.jpg)
Ehkki restoran valmistus vastu võtma mingit suuremat seltskonda, ei aetud üksinda või väiksema seltskonnaga tulijaid ära. Õnneks oli neid minusuguseid siiski vähe (kesknädal ja hiline pärastlõuna), lauad seni veel enamasti tühjad ja seetõttu ka kogu edasine protseduur suhteliselt ladus, kui üks väikene viperus välja arvata.
Istun maha, uurin menüüd ja avastan, et siin on pakkumisel vaid üks supiline – „mereannisupp“ (rohekarbid, hiidkrevetisabad, kalmaar, meriahven, 12.-EUR). Nohhh, kuna minu peas seostub Tallink grupp nii ehk naa merega ja mereasukate vastu pole mitte midagi, siis on kõik hästi.
Intensiivselt lõhnav taldrikuke jõuab lauale vähem kui 10 minutiga. Teen kohustuslikud klõpsud telokaameraga ära ja ... ja hakkan mööd lauda taga otsima, et kas mõni hästimaskeerunud lusikas võiks kuskil olla peidetud sellisel moel, et mina seda ei oska ära tunda. Veidi heitununa lähen siis nurga taha jääva ettekandja otsiguile: „et vaadake ma olen veidi vanamoeline, aga ma eelistaks suppi lusikaga süüa“, mille peale kohmetunud naeratusega siiski tuuakse lusikataoline kandiline objekt. Kuuldes noore neiu poolt selgituseks naerusegast „vana pea juba, näed unustasin ära“, muigan oma hallinevasse habemesse ja ei hakka piigat rohkem kiusama.
Supp ise on aga väga tubli tükk köögitööd. Leem ei jäta kahtlustki – see ON hea kalapuljong, veidi köögiviljamagus, õrnalt happene ja mõõdukalt vürtsikas, soolasuse osas ehk veidi ülempiirile liiga lähedal, kuid igatahes maitseküllane ja meeldiv. Mitut sorti karbilisi, suured pehmed kalapalad ning üksik, aga see-eest suur krevetisaba. Tõsi küll, kaks kalmaaritorbikukest ja pisikene kaheksajalakesekene on veidi kummised, kuid see ei riku siiski üldpilti. Üldmulje on alates asjakohasest dekoorist ja (kordan) mõnusalt intensiivsest aroomist kuni viimase tilgakeseni väga hea.
Peale supikausi äraviimist pööran tähelepanu leivakorvile, kus lisaks leivale endale on ka huvitavad näkiplaadikesed seemnetega. Ja mis peamine – punane määrdevõi, mis oma hapukas-vürtsika maitsebuketiga maitses niiiiii nurjatult hästi, et ma pistsin selle näkerdades kõik nahka. Ettekandjapiiga veidi ehmus, kui ma alustasin tema lähenemisel „noomimist“: „nii ei tohi teha, see teie või on nii maitsev, et ma pidin ta kõik ära sööma!“. Ehmatusest toibunud inimese kergenenud naeratusega pakutud lisaportsust võist ma siiski keeldusin, sest muidu ma oleks selle lisa ka ju ära söönud!
Prae saabumiseni läks tellimuse hetkest u 30 minutit, mis on väga hea sooritus. Silma jäi „piprasteik“ (kartulitamp, roheline spargel, rohelise pipra kaste, 25.-EUR). Küsimus küpsusastme kohta sai minu tavapärase vastuse,et „nii toorelt kui te julgete anda“, mille peale noogutati heakskiitvalt.
Tõepoolest, see ohtra pipradekoori all lösutav lihav ja tontsakas seib oli ilusti seest sügavpunane, maitsev ja mahlane. Olin veidi üllatunud, kui steiginoaks toodi mitte sakiline, vaid siledateraline instrument, kuid selle teravusaste osutus olevat piisavalt hea, et lihalahkamine kulges korralikult. Kartuligratään nägi välja perfektselt pruuni koorikuga ja maitselt kergelt juustune, spargilvarred piisavalt kõrmpsud. Kenake ilma ülepingutuseta dekoor ja väga meelidv kaste, milles roheline pipar leidis esitlemist parimal moel. Ei mingeid triipe ja tippe-täppe, selle asemel lakooniline ning suurepärane teostus.
Kokkuvõte saab olema rahulolev. Supipöial on püsti ja kiidab korraliku puljongi kasutamise eest (erinevalt maitsestamata veest, mis mõnel pool mujal on tuju rikkunud). Praepöial kiidab samamoodi püsti olles kena sooritust, mis ilma liigse edvistamiseta suutis lasta toidul endal muljet avaldada. Eriauhinna saab aga maitsevõi, mille jaoks leiutan omaette pöidlaliigi ja kingin selle püstikeeratud kujul mõttelise auhinnana köögile. Jah, hinnaklass on küll krõbe, kuid mõnikord võib ju ennast hellitada ka sel moel.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment