Aara kohvik (Pärnu)

Pärnu linnasüdamest põgusa jalutuskäigu kaugusel, Riia maantee otsakese peal paikneb hästi armsa olekuga pesake nimega Aara. Kunagi Aara baari nime all tegutsenud kontorirahva konjaki-tipsutamise pesake, nüüd põhiliselt pagariäri funktsiooni täitev, aga ühtlasi ka kohvikuna toimiv nostalgiline kohake.

Hoolitsetud soengu ja välimuse ning põllekesega proua on malbelt range olekuga, meenutades pigem algklasside õpetajat, kes koolitahvli eest vabal päeval kohvikuleti taha asunud. Suuremustrise lillelise tapeediga sein leti taga jätab õdusa mulje, külgmistel paljastel tellisseintel fotod baari hiilgeaegadest – nõuka-aegse kõigevähesuse ajal olid taolised puhvetid väga hinnatud. Ajaloo sügavustest pärit grammofon ja kassamasin viskavad sillad veel kaugemasse minevikku, pitslinikukesed ümaratel laudadel koos retrohõnguste toolidega loovad suurepärase ja veidi pretensioonika kohvikuõhustiku, millesse sobiks laiade kübaratega peened daamid ja soliidsed härrasmehed patsiirtokkidega.

Tegelikkus on mõistagi pisut teistsugune. Enamiku külastajatest moodustavad lähedalasuva polikliiniku ja turu tõttu siiakanti sattunud vanaprouad, kes ostavad kaasa saiakesi. Ilmselt igapäevane kunde paneb letile supitermose ja noogutab küsimuse peale, et „kas kaks portsu nagu ikka“? Ehk siis selline tavaline ja argine klientuur, kelle soove ja ootusi kohvikurahvas teab ja oskab täita.

Umbes selliseks siis kujunebki ka toiduelamus, aga kõigest järgemööda. Kuna tean varasemast kogemusest, et supiks on siin majas vaid see üks päevasupp, mis ennelõunaks valmis keedetakse ning mida jätkub seni kuni jätkub, siis selle võtangi ilma liigsete küsimusteta.

Kanasupp (3.00) laekub minu ette sisuliselt samal hetkel, kui end toolile maha toetan. Rõõmsavärviline supike klaaris ja vesisevõitu leemes, mille põhiosa moodustas liiga pehmeks keenud külmutatud köögiviljasegu. Teate küll, see porgand-hernes-lillkapsas-aedoajupid. Einoh, ega selle valmissegu kasutamine ei ole ühestki otsast hea ega halb, see on normaalne vundament, millele võib ehitada ka midagi säravat ... aga siin ei ehitatud. Ehituseks oleks vaja olnud mingit korralikku tummist, eelvalmistatud puljongit, sest need kiiralmivad aedviljajubilad ei suuda mingil moel seda rammuleeme efekti anda.

Ilmselt alguses ahju näinud kanake on siia andnud vähese meeldiva aroomikese ja õige pisut ka maitset. Rõskel talvelõpusel päeval täidab supike ära oma esmase funktsiooni – anda kerele sooja, kuid maitsemeelte osas ei ole suurt millestki rääkida.

Kodused kotletid (5.00) saabuvad täpselt samal hetkel, kui supisöömise lõpetasin. Välimus on roal esteetiliselt hästi komponeeritud, kombekas sangakesega kastmekannuke loob isegi restoranilikku vaibi.

Taldrikut täidab tööstuslik kogus friteeritud soolakaid kartuliseibe. Nullmaitsestusega peenelt ribastatud hiina kapsas on õnneks vähemalt tilgakest õli näinud. Värske ja hapendatud kurgi viilud, jämedalt riivitud ja maitsestamata magusakas keedupeet – talviste toidulisandite tüüpvalik. Kastmeke nagu leige suvepäev – eimittemidagi erilist, aga pigem siiski meeldiv. Ja ka kotletid jätkavad täpselt samal lainel. Jah, nad on kuumad ja tinglikult isegi mahlased (või pigem võiks öelda mitte-kuivad), aga üsna eimingisugused, maitsestamisega pole siin vaeva nähtud – ei piprakest, ei küüslaugukest, muudest rosmariinidest rääkimata.

Kokkuvõte seekord loid ja laisk – nii supi- kui praepöial on niiiiiii neutraalsel tasapinnal kui võimalik. Selle köögi deviis on ilmselt „mitte kedagi ei tohi häirida mitte millegagi“. Turunduse mõttes pole see ju halb, sest taoline lähenemine sobib võimalikult paljudele. Umbes sama nagu pudelivesi, mis sobib kõigile, kuid niipea kui sa vette kasvõi jõhvika sisse paned, siis see mõnele juba ei meeldi. Aga toidu pärast kohale minemise soovitust see antud puhvetile kah kaasa ei too. Teisest küljest aga – interjööri nautimise mõttes tasub minna ikkagi ... ja järsku on seal suurepärased küpsetised, see aga pole minu ampluaa ja seega hooooopis teine jutt :)

---

lugu ilmus siin