Dve Sestry Cafe (Narva)

Narva poole vurades ning järjekordseks pöidlatorkeks kohta otsides märkasin, et mõni aeg tagasi sulgunud Gulliveri asemel on nüüd samas end sisse seadnud uus puhvet nimega Dve Sestry. Sisse seadnud nii nagu erakvähk eelmise omaniku poolt hüljatud teokarpi – väliselt ei paneks seda muudatust keegi tähelegi, kui poleks pisikest sildikest ukse kõrval ja uut kasutajakontot Facebookis.

See teokarp ... või nüüd siis ikkagi maja on juba oma välimuse mõttes omamoodi loodusnähtus. Enamasti paiknevad puhvetid ikkagi mingi suurema hoone tiivas/keldris/ruumes, kuid see siin ongi omaette tüüakas majake, mis on tervikuna puhvetit täis. Põhiplaanilt pisitilluke, aga see-eest kahekorruseline ja meeldejääv nii välimuse kui sisemuse mõttes. No sihuke armsake noh.

Nüüd on siis sellele armsale välimusele lisandunud ka armas sisuke. No mõelge kui nunnu kontseptsioon – kaks õekest märkavad tühjaksjäänud teokarpi ... ptüi, majakest ikka ja otsustavad hüljatud puhveti taas käima tõmmata. No tekitab ju sihuke lugu positiivse eelsoodumuse, kas pole?

Ehhhh. Oleks siis vaid saadud toiduelamus seda armast ootust väärt. Aga kõigest järgemööda.

Äripäeva lõunasel ajal sisse astudes tervitatakse mind leti tagant eesti-vene segakeeles: „Vam päevapakkumine, da?“ ning ollakse valmis seda kohe ka kööki edasi hõikama. Kohman veidi üllatunult vastu – et aga kas teil menüüs siis midagi muud pole? Lokaalse eripärana pakutakse pea kõikjal nähtust nimega „komplekslõuna“, mille maksumus siin majas on 4.50.

Vaatan lühikese menüü üle ja märkan rõõmuga, et valikus on lausa kolm suppi. Kuna „hernesupp suitsulihaga“ (6.-EUR) on tänapäeval haruldus, siis valin selle. Enne supi kohalejõudmist tuuakse vaikides laua kaugemale nurgale taldrikuke mõne õhukese leivaviiluga, mis on miskipärast üle puistatud näpuotsatäie seesamiseemnetega. Kuivale leivale kuiva puru lisamine ei muuda seda apetiitsemaks ning nii see minust sinna jääbki. Muuseas, ka kogu muu teenindus käib vaikides, ilma isegi katseta poolhääligi mingeid saatvaid viisakussõnu lisada.

Kopsakas kausike rõõmsavärvilise supiga saabub 7 minuti pärast. Lapsepõlvest tuttav lõhn paneb korraks naeratama ning tekitab hea eelhäälestuse. Supike ise räägib küll rohkem kartulist ja porgandist kui hernest, aga see pole suur probleem. Suitsuliha leidub siin umbes sama vähe kui hernestki, kuid üldmulje on siiski pigem positiivne. Mõnus ja kodune kraam.

Teise roana valin maja kalleima „Loomalihasteik suitsuse veinikastmega“ (17.50). Olgu öeldud, et toidunimed panen siia kirja mälu järgi, sest menüüd veebis paraku ei leia, mis on alati halb – suur osa inimesi teeb oma kohaletuleku otsuse just veebimenüü põhjal.

Liha tellimisel esitatakse vähemalt alustuseks hästimõjuv küsimus liha küpsetusastme kohta, mis annab lootuse asjatundliku lihakäsitlemise osas. Minu tüüpvastus, et „pakkuge seda nii toorelt, kui julgete“ tekitab korraks küll segadust, ehkki teavitan sellest selguse mõttes vene keeles.

Roa saabumiseks läheb u 15 minutit tellimisest, mis on üsna perfektne sooritus.

Alustan positiivsest – see kastmeke oli tõesti suurepärane, magus-hapu, maitseküllane ja kergelt suitsune. Maitsestamata grillköögiviljade ülepuistamine jällegi seesamiseemnetega mõjub seekord isegi hästi, ehkki peale visuaali ei lisa see maitsele midagi. Kummaliselt tumedad-pehmed kartuliviilakad olid üsna maitsetud ja miskipärast üle kallatud hapuka tumeda kastmega (vist worchester?).

Liha ise oli paraku aga paras tööõnnetus. Einoh, praadimisaste oli ju OK – vähemalt ühes jämedamas kohas oli sellel isegi kena punane südamik. Kuid esiteks polnud see liha asjakohaselt laagerdunud, vaid lihtsalt värske poeletist toodud suvaline jupike, mis oli kujult ebaühtlane ja lisaks veel koosnes mitmest eri suuruses osast. Tulemus – õhemad tükid/osad oli praetud kummiseks, õiges küpsusastmes osa aga veeres võdisedes nürivõitu lauanoa all ringi, alludes kehvasti lõikamisele kui mälumisele. Nii et ligi pool lihast jäi nukralt taldrikule, sest isegi ülimaitsvasse kastmesse dippimine ei vähendanud kurbust liharikkumise üle.

Tõusin püsti ja läksin maksma, üritades vastuseks küsimusele liha osas seletada nii laagerdamise kui steiginoa vajadusest ... kuid see ei paistnud tektiavat leti taga seisjas mingit huvi.

Kokkuvõte sedapuhku kolmetine. Juba ainuüksi hoone enda pärast tasub minna kohta üle vaatama, seda enam et uusi puhveteid tekib Narvasse harva. Supipöial on leebelt, kuid siiski püstipoole ning aitab soovitusele kaasa. Praepöial aga üritab pisutki naeratada, meenutades kastmekest, kuid liha oskamatu käsitlemise tõttu vajub siiski allapoole. Soojast eelhäälestusest ainuüksi siiski ei piisa.