Peetruut (Tallinn)

Rataskaevu tänaval juba söögikohtade puudust ei tule, teiste omataoliste ja –näoliste hulgas leidub ka lahedalt mängulise ja mõnusalt omakeelse nimega puhvet nimega Peetruut. Kolmapäevaõhtusel hetkel sisse astudes olin küll sisuliselt ainumas kunde, kuid nagu mind kohe teavitati, et enamik laudu on broneeritud ja kohe saabub suurem grupp. Õnneks leidus keldrikorrusel ka minu jaoks sobiv lauake ning sain enne suurema sekeldamise algust tellimuse sisse antud.

Olin ennem veebimenüüst otsides ohanud, et mitte ühtegi suppi loetelus polegi, kui rubriigis „Alustuseks“ jäi silma „Lihapallid Tuuma talu mahelambast & särtsakas tomatikonsomee“ (11.-EUR). Hmmm, see võiks ju laias laastus sobida. Pealegi kõlab mõiste ja mõte „tomatikonsomee“ piisavalt veidralt, et sooviks ju järgi proovida, mida see tähendab – tomatipuljongi keetmise peale ise ju ei tuleks!

Ligikaudu 15 minutit läks aega, et minuni jõuaks mõõdukas kausike, mille põhjas kulbitäis leent ja selles kolm pöidlaotsast veidi suuremat lihapalli. Kenake ports hakitud muru ja dekooriks ka seesamiseemneid – visuaalne pool on ju täitsa nunnu. Happeline veidi redutseeritud tomatimahl erilist maitsemuljet siiski ei jätnud. Lihapallidest ootuspärast lambalõhna- ja maitset ei õnnestunud tuvastada, toidukäigu ainsad särts-momendid tulid mõnest viilust jalopenost ja küüslaugust, mis kokku andsid siiski meeldiva fooni neutraalsele maitsepildile.

Pool tunnikest peale tellimist jõudis kohale ka teine käik „Savoy kapsarull seene-odrakruubi täidisega & seeneleem“ (16.50 EUR). Eeee ... see mida mina olin tellinud „prae“ ootustega, nägi välja palju rohkem nagu „supp“ selles mõttes, mida mina oskan arvata. Üksik kopsakas kapsarull ja hästipalju leemekest. Oi, aga maitsvat leemekest! Vat siinkohal oleks mõiste „konsomee“ vägagi kohane, sest seenemaitset leidus siin kohe mitme korruse jagu!

Õrnalehelisest savoy kapsast rullide tegemine on tore mõte, aga tulemus kipub alati väga kergelt laiali vajuma peale esimest sisselõiget, nii läks ka siin. Noa ja kahvliga selle tulemuse menetlemine oleks üsna keeruline olnud, kuid õnneks käis toiduga vaikimisi kaasa ka lusikas, millega oli võimalik laialivalgunud tangusegu kokku helpida ... tõsi küll, seeneleeme enda intensiivsus ei lasknud enam aru saada, kas rullitäites olevad seenekesed ka mingi omaette nüanssi lisasid.

Seda leemekest oli nii palju, et tõepoolest kulus ära teenindajapiiga poolt just selleks otstarbeks soovitatud focaccia ehk itaaliapärane pannisai. Saia kõrvale serveeritud roheline ürdiõli tekitas minu keelel mulje murulaugust, järele küsides selgus et mängus oli hoopiski roheline sibul.

Teenindajapiiga küsimus „kuidas maitses“ sai vastuseks „huvitav“ – ning see on ka kokkuvõtteks sobiv. See köök on julge – ja see on ju tore! Kas saadud maitseelamus ja makstud raha omavahel tasakaalus on ... noh nii ja naa. Aga olukord, kus supp pole päris supp ja praad pole päris praad, on ju omamoodi toredalt segadust tekitav. Seetõttu tuleb siit mitte küll väga innukas, kuid siiski soovitus, seda kööki tasub oma keelega kaeda!

---

lugu ilmus siin