Sakala köök (Tallinn)

Nendel keldripesadel on minu südames mingi eriline koht. Hubasem, turvalisem, kodusem. Ilmselt mingi kaugete esivanemate koopakutse, mis muud :) Selles kesklinna veerekese peal olevas keldris asub siis puhvet nimega Sakala köök, mille kontseptsioon on toreduseni lihtne. Ei ole tavapärast püsimenüüd ja selle kõrval päevapakkumisi, vaid iga päev ongi vaid „päevamenüü“, mis on iga kord erinev.

Kolmapäeva pärastlõuna, ilmselt suurem sööjate mass on juba läbi käinud ning külastajaid paari napi lauakese jagu. Teen tellimuse otse letist ja supi tellimisel soovitab võluvalt naeratav daam valida poole supi variant, nii mõistagi teengi.

Praktiliselt kohe lauda saabunud frikadellisupp (1/2; 3.90) on ka oma „poolikus“ mõõdus täiesti piisav. Mõnusalt praetud supipõhja järele lõhnav, klaari kuid rammusa leeme peale ehitatud kausitäis maitseb aga lihtsalt väga hästi! Oma olemuselt ülimalt lihtne supike sisaldab vaid frikadelle ja kartuleid, läbipraetud sibulaid ja porgandeid, kuid see kokku on nagu külastus vanaema kööki, kus küllatulnud lapselapsele pakutakse hingega valmistatud toitu. Korralik puljong ja kohane maitsestus – nii lihtne see hingesaladus ongi!

Prae tellimusel rõõmustab pisiasjake, mida pole mujal menüüdes kohanud. Rubriigis „lisandid“ on kartuli, tatra jms valikute kõrval ka „või lihtsalt rohkem salatit“ – oi, see on just minu jaoks!

„Pikkpoiss“ (8.50) saabub umbes 10 minutiga ehk täpselt siis, kui supike on otsa saanud. Ja teate mis kena – tšekil ma näen sõnakest „hiljem“. Ise lisatud, lihtsast kuid loomulikust tarkusest. Mitte kliendi käest isegi küsides, et „kas toome prae hiljem kui supi“ vaid võttes seda loomuliku toimimisviisina ... mida see ju ongi!

Kõigepealt tõuseb ninna värske köögiviljalõhn ning see on ju tore! Ma pole kunagi osanud kuigivõrd hinnata hiinakapsa-põhiste salatite võlu, kuid siin on see osatud koos tomati, kurgi ja punase sibulaga ning õli abil praavitada mõnusaks värskuseallikaks. Kapsa-porgandisalat – õrnal magus-hapukas ning samuti meeldivalt karge. Kodune keedumunaga täidetud pikkpoiss ja leebe koorekastmeke. Tõepoolest, ei midagi erilist, kuid meeldiv ja kohane sooritus.

Kokkuvõte üsna ja üsna rõõmus. Supipöial on rõõmsalt püsti, kiites oskust valmistada lihtsat frikadellisupikest parimal moel. Praepöial pole ehk nii väga püsti, kuid kiidab selle „lihtsalt rohkem salatit“ valiku eest. Siit tuleb kindel soovitus – aja, hinna ja toidukogemuse suhe on üsna optimaalses vahekorras!

---

lugu ilmus siin