suvalisest kalasupist seisneb aga rammusas puljongis, mida saavutatakse just erinevate kalaliikide, alguses kondisemate, kollageenirohkemate liikide pikemal keetmisel ning lõpus kiireltvalmivate kalatükkide lisamises. Siin on see esmane pool ilmselt üldse ära jäänud ning kogu supp üles ehitatud puljongikuubiku vms peale, lisades lõpus vaid veidi lõhepalakesed.

Ja peale kõige muu – uhhaa kui loodusnähtus kuulub eelkõige kalastusretkede ehk lõkkel valmivate roogade klassikasse. See aga tähendab hoopis teist aromaatikat ja emotsiooni, mida kuskil kaubanduskeskuses või muus linlikus keskkonnas ei saavuta mingi valemiga.

Teiseks käiguks valisin „Kauaküpsetatud veise brisket“ (kartulipüree, peedisalsa, veini-koorekaste; 13.-EUR), mille saabumine võttis aega u 25 minutit tellimise hetkest. Edev dekoor sisaldas nii paprikapulbri näpuotsatäisi kui lilleõiekesi, kuid ei olnud ka ülemäära poosetav. Visuaalne struktuur kõneles pigem lakoonilist, ehkki püüdlikku keelt.

Taaskord oli aroom roa parim külg. Päris grilli suitsune aroom tuli brisketi-viiludelt, mis kandsid endal ehedaid grillresti jälgi. Liha ise oli meeldiv, pikaltküpsenud, mõõdukalt maitsestud, selline parajalt mõõdukas koguses lihasõbra meelehead.

Kartulipüree kui ballast jättis mind mõistagi külmaks, kuid peenelthakitud peedivinegrett/salsa mõjus huvitava värskendava leiuna. Kreemine kaste vääris raudselt seda rallit, mida kahvli otsa torgatud lihatükkidega mööda taldrikut kimades sai tehtud hüva neste kättesaamiseks.

Kokkuvõte veidi ebaühtlane. Supipöial on pigem piki horisonti siruli, sest uhhaa nime all köögiviljase kalasupi pakkumine ei suuda seda kõrgemale tõsta. Praepöial on siiski kõrgemal tasemel, ehkki mitte mingist lippude lehvitamisest pole ka siin juttu. Kuidas jääb soovitusega – neeeeehhhh ja noooohhh, läbi tasub käia, kuid ärge ootuseid liia kõrgele kruvige.

---

lugu ilmus siin