Kogu õhustik ja vastavalt ka menüü on pigem pubilik ning laupäeva lõunasel ajal on maja üsna rahvast täis. Minu ümber laudades on nii esimesi klaasitäisi rüüpavaid turiste kui ilmselgelt öö otsa pummeldanud noori, kes end siia end remontima saabusid. Ühesõnaga – ehe ja elus koht, milles seinal legendide pildid ja väga hea õllevalik.
Kuid mina olen siin täna söögituuril, nii et klaas vett ja kaks käiku. Mis on mind selle koha juures ammu võlunud, kui ilusa oinaliku otsusekindlusega on nende menüüs vaid üks supp – seljanka. Nopagan, nad peavad siis seda oskust olema ju perfektsuseni viinud, kas pole?
Nii sündigugi – seljanka (6.-EUR). Kausi saabumiseks kulub tellimise hetkest 8 minutit ja selle roaga on kõik juba algusest peale väga hästi. Hapukoor serveeritakse eraldi – pluss! Sidruniviil on kausiserva külge püstitatud, mitte ilma küsimata supi sisse visatud – teine pluss! Dekoratiimuru, oliivid ja silmatorkavalt palju lihakraami – visuaal on täiesti perfektne. Õrnalt hapukas-magus aroom on küll tagasihoidlik, kuid leem ise täiesti oivaline – piisavalt happeline ja vürtsikas, et täita selle supi peamist funktsiooni – olla elupäästja hommikustel päevadel. Kerge köögiviljane magusus tuleb sibulast, piisaval määral hapukurgikest ja ohtral lihtsat, ent pehmet liha ja viinerisiilakaid. Lihtne, väga lihtne ja samas oi kui meeldiv!
Teise käiguna valisin lühikesest menüüst „kanašnitsel tomati ja juustuga“ (11.50 EUR). Sellega läks nüüd selles mõttes pahasti, et toit toodi lauda 11 minutiga ehk siis, kui olin supiga alles poole peale jõudnud. See pole ilus. Ma saan aru, et siin majas on köök kaugel ja nemad väljastavad toidu siis, kui see valmis on, kuid kunde seisukohalt pole siiski hea, kui praad laua peal tuimalt jahtub, ilma et oleks võimalik midagigi selle päästmiseks ette võtta.
Aga liigume siis pildil alt ringiga kellaosuti suunas. Fritist läbilastud keedukartulid – njah, noh pubivärk. Rohmakalt lõigatud ja suurtootja poolt valmissegatud salatikastmega praavitatud tomat-kurk-frillies – vähemalt värskelt lõigatud kraam, pole laita. Leebe majoneesikastmeke, millesse on segatud kuivatatud tillipuru – jällegi (hoo-)ajatu kraam. Kanašnitslike on sihuke ... tavaline, kuid sellele asetatud tomativiilud annavad mahlasust ja punakas juustukoorik rammusat rahulolutunnet.
Ahjaa – kogu teenindusprotsess toimus (ilmselt teadlikus) vaikuses, ilma ühegi tänan-palun-kuidasmaitses piuksuta. Nojahh, eks ta pubis ole ka stiilikohane lähenemine vist.
Kokkuvõte saab olema kahetine. Supipöial naeratab rahulolevalt ja tänab püsti tõustes kööki – siin majas osatakse seda kraami tõesti valmistada! Praepöial ei oska kuidagi vaimustuda, kuid kuna midagi ette heita ka pole, siis tõuseb temagi viisakusest ivikese horisondist kõrgemale. Aga et kas ma soovitan? Oooojaaa, eriti kui teil mõni päev juhtub sinisem olema kui teine, siis tulge kasvõi seljankale!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment