Kohvik Rukis (Tallinn)

Selle puhveti asukohaga on kõik üsna selge ja lihne. Viru tänav on ilmselt kõige kõnnitavamaid Tallinna vanalinnas üleüldse ning see tagab ka korraliku külastatavuse, kui pakutav vähegi tasemel on. Samas veebikodu mõttes on asi vägagi segadustkülvav.

Nende veebilehe järgi jääb mulje, et tegemist on ainult pagarikojaga, Facebooki konto alusel oleks siin justkui saada ka päristoitu ... ainult et ühtesulandumine kõrvaloleva restoraniga Farm paneb kahtlema – järsku see on ühe köögi küljes olevad kaks letti?

Igaks juhuks esitan need küsimused sisse astudes ka leti taga olevale neidisele. Kuuldes et köök on siiski erinev, leian endale vaba laua ja istun maha ning torkan nina menüüsse. Kuna eelneva segaduse käigus olen nende FB-menüüga tutvunud, siis segadus jätkub, sest pabermenüü ja veebiversioon ei ole kokkulangevad.

Aga siinkohal ka segadused ja sellest tulenevad nurinad lõppevad ja edasi algab puhas kiidulaul. Hooajaliselt väga sobilik küünlaleegiküllus igal laual tekitab küll hetkeks mure, et kas see intensiivne küünlalõhnapilv ei kipu toidulõhnu minu nina eest ülemäära varjama, kuid õnneks on siinne köök julge ja tugev ning saab sellest aroomide ülekattest jagu.

Esmavalikuks saab „Kanafrikadellisupp“ (tegelikkuses 10.-EUR / veebimenüüs 8!), mis jõuab lauda vaatamata üsna täismajale napilt 10 minutiga. Kirgas, meeldivalt lõhnav leemeke on kaetud peenikese murulaugu-hakkega. Ülipeened porgandi ja suvikõrvitsaribad on mõnusalt krõmpsjad. Naljakad tilgakujuilised ja kanavalged frikadellikesed koos niitnuudlitega annava supikesele veidi toekust ning üldmulje on leebelt, kuid siiski postitiivne.

Omaette kiidusõnu väärib aga selle maja leib! Oisapoiss, kui aromaatne ja maitsev see on, meenutades lapsepõlveaegset Borodino leiba, mida toona miskipärast minu koju harva ja ainult Saaremaalt tooduna jõudis. Esimest korda sattusin söögikohas pakutavast leivast niivõrd vaimustusse, et kiitsin seda ettekandjale ja küsisin, et kas saaks leivakest ka kaasa osta – paraku selgus, et see võimalus on ainult hommikuti ning et hetkel pole liigset leivapätsi, mida mulle kaasa pakkida.

Praena valisin toidu, mida küll ei leia veebimenüüst, kuid hetkel oli vist küll ainuke, mis praefunktsiooni täitis – ja juba oma nimetuse poolest maitsvana tundus: „Veisepõsk“ (15.-EUR). Roa saabumisega läks 25 minuti aega, mis on vägagi OK, arvestades külastajate hulka – kolme neiukese võime kõik naeratades ära toimetada väärib tunnustust!

Tumedas kastmes veisepõseliha on kulinaarne šedööver! Parimal-mõõdukaimal moel maitsestatud, spetsiifilise loomaliha-aroomiga, liimja tekstuuriga – absoluutselt parimal moel ootustele vastav! Jääsalati põhine garniir oli veidi üle soolatud, kuid siiski meeldivalt värske krõmps siia juurde. Tihe, kreemjas kartulipüree (vist väikese juustulisandiga?) mõjus rammusa ja nii maitseküllasena, et isegi sellest sai enamik ärasöödud, ehkki muidu olen ma taoliste lisandite suhtes üsna ükskõikne.

Kokkuvõte kolmetine ja igaüks kiitev. Supipöial on küll vaid veidi, kuid siiski püstipoolne – lihtsa maitsepildiga kodune supike oli oma peeneribalise tekstuuri mõttes siiski huvi- ja kiiduväärne. Ootamatult leitud leivapöial tunneb kahjumeelt vaid sellest, et ei õnnestunud seda maitsvat kraami kaasa osta ja teistegagi jagada. Praepöial aga tõuseb püsti ja hüüab kööki „braavo!“ ülihea veisepõse-elamuse eest! Seda puhvetit soovitan ma küll ülikindlalt nii sisekujunduse, atmosfääri, teeninduse kui eelkõige köögisoorituse mõttes!

---

lugu imus siin