Kanuti resto (Tallinn)

Rotermanni kvartali perimeetril, vaatega Kanuti pargi poole leidub üks toidupesa, mis ongi saanud eelmainitult oma nime. Satun sinna teisipäeva õhtul, tunnike enne sulgemist, mistõttu pole üllatav, et kundesid pole just ülemäära palju. Meeldivalt sopiline ruum võimaldab eraldatust hindaval inimesel leida endale nurgatagusem kohake ja süveneda menüüsse.

Tõsi küll, ega siin pikka süvenemist vaja polegi. Kuna peale püreesupi on veel ka üks pärissupp ehk seljanka (12.-EUR), siis selle valingi. Ehkki olen üsna üksi saalis, läheb selle saabumiseni u 15 minutit.

Esmamulje roast oli ju täitsa viisakas – hapukoor siivsalt eraldi serveeritud, mõõdukas maitsemurust dekoor, kõik nagu päris. Aga sellega rõõm lõppes. Supp ise osutus mingiks kummaliseks kartulisupiks, mille punakas leemes leidus ka mingi ühte sorti (a la jahimehe-)vorsti jupikesed. Noh olgu, seljankaga oli seost veel ka hapukurgi ja oliiviseibide näol, aga see oli ka kõik. Happekest-vürtsikest leidus siin ka vaid miinimumi tasandil ... aga igava ja kohatuna mõjus see kõik.

Teise roana valisin enda jaoks vastuolulise roa – lambakarree (26.-EUR). Ei, lammas mulle meeldib, nii oma spetsiifilise lõhna kui maitse mõttes. Tihtikuuldud kirumine „kasuka“ teemal on minu jaoks arusaamatu – see on ju hea, kui ühel lihal on selgelt arusaadav profiil. Aga vaata karree puhul on mul alati üks tõrge – minu väikeses valges peas peaks kondil pakutava liha küpsusaste olema selline, et kondi saab välja raputada. Kui aga seda pakkuda steigi küpsusastmel ja liha tuleb hammastega ribide küljest rebida, siis ... nohh ma ei tea, minu jaoks see pole nauding.

Selle konkreetse roa puhul alustan positiivsest – kena väljanägemine oma hõreda murupuiste ja kastmejärvega. Korralik sakiline lihanuga – jälle hästi. Kaste on meeldivalt magus-hapu ja kergelt küüslaugune – jälle tore! Kartul krõbe ja meeldivalt maitsestatud – kena asi seegi.

Aga paraku sellega jällegi positiiv lõppes. Küpsetatud küüslauk võib olla imeliselt hea, kui ta on juba pähkliseks karamelliseerunud. See peake siin oli aga siuke ei liha ega kala – pooltoores, ei enam mõnusalt aromaatne ega veel ka mitte karamelliseerunu. Liha – steigi küpsusaste, nagu ma ütlesin. See tähendab, et kahe piiiisikese ribitükikese küljest sain ma kokku tikutoosijagu 0-maitsestusega liha. Ehhhh.

Kokkuvõte tuleb kasin. Supipöial on solvunud seljanka solberdatud variandi pärast. Praepöial on veidi erksam – lambalõhn ja maitse oli täiesti maitseinetest „rikkumata“, mis on mõneti isegi tore. Aga võttes makstud raha ja saadud toiduelamuse vahekorda, siis see oli nüüd küll üks niru lugu.

---

lugu ilmus siin