.jpg)
Hilislõunane aeg võttis mind siin vastu üsna hõredalt – aga ega hotellidealused puhvetid polegi just suuremad publikumagnetid, neil on enamasti teine funktsioon täita ning kohalik elanik sellistesse pesadesse suurt ei satu muidu, kui mingi ürituse raames. Noh ja välisturisti / hotelliasuka jaoks on madalhooaeg.
Supikesi näis olevat hetkel valikus vaid üks – „Koorene lõhesupp“ (12.-EUR). Panin sõrmed risti, tellisin ja jäin ootele. Ooteajal toodi lauale leivakorvike, milles leidus veidi kentsakas küüslauguvõide napake. Kentsakas selles mõttes, et pisitillukese astjakese ühes servas oli see kraam tulisoolane, teises mage. Kas nüüd tulenes see lihtsalt võide peale ebaühtlaselt raputatud näputäiest soolast või millestki muust, pole oluline, sest üldmaitse oli siiski meeldiv
Supikauss tuli laudu u 10 minutiga tellimise hetkest ning sõrmed võis kenasti lõdvemaks lasta – see polnudki püree- vaid pärissupp! Soome maitse järgi töötavas asutuses ei või iial teada! J
Rõõm oli tõdeda, et leemeke oli üles ehitatud päris kalapuljongile, mille lõhn ja maitse andsid väga hea sissejuhatuse. Leeme hulka lisatud toidukoor muutis selle veidi sumedamaks, kuid pigem sobis üldpildiga, kui et oleks seda kuidagi rikkunud. Pinnale tilgutatud erkroheline ürdiõli ja peenelt hakitud roheline sibul lisasid kraamile visuaalset erksust, suuretükiline kala-kartuli sisu mõnusat kodust autentsust. Üldmulje on igati viks ja viisakas. Ei mingeid vaimustus-tireleid, kuid siiski hea. Supikausile järele tulnud teenindaja oskas jätta vägagi naeratava-rahuoleva mulje, saades oma saateküsimusele positiivse vastuse.
Supisöömise ajal ja järel jäi kõrvu see, kuidas avatud köögis ilmselgelt veidi igavlev noorte meeste kolmepealine seltskond arutas venekeeli teemadel, et mis ikkagi on armastus, füüsiliste vajaduste rahuldamise sõltuvus või lihtsalt kooselamise harjumus. Lohmakate rastapatsidega noorhärra näis kõige tõsisemalt võtvat kõike seda, üritades samal ajal ka väheseid tellimusi täita.
Teise käiguna võtsin: „Soja ja tüümianiga marineeritud sea seljatükk, pastinaagi püree, wasabi espuma“ (15.-EUR). Taldriku saabumine võttis u 30 min, mis oleks muidu üsna kena ajastus, kui mitte tühjavõitu saal ... ja niruvõitu tulemus.
Esimene emotsioon – vau, niiiii õhukest sealihaviilakat pole ma ammu kohanud! Viilaka tumedaks/mustjaks praetud välispind andis esimese hoiatuse, mis ostus ühtlasi ka tõeseks. Noorte armuspetsialistide innustunud arutelu käigus oli imeõhuke (vast u sentimeetripaksune) liha kuivaks ja vintskeks praadunud. Selline viilakas oleks tahtnud saada max 10-15 sekundit kuuma mõlemalt poolelt, kuid nüüd olid kõik lihamahlad ära kuivanud.
Tõsi, tuleb tunnistada, et samal taldrikul olev pastinaagikreem maitses ootuspärasest isegi intensiivsemalt magus-pähkliselt ning wasabivaht (mida menüüs eenutsevalt „espuma“ nimega markeeriti) oma erkrohelises hapukas värskuses tõi isegi väikese vau-efekti. Brokkoliõisikud ei lisanud siia midagi muud peale visuaalse struktuuri.
Teenindaja-proua nägu tundus üsna siiralt murelik, vaadates muidu tühja taldrikut, mille keskel nukrutses suuresti söömata lihaviilakas. Kuuldes et „liha on kuivaks praetud“, viis ta selle sõnumi ka kööki edasi, mille peal kuulsin üle suure tühja saali, kuidas kokk ise pakkus, et võib mulle kompensatsiooniks mingi magustoidu teha, nt jäätise. Sama jutuga ja kahetseva naeratusega ettekandja sai paraku vastuseks pearaputuse (no ei ole ma magusasõber), kuid vähemalt arve esitamisel tuli sõnum, et „tegime teile allahindluse!“. Tõeoolest 10% kogusummast oligi arvel miinusega – pole just eriline kokkuhoid, kuid vähemalt kena viisakas žest ikkagi.
Kokkuvõte nüüd siis kolmetine. Supipöial vaatab horisondist ülespoole ja naeratab laisalt. Praepöial kiikab samavõrra allapoole, sest liharikkumine on patt! Üldmulje on aga teenindaja kompetentsuse tõttu siiski pigem soovitusväärsete hulka kuuluv.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment