Grill Baar (Tartu)

Tartu avaturu bussijaama poolses küljes on end nüüd sisse seadnud üks puhvet, mis üritab pakkuda üsna segiläbi kõike alates pitsades ja hatšapuridest kuni kalliste ja nõudlike liharoogadeni nagu lambakarree ja veisesteigid. Aga noh, kuna nad vastasid vähemalt minu esmasele kriteeriumile – menüüs leidus ka suppe – siis seadsin sammud sinnapoole.

Väliterass oli keskpäevasel ajal poolenisti täis õlut rüüpavaid soome pensionäre, kuid õnneks leidus ka vabu laudu. Noorepoolne slaavi verd mees tegutses kiirelt ja üritas kombekalt inglise keeles suhelda, kuid läks ilmselge kergendusega võimalusel üle vene keelele.

Kuna menüüs leidus rida „ukraina borš“ (5.-EUR), siis valisingi selle ning tõtlikul sammul liikuv noorhärra tõi taldriku mulle ette napilt 3-4 minutiga. Vormi pärast ma muidugi torisen korraks selle üle, et hapukoor oli otse supi sisse plärtsatatud, mitte eraldi serveeritud. Kuid pool pretensioonist tuleb maha võtta sellepärast, et piltidega varustatud menüüs oli see ka ainus supp, mis juba fotol oligi kooresilmaga kujutatud.

Supp algas leebe üldmeeldiva happe ja magusa tasakaaluga, sisaldades mõõdukalt sealihakuubikuid ja ohtralt ootuspäraseid köögivilju peedipunases leemes. Et aga nipet-näpet vilksatas taldrikus ka tšillikest ja lusikas-lusika haaval ehitas end üles ka mõõdukas vürtsikas soojus, siis liikus hinnang aina tasapisi kõrgemale. Ei-ei, ärge saage valesti aru, tegu ei olnud mitte mingil juhul teravalt vürtsika roaga, vaid sellisel meeldival algtasemel, et ka vürtsipelgur suudab seda nautida. Minusugune tahaks muidugi väge ja vurtsu juurde, kuid siis ta väljuks juba ka ukraina köögi ootuspärastest raamidest.

Teise käiguna otsustasin tutvuda selle maja nägemusega pilaffist lambalihaga (12.-EUR). Selle saabumine toimus suurepärase ajastusega ehk u 10 minutit tellimusest – olin just mõni minut varem supiga hakkama saanud, vurrud puhtaks pühkinud ja valmis uueks roaks.

Värske salat kurgist-tomatist ja punasest sibulast oli veidi tutvunud ürdiõliga ning kaunistatud mõne krõmpsja lehekesega. Pontsakad lambalihatükid kenasti pehmeks haudunud, pikakiuliselt lagunevad, ehkki tiba kuivavõitu. Sedavõrra rammusam ja mõnusam oli aga koos rohke porganiga ja kikerhernestega küpsenud sõmer riis. Selles soorituses polnud mingit kulinaarset edevust ega erakordseid maitseid, kuid kõik oli teostatud ausalt ja veenvalt ja ... seda oli minu jaoks liiga palju, nii et paraku jäi kolmandik minust taldrikule. Mõni tubli füüsilise töö tegija oleks selle portsu jaoks kohasem tarbija olnud, kuid see pole karvavõrdki etteheide köögile. Puhtalt maitse pärast tahtnuks ma taldriku tühjaks munserdada, aga läks nii nagu läks.

Kokkuvõte nüüd siis üldpositiivne. Supipöial on üsna päris tipmiselt püsti julguse eest ukraina boršile veidikese vurtsu juurde panna. Praepöidlal pole küll ühtegi entusiastlikku hüüatust varuks, aga üsna püsti on temagi. Seega oskan ma kõnealust puhvetite soovitada küll ja veel.

---

lugu ilmus siin