Pesa hotelli restoran (Põlva)

Kuna oli asja Põlvamaale, siis palusin roolisolevat kamraadi teha tiir Põlva linnast läbi, et leida mõni pöidlatorkeks sobiv puhvet. Kuna üks eeltingimus oli, et selle koha menüüs peab olema ka supp (sest et supipöial, onju), siis selgus, et väga palju valikuid polegi. Nii sai maandutud vist küll ainsamas asutuses, mis Põlva linnas praegu restorani nime all lahti on – Pesa hotelli restoranis.

Väike õdusalt valgustatud ja restoraniväärilise lauakattega ruumike oli kesknädala õhtupoolikul tühjaõitu. Tõsi, üks lauatäis väärikaid prouasid pani hetkeks muretsema – juhul kui sellesse lauda on tehtud äsja mingi suurem tellimus, võib ajakulu olla suurem kui hetkel käsutada olev aja-aken. Õnneks see polnud siiski nii.

Esimese valiku tegemine polnud keeruline – kahest supist oli üks püree ning seega kerge südamega kõrvale jäetav. Valituks osutunud „Selge leemega forellisupp; Karilatsi forell / laim / vutimuna“ (6.-EUR) laskis ennast oodata u 20 minutit, mis on veel täiesti mõistlik ajaraam, juhul kui tulemus on seda ootamist väärt. See aga paraku polnud. Mind on alati hämmeldanud olukord, kui supp (eriti kalasupp) osatakse serveerida nii, et sellel pole lõhna ega maitset. Ainuke seletus minu jaoks on see, et eelvalmis külma supipõhja peale kallatakse lonks keevat vett, saavutades niimoodi sooja supi efekti, kuid see vedelik ei jõua saavutada paksema kraamiga mingit efekti.

Jah, see supp nägi ju kena välja – tumeroheline sellerileht, vutimuna poolikud ja sidruniviil (mitte laim, nagu kirjelduses! kuid see on pisiasi) andsid kausi sisule kena värvilise visuaalse struktuuri. Kuid paraku maitseilu sellele ei järgnenud. Vähesed kalakribalad, peenelt hakitud kartulid ja jämedalt riivitud porgand oleks nagu maitsevaakumis serveeritud. Tasahilju jõudis nende söömisele kulunud mõne napi minuti jooksul vedelikule maitset anda isegi sidrun ja seller, kuid muid maitseid lihtsalt ei olnud.

Praeks valisin edevalt kõlava „Gratineeritud seakarbonaad; sibula-seene-juustukate / üleküpsetatud kartul / Hiina kapsa salat“ (12.-EUR), mille saabumiseks kulus 30 min tellimusest. Tõsi küll, edevuse asemel saabus see, mida post-soveetlikus köögis nimetatakse ja laialt levitatakse „liha prantsusepäraselt“ sildi all. Ehk siis seente ja juustu all üleküpsetatud sealiha.

Noh alustame sellest, et ka see roog oli ilus ja seekord lausa restoranivääriline. Eriti efektsed olid kartulisektorite serveerimine miniatuurse „fritüüriresti“ sees ja hiinakapsasalatit ehtivad sätendavpunased marjakesed. Palusin neiul köögist küsida, et misasjad need efektsed tilgakujulised „pärlikesed“ on ning selgus, et need on pepperonid. Jaaa, tõepoolest, maitse kinnitas, et need tõepoolest on marineeritud pisipiprakesed, kuid uskumatult efektse välimusega.

Maitse oli seekord palju parem kui supil. Noh alustame kasvõi sellest, et siin OLI maitseid tunda! Hiinakapsa-kurgisalat oma kerges hapukas kastmes polnud küll ei midagi erilist, kuid vähemalt värske. Sealihaviilaks ise oli tuima- ja rõhkevõitu, kuid ohtra koorese-juustuse-šampinjonise katte all siiski suhteliselt meeldiv. Kartul vaatamata oma efektsele serveeringule jäi mõistagi ikkagi vaid kartuliks.

Kokkuvõte tuleb seekord paraku hall ja haigutav. Supipöial lotendab allapoole maitsetühjuse tuules. Praepöial tõuseb visuaalse efekti tõttu horisondini, kuid ülespoole ei sikuta ka seda miski väega. Soovitada seda puhvetit ei mõista mina mitte, eriti veel eraldi selleks kohaleminemise mõttes.

---

lugu ilmus siin