De Ja Vu (Tallinn)

Viru väravate kandis on nüüdsel ajal neid va suveterassidega puhveteid palju, ukse taga olevad menüüd teevad eelvaliku lihtsamaks, ole aga mees ja vali endale midagi meelepärast.

Minu jaoks on eelkriteerium väga lihtne – menüüs peab olema supp. Sest et supipöial, onju. Tõsi küll, eks neid kriteeriume ole muidki, kuid seekord sai otsustavaks supi olemasolek koos uksele ilmunud säravas punases kostüümis daami naeratusega. No kuidas sa ikka naeratuse juurest ära kõnnid.

Supp tõsi küll oli Tom Kha, mida sai valida kas kana (6,90) või krevetiga (8,90). Ütlen mõningase kahetsusega „tõsi küll“ seetõttu, et tegu on sellise turvalise roaga, mis enamasti maitseb alati laias laastus ühtemoodi ja mistõttu see ei räägi köögi kohta kuigi palju. Aga eks selle tõttu teda ka paljud puvetid menüüs hoiavad, et kraam on populaarne ja turvaline.

Laupäeva õhtupoolikul oli rahvast siin veidi nurgataguses puhvetis vähe, seetõttu käis teenindus kiirelt ja ladusalt. Supi ilmumisega läks u 10 minutit aega ja tulemus oligi täpselt ootuspärane – põhjamaiselt ludrivõitu versioon supist, mida tegelikkuses saab tuunida lihtsate vahenditega vägapalju maitseküllasemaks. Siinses versioonis leidus kookoskooreses kreemises leemes selleri ja porgandiribakesi ning aedubasid, mõõdukas koguses krevette ja veidi supi pinnale raputatud maitsemuru. Neutraalselt ja mittemidagiütlevalt üldmeeldiv värk. Õnneks oli eraldi serveeritud ka pisike killuke laimi, mille mahl vähemalt osaliselt kompenseeris kõigi puuduvate vürtside-ürtide kohale jäänud tühjuse.

Teise käiguna tellisin mõneti samasuguse turvalise roa – veisepõse (19.90). Kui see tegelane on õnnestunud piisava ajavaruga ja õigel temperatuuril küpsetada, siis on lihasõbraliku kunde rahulolu reeglina tagatud. Nii oli ka seekord. U 25 minutiga (ehk väga õige ajastusega eelmise roa suhtes) toodi lauale veenvalt suur ports, millest visuaalse enamiku moodustasid bataadifriikad, kuid nende varjus leidus ka kolm pontsakat lihatükki. Õige küpsetusrežiim räägib köögist head keelt, tulemuseks piisavalt pehmelt laialvalguvad lihakiud ja huulikleepiv želatiinine sidekude. Vähese maitsestuse kompenseeris meeldiv veinikaste. Ehkki veebimenüüs räägiti küll roa juures midagi röstitud pastinaagist, siis minu meelest oli seda pastinaaki kasutatud hoopis vürtsika tihke majoneesilaadse kastme valmistamiseks, mis pani kogu maitsepildi särama.

Selle teksti kirjutamise ajaks rahakoti vahelt välja kougitud (hindade kontrollimiseks) tšeki peal kenasti käsitsi vormistatud tänusõnum lisas üldisele külastuselamusele kena tagant-järele naeratuse momendi.

Kokkuvõte sedapuhku sihuke neutraal-positiivne. Tom Kha pakkumine sellisel maitseleigel kujul paneb küll veidi õlgu kehitama, kuid supipöidlal pole põhjust ka otseselt saba sorgu lasta. Praepöial on aga sedapuhku jällegi püstisepoolsem, kiites nii lihameisrit kui kastmevalmistajat. Nii et seda puhvetit mõistan ma soovitada küll, ilma liigse entusiasmita, kuid ikkagi.

---

lugu ilmus siin