Smile Cafe (Tartu)

Riia mnt ja Pepleri nurgal on juba pikemat aega tegutsenud üks puhvet, kuid näedsa - ma pole siiani üle tolle ukse läve juhtunud astuma. Aga kuna ta mul teel ERR stuudiosse niikuinii kogu aeg tee peale jääb, siis andsin endale korralduse ... ning kuuletusin J Seda lihtsamini, et tegu on armeenia kööki lubava asutusega ning Kaukaasia on mulle reeglina keele- ja kõhupärane.

Tartu mõõtkavas elavaloomulise ristmiku ääres paiknev asutus on väljast alati halli ja tolmuse mulje jätnud (seetõttu ilmselt ka seni nö „nähtamatuks“ jäänud), kuid seest osutus heledaks ning tänu ruumiliigendusele ka hubaseks. Nähtavusele muuseas ei aita kaasa ka asjaolu, et veebilehte on ilmselt viimati uuendatud 3 aastat tagasi ning ei siin ega FB lehel ei õnnestunud leida menüüd, paljud sooviks aga teha eelvaliku põhjal kohaletulemise otsust ... või siis jätta tulemata

Pärastlõunasel ajal olin ma üks väheseid kundesid, kuid eks ka siin toimub ilmselt sama efekt mis mujal, et suur osa kundesid eelistab tellida kaasa või kontorisse, selmet kohapeal süüa. Aru ma sellest fenomenist eriti saada ei taha, sest toiduelamuse juures on ju suur ja oluline roll ka esteetikal ja teeninduskogemusel.

Suppe on menüüs suisa viis, valin neist kõige „piirkondlikuma“ ehk hartšo (väike ports 5.80). Piirkondlik on selline mugavalt lai mõiste, sest vaata katsu sa Kaukaasias selgeks vaielda, et missugune toit on nüüd missugusele rahvale rohkem omane, igaühel on siin oma tõde ja lugu.

Muuseas menüüs on paljude toitude juures päritolu kohe kirjas, et nt hinkaalid on Gruusia toit jne. Suur osa menüüst (nt šnitsel) ja 90% päevapakkumistest (nt makaroni šaminjonide ja juustuga) pole pealegi sealse kandi traditsiooniliste roogadega üleüldse seotud.

Ahjaa, vähemalt oli neil pakkuda Armeenia mineraalvett Jermuk. Ei midagi märkimisväärset oma maitseomadustelt, lihtsalt hea kvaliteetne vesi, aga kena et selline valik on olemas.

U kümme minutiga toodi lauda kaane all sümpaatne atsakas savipotike, millest avamisel pahvatas ülimeeldivat adžikalikku lõhna. Maitse jäi sellele esmasele sissejuhatusele kahjuks alla, jäädes keskmise üldmeeldivuse tasemele, ootuspärast adžikalikku vürtsikat elamust polnud siin sisuliselt ollagi. Küll aga leidus siin parajalt pehmeks haudunud loomaliha, poolpudruks lagunenud (kuid siiski head) riisi, sisuliselt olematuks hajunud sibulat ja tomatit, parasjagu kuuma ja rammusat leemekest. Üldmulje jäi siiski leebelt positiivne.

Väikese kahjutundega jälgisin, kuidas napilt mõni minut peale supikausi saabumist toodi ka teine roog, mis minu silme all jahtuma hakkas. Dolma (10.-EUR) on jällegi selline universaalne roog, mida pakutakse kaugelt laiemalt kui Armeenia või isegi kui Kaukaasia, aga piirkondlik on ta ikkagi. Kuna see oli üks väheseid asju, mis vastas kahele kriteeriumile – et oleks praepärane ehk noa ja kahvliga söödav (mitte lusikaga helbitav raguu) ja regionaalne (mitte šnitsel), siis ega väga palju muud sõelale ei jäänud.

Marineeritud viinamarjalehtede spetsiifiline maitse ja veidi nahkjas tekstuur sobib kenasti rammusa hakkliha-riisi kooshoidmiseks. Leebe ja vedelapoolne tilli-hapukoorekaste lõhnas ja maitses nii, nagu oleks siia lehtede marinaadi lisatud – kuid see ainult sobis siia.

Kokkuvõte siis leebelt, kuid siiski positiivne. Supipöial oodanuks mõistagi rohkem särtsu või vähemalt adžika pakkumist siia juurde, kuid ega algversioonil kah otse midagi viga pole. Praepöial tunnustab, et jah tõepoolest dolma see ju oli ning isegi maitsev, kuid samuti ei oska just aplodeerida. Kas ma aga seda puhvetit soovitan – noh miks mitte, selle kandi köögiga nad ju hakkama saavad. Pealegi saab kassa juurest kaasa osta tõepoolest lahedaid keediseid (nt mina võtsin roheliste kreeka pähklite oma) jms. Nii et maksab läbi astuda ja huvi tunda küll.

---

lugu ilmus siin