OK OK Vaba aja keskus (Pärnu)

Mõni puhvet mängib kundedega peitust. Kui kamraad poleks teadnud rääkida, et vaata mine sinna ja küsi borši, siis ei oleks ma mitte mingi valemiga osanud Lai 18 asuva kaubakasti halli küljeseina sees oleva klaasukse tagant osanud toidukohta otsida. Ainuke vihje, et kuskil siin võiks vist süüa leiduda, oli välisuksel olevad wolt-bolt kleepsud. Ka tagavaraväljapääsuna mõjuvasse trepikotta sisenedes ei leidunud poolt sildipoegagi, mis kuhugi juhataks, aga no nii igaks juhuks ma siis ronisin tehnilise olekuga trepi kaudu teisele korrusele ... ja seal ta oligi!

OK OK Vaba aja keskuse ehk siis keegli/golfi/jne mängimise jaoks kohandatud tööstusliku ruumi ühes seinas siras pikk lett, mille kohale oli suurte tähtedega ka menüü kirja pandud. Ja tõepoolest, selles leiduski ka rida nimega „borš“ (7.-EUR)

Tellin siis oma toidud ära, istun lauda ja jään ootele. Tööpäevalõpusel ajal oli peale minu kogu korrusel veel vaid üks keeglit mängiv paarike, mistõttu jõudsin juba imestama hakata, et kas tõesti hakati supikest alles tellimise järel keetma, kui 22 min peale tellimuse sisseandmist toodigi lauale SEE!

Ohh, juba värske küüslaugulõhna eest olin valmis kõik andeks andma. Lisaks üliefektne väljanägemine – puust liual eraldi supikauss, suurem napake hapukoorega, väiksem pekiviilakatega ja lisaks pisikesed pampuškad, millele pealekallatud küüslaugune kasteke levitaski seda imeilusat aroomi. No kas pole kena sissejuhatus?

Kas oli asi nüüd selles kaunis visuaalis või asjaolus, et viimati ma sõin u ööpäev tagasi, aga see supike tundus lihtsalt vaimustavalt hea. Noh olgu, happekest oli supis vähevõitu ja seetõttu oli ka peedipunast värvi leemes vähem kui võiks, kuid igatahes maitses see ikkagi oivaliselt. Jämedalt hakitud kartul, peenelt lõigutud porgand-sibul-peet-kapsas, kõik täpselt teemasse ja hästi maitsestatud ning eelnevalt läbi praetud. Tõsi küll, miks sealiha pidi supis olema esindatud ühe suure lihalõiguna, jäi veidi arusaamatuks (sellise lihatüki ampsamiseks oleks olnud abi noast-kahvlist rohkem kui lusikast), kuid see ei rikkunud üldmuljet.

Kui selle esimese käigu juures üldse millegi üle nuriseda, siis veidi häiris see et pampuškad ehk väikesed kuklikesed olid mikrouunis soojaks lastud ja seetõttu ka karmilt kuivaks-kõvaks muutunud. Aga pole hullu, kui need kuklikesed pooleks rebida, tulisoolane pekitükike peale panna ja veel pisut hapukoort peale nõristada, siis oli asjakohane lisand koos oma küüslauguse puudutusega ikka meeldiv.

Teine käik tuleb aga sisse juhatada teise ja sisulise nurinaga. See toodi lauda koos esimese käiguga! Ma saan aru et noor malbe tütarlaps pole ilmselt kelnerikoolitust läbinud, kuid elementaarne loogika peaks ju suutma ette öelda, et ühele inimesele ei tooda korraga kahte käiku! Üks inimene EI SÖÖ korraga kahte eri rooga, eksju onju?!? Ja kui see teine käik peaks idee kohaselt olema soe, siis järelikult ta ju jahtub, kas pole nii. Jahtub seni kuni klient on hõivatud esimese roaga. Jahtub ja järelikult muutub mitte paremaks, vaid halvemaks!

Kolmas aspekt on seotud juba minu enda tajuhäirega. Kui nägin menüüs kirjet „Tainalehte keeratud veisepõsk vürtsika kastmega“ (9.-EUR), siis kujutasin endale miskipärast ette mingit eriskummalist ahjupirukat vms, kuid tulemuseks oli lihtsalt wrap. Noh olgu, kaste selles wrapis oli tõesti mõõdukalt vürtsikas ja see oli hea. Paraku pikka haudumist vajav pikakiuline liha oli vintske ja see oli samavõrra miinuspoolele jääv. Mahajahtunud wrapi mälumisest ma väga huvitatud polnud ja nii ta suuresti minust ka taldrikule jäi.

Kokkuvõte saab sedakorda olema heitlik. Supipöial on üsnagi vaimustuses ja ütleb, et kuigi see polnud borš nr1 maailmas, siis sellele üsna lähedane ikkagi. Praepöial on aga kurb, et teda hanitati mahajahtunud wrapiga ja vaatab solvunult allapoole. Aga soovitus tuleb selline – minge kasvõi borši nimel kohale ja soovitage omakorda puhvetipidajatel kasvõi vihikulehest silt uksele panna, et ka teised oskaks otsida ja leida.

---

lugu ilmus siin