Kört (Pärnu)

Enamik puhveteid jahib lõunaseid kundesid. Mõned vähesed ongi lahti vaid hommikust lõunani, rõhudes vaid päevastele sööjatele ning jättes õhutsed pidutsejad teistele. Teised vähesed avavadki vaid hilistel õhtutundidel, püüdes öiseid tülikaid, aga maksmisvalmis kundesid. Absoluutne enamik restorani-nimelisi puhveteid aga avab end ennelõunal ja nende nö catch-all ärimudel on arusaadav.

Aga näete, Pärnus on puhvet nimega Kört, mis on otsustanud ennast alles kell 17.00 avada. Julge otsus, aga ju nad siis teavad, mida teevad. Olengi siis kõpsti kella viieks nende ukse taga ja olen vähemalt algushetkeil ainumas kunde.

Mind lauda juhatanud noormees küsib alustuseks, et kas võib maja poolt isutekitajaks väikest mustsõstranapsi pakkuda. Et seda olla nii alkoholiga kui alkoholita. Noh, kui juba, siis las olla „-ga“ arvan ma ning imekiirelt ongi viimase piirini täidetud väheldane klaasike mu laual. Ei midagi erilist, selline kodune nastoika, aga sissejuhatuseks kena pakkumine ikkagi.

Koos menüüga tuuakse lauda kausike krõbuskitega, milleks on kohapeal küpsetatavast sibulasaiast lõigatud õhukesed viilud röstitult ning ürdiõliga üle piserdatult. Aromaatne ja tore tervitus seegi.

Valides suppi kahe erineva nimetuse vahel paneb üllatuma nähtus nimega „Suitsusink“ (9.-EUR). Küsimuse peale seletab noorsand, et lihtsalt supp enamasi koosnevatki suitsusingist, et seda olla supis isegi rohkem kui kartulit!

Umbes 10 minutiga jõuabki siis minuni kopsakas kausike, millest hoovav meeldiv suitsuliha teeb ajuga veidra triki. Sest et noh kui supp ja suitsuliha, siis on kausis ju hernesupp, kuidas siis teisiti, onju-eksju! Aga näe silmad ja keel kinnitavad, et ei ole! On lihtsalt väga võrgutavalt lõhnav ning mõnusalt maitsev köögiviljasupp singiga. Väide, et „sinki on supis isegi rohkem kui kartulit“ küll ei osutu tõeseks, aga see pole üleüldse oluline, sest tulemus ja maitseelamus on ikkagi väga ja väga meeldiv. Tõsi küll, ei midagi erakordset ega hurra-hüüdeid tekitavat, kuid ikkagi koduselt ja toredalt hea – ning muuseas ka piisavas koguses, et mõnele nääpsakamale isendile kogu lõunasööki asendada.

Teise roana otsustan võtta maja kalleima roa „Hirv“ (põletatud kartul, küüslaugukreem, kõrvits, Vana Tallinna ja rohelise pipra kaste; 19.-EUR). Noorhärra esitab asjakohase küsimuse küpsusastme kohta, aga sõnastab selle huvitaval moel – et kas medium-pluss või medium-miinus? Vastan oma tavapärasel moel, et „nii toorelt kui julgete pakkuda“ ja hetkelise mõtlemise järel tõlgib nooruk selle oma mõõtkavasse ja noogutab „et siis medium-miinus“.

Roa saabumisega läheb ligi 40 minutit – vahepeal on hakanud ruum täituma klassikokkutulekust, sädinast ja ülemäära entusiastlikest „tsaauuuuu“-hüüetest ja „oi-kui-hea-sa-välja-näed“-hõisetest.

Toit ise on aga igati nii oma hinda kui ootamist väärt, seda kasvõi oma visuaalse poole mõttes. Kõige keskel trooniv tume lihaklotsike on kaetud erkrohelise murulaugu-hakkega ning kogu kompositsioon on kasvõi juba värvilahenduse mõttes efektne.

Alustame siis kõige kahvatumast otsast ehk kartulist – isegi selle on siinne köök suutnud muuta kunstipäraseks. Huvitavalt rõmeliseks rihveldatud ja seejärel kulinaarse leeklambiga kõrvetatud pealispind väärib tunnustust väikese lisapingutuse eest.

Pisikesed täpikesed ilmselt mustast küüslaugust pressitud kreemi maitseb ootuspäraselt mõrkjas-vängelt. Erkkollane sälgutatud kõrvitsalatakas toimib peamiselt jällegi silmailu pakkujana, olles oma maitselt üsna neutraalne. Lihaklotsike on perfektse küpsusastmega – pealt tumekoorikuline ja seest mahlaselt punetav, selge ulukiliha lõhna ja maitsega.

Parim osa on aga umami-pluss-ekstra-super-professional maitsetasemega kaste! Kreemine, magus-soolane-vürtsikas maitsetasakaal ei mõju mitte lihtsalt „hästi“, vaid kohelausa oivaelamusena! Proovin seda taldrikule puistatud krõmpsude idulehtedega viime piisani kokku kraapida ning olen valmis isegi osakest kartulist mängu võtma selle maitseilu endasse ahmimiseks.

Kui nüüd kogu selle ilu järel ka üks väike nurin kuuldavale tuua, siis selleks on korraliku lihanoa puudumine komplektist. Harilik lauanuga võib ju vaikimisi kohal olla, aga liharoa kõrvale ekstra noa serveerimine oleks ainult hoolivuse tunnus ning ei võtaks kelleltki tükki küljest.

Kokkuvõte igatahes täiskiitev. Supipöial on üsna ja üsna püsti, kiites selle mõnusa suitsulihase tajuhäire eest. Praepöial aga tõuseb kikivarvule ning teatab trummipõrinal, et siin köögis töötab MEISTER läbiva suurtähega! Soovitan, jah kohe kindlasti soovitan!
---
lugu ilmus siin