Oliveri aiakohvik (Pärnu)

Suvi ja Pärnu ja jalutuskäik ranna poole. Kuigi mul oli plaanis hoopis mujale einestama minna, jäi silma mõnus-suvine-triibuline-õunapuine puhvet Oliveri aiakohvik. Sinna ma siis jäingi, sest too teine koht on talvel ka lahti, küll ma jõuan.

Augusti keskpaik, parajalt soe lõunane aeg, mina hetkel sisuliselt ainumas kunde. Personal mõnules ühe lauakese ümber varjus lobiseda. Tellimuse peale tõusis püsti üks, seejärel kohe ka kõik teised, sest minu järel valgus aeda suurem punt turistiperekondi. Omavaheline kommentaar: „no nüüd saab kõvasti lastekaid teha“

Minu sisseastumise eelduseks oli mõistagi pilk menüüsse, et kas mõni supp ka selles leidub. Leidus. Üks tükk. Seljanka (5.-EUR). Nojah, grillile keskendunud asutuses on see köögi mõistes ratsionaalne valik – kes vähegi on kokkanud, saab aru sellest seosest.

Supi saabumisega läks oma 10 minutit aega, seni sain jälgida laudade vahel keksivad ja tooliselgadele luureretki tegevaid varblaseid. Suvi. Mõnus. Lahtisest köögist kostev vaikne kolin, jutukõma ja lihaküspetamise lõhn. Idüll.

Supike ise oli kõrvetav-kuum ja kahjuks sisse sokutatud hapukoorega – miinus kirjas. Liiga ohtralt köögiljadele keskenduv ja miskipärast ka kartulit sisaldav – ei saa ka just plussiks pidada. Vähevõitu kurki ja lihakrübemeid-viinerseibikesi. Aga – ja seda kohe läbiva suurtähega AGA – see kraam oli maitsev! Siia leemekese sisse oli ilmselgelt kasutatud mingit sorti magusamat grillkastet, aga seda tasakaalustas ilus ja tugev happelisus ning tulemus oli seeläbi üsna ja üsna meeldiv! Mitte mingi meistriteos, aga maitsemeeli erksalt rõõmustav ning see emotsioon kaalub väga paljut üles!

Praena võtsin huvitavalt kõlava „glasuuritud kana“ (14.-EUR). Päris põnev, et mis on selle köögi nägemus taolisest roast. Toidu saabumiseni läks ligi pool tundi, mis on ehk tiba kaua, aga vähemalt mind rõõmustas varblaste röövlibande, kes märkas supikausi kõrval puutumatuks jäänud leivaviilakaid ning asus oma ridu koondama. Mingil hetkel mitmekümnepealiseks kasvanud sulepallide rünnakrühm saatis julgemad jahile, kes tassisid viilakad maha ning siis toimus kõik nagu piraajaparve sisse sattunud saakloomaga – kiirelt ja tõhusalt.

Praad ise osutus palju vähem põnevaks kui nimi oli lubanud. Enamiku taldrikust kattis minu jaoks võõras peente friikate kuhi – oleks see nimetuses kajastunud, oleksin kuidagi teisiti tellinud. Omaette totsikus majonees (eeee, aga miks ei võinud samasuguses totsikus pakkuda hapukoort supi juurde, miks pidi selle otse supisse lärtsatama?).

Kapsa-porgandi-kurgi hooajatu universaalsalat oli õrnalt maitsvamaks tuunitud õlikastme abil. Glasuuritud kana all peeti silmas ilma nahata kintsuliha tükikesi, mis ilmselt mee-ürdimarinaadis olnuna oli liiga kauaks kuuma kätte jäetud. Pisut kõrbenud pealispind ja üsna kuivaks tõmbunud tuhm-magus liha ise ei olnud just kuigi meelepärane kooslus, kuid majoneesi abiga sai ta siiski manustatud.

Oi kui mitmel moel oleks saanud seda „glasuurkana“ teisiti teha ja/või isegi peale ärakärtsatamist päästa, aga ju siis selle puhvetimeeskonna jaoks kärab nii kah.

Tõusin, libistasin pilgu üle letile kuhjuvate burksiridade ja lehvitasin mõttes varblastele, kes nüüd juba minust puutumata jäänud friikate ümber ridu koondasid.

Kokkuvõte sihuke hajevil nigu laisk suveilm. Supipöial on ju isegi maitserõõmus ja püstipidine, kuid mitmed miinused hoiavad seda püstisust vaos. Praepöial vaatab pigem horisondist allapoole üleotsa soorituse eest. Armas varblutibande teeb küll meele heaks, aga see pole antud puhveti teene. Seega soovitust siit ei tule, aga too koht elab suvise Pärnu tuiksoonel ka ilma minu soovituseta kenasti ära.

---

lugu ilmus siin

Novell (Viljandi)

Keset lõõskavat suvepäeva selgub, et välikohviku puhul on ikka väga nadi, kui iga laua kohal ei ole päevavarju, nii tulebki ennast asutada siseruumidesse. Samas jällegi – sees on kõik kohad praktiliselt tühjad, samas kui väljas olid varjulised lauad kõik täis.

Kuna veebis olev menüü langes kokku päriselt pakutavaga (mille eest kiidan), siis sain tellimuse kohe sisse antud ja jääda palavusest veidi roidununa ootele, mõeldes laisalt, et missuguse imestusega reageeris köök sellele, et keegi säärase ilmaga supi tellis.

Igatahes kiidan noorhärrat, et ta korda kaks küsis, et kas soovin suppi ja praadi kahe eraldi käiguna, selmet sooritada korraga lauda toomise viga. Muuseas, kogu teeninduse pool oli viisakas, korrektne ja naeratav, ka selle eest plusspunktike.

Nii umbes 10 minutiga jõudiski kohale esimene käik, mille kohta noorhärra hoiatas: „väga kuum!“. Uhhaa (kahe kala supp, selge puljong, juurvilad; 14.-EUR). Oehh. No uhhaa see pole nüüd küll kohe mitte. Uhhaad defineerib kõva kalapuljong, millest on mitme keeduga saadud kätte jõuline, huulikleepiv ja intensiivne kalamaitse, millesse siis lõpuks lisatakse nii soovitav kalaliha kui muu meelepärane.

See leem siin nägi küll oma erksate roheliste ürdiõli laikudega efektne välja, kuid maitses vesiselt ja üsna maitsetult. Üliminimaalne soolasus, ei vürtsikest, ei happekest, ei vihjetki kalamaitsele. Ainus lõhn ja mekk mis esile tuli pärines supi pinnale hakitud suvemurust. Ja siis selle maitsehalluse sees ulpisid 0-maitselised kalatükid. Noh olgu, klassikaline supikolmik – sibul-porgnad-seller ka ja koorega keedetud noore kartuli tükikesed oli siin kah visuaalselt esitandatud. Kuid kõik see maitses kui ei mitte midagi!

Ja paraku – nagu nooblimates kohtades kombeks – pole läheduses ka ühtegi soola-pipra toosikest, et kasvõi tagantjärele midagi päästa.

Pool kaussi suppi läks tagasi. Minusuguse supisõltlase laualt, kas kujutate ette! Noh olgu, kalatükid ma nokkisin söömiseks välja, ise ka imestades lõpuks, et miks ma seda teen, sest maitsetu toit on ju mõtetu kõhutäide.

U 30 minutit tellimuse hetkest tuli teine käik koos sõnadega, et ehk nüüd läheb paremini. Noorhärra oli ilmselt pisut heitunud minu sõnadest supi kohta: „mage ja maitsetu“ ja tõi nüüd siis ka midagi, mis ilmselt oli soolaveski. Kuid õnneks seda ei läinud enam vaja.

Praetud valge kala (Hooajaline valge kala, kartuli-tilli tamp, fenkoli salat ja mädarõika – võikaste; 24.-EUR) Visuaal on vägagi efektne, erk-kollane kastmepõhi koos juba tuttavate ürdiõli laikudega, kõige keskmes aga kena pruuni koorikuni praetud nahata kalafilee.

Ja kas teate, see kraam siin taldrikus oli tõepoolest maitsev! Kala soolasuse tase oli täpselt selline, et toonitas vee-eluka enda õrna maitset. Lahedalt õhukeseribaline valge salatipadi oli praavitatud julgelt magus-hapuks. Oletasin seda ka ise fenkoliks ilma tootekirjeldust ennem lugemata, kuid üllataval kombel puudus ootuspärane aniisisus, nii et kas järsku oli fenkol asendatud hiinakapsa valgete-pontsakate liistakatega, seda ei tea, aga maitse oli ikkagi hea. Menüüs kirjas oleva kartuli-tilli tambi asemel olid küll needsamad juba supist tuttavad noored koores kartulipoisid, kuid see võikaste taldrikupõhjas oli nii meeldiv, et kasutasin need jubilad ära rammus-võise kastme konsumeerimiseks. Ja no vat see taldrik sai tilgatumalt tühjaks, au ja kiitus selle peale!

Kokkuvõte tuleb kolmetine ja vasturääkiv. Supipöial vaatab otsustavalt suisa alla ja soovitaks selle koha asemel iga teist puhvetit või suisa sööklat. Praepöial on aga diametraalselt teisel, püstisel arvamusel ning hõikab teisigi tutvuma! Teeninduspöial kiidab naerusuist ja asjalikku noorhärrat. Üldine soovitus jääb sellisele lahknevale arvamusele. Võimalik et esimese käigu pettumus oli ühekordne tööõnnetus ja kõik teised korrad olid ja tulevad suurepärased. Kuid seda ma ei tea.

---

lugu ilmus siin

Restoran ROOF (Tallinn)

Kammides taaskord erinevate puhvetite loendit, jäi silma üks kummalise ajalise kontseptsiooniga autus. Restoran ROOF on oma lahtiolekuajad jaganud kaheks: 12.00-15.00 lõunapakkumised ja 17.30 kuni 22.00 õhtusöögi aeg. Et noh, neid ainult lõunasööke pakkuvaid asutusi on ju mitmeid. Ja siis kas ainult õhtul avatuid või siis terve päev, neid veel rohkem. Aga missuguse kasuteguri annab selline pooleteist-tunnise pausiga töökorraldus?

Kuid olgu, mind huvitab ju puhveti võime pakkuda maitse-elamust, töökorralduslik pool pole minu rida. Menüüd küll veebist leida ei õnnestunud, restorani koduks oleva Mövenpick hotelli veebis oli nii see kui ka mitmeid muid asju erroris. Aga resto enda FB lehel olevatel piltidel nägin julgustavaid-ahvatlevaid kujundeid ning kuna aega juhtus olema, siis otsisin selle kohakese üles. Vihjeks – hotelli vestibüülist liftiga kuuendale korrusele ja kohal oletegi.

Varalõunasel ajal olin esimene ja ainumas kunde ja seetõttu käis kõik kui õlitatult. Esimese käigu saabumiseks läks aega napilt alla 10 minuti. Tõsi küll, üks väike küsimärk tekkis mu pähe küll – laual olev väike taldrikuke koos väikese noaga viitas, et enne suppi või koos sellega oleks võinud saabuda mingi leiva/määrde kombo, kuid see jäi ära.

„Kalasupp“ (Selge ja maitseküllane suvine kalaleem, mille südames on värske punane ja valge kala. Lisandiks porgand, sibul, seller, kartul ja kuhjaga värsket tilli; 8.-EUR) Vau, ma ütlen, nii põhjalikku ja kunstilist toidukirjeldust kohtab harva!

Ja teate, see toit ületas mu ootused mitmel moel. Esiteks juba aroom tervitas jõulise ja selge kala-aroomiga. Leemeke ise oli korralikult maitsestatud ning dekoreeritud värske tilliga. Peenelt ribastatud kulinaarne klassika – porgand, sibul, seller – ei ole mõistagi üllatus.

Aga kas teate mis oli selles supis originaalne ja julge ja meeldejääv võte? Isegi mitte see, et leemes leidus täpselt üks mehepöidla suurune tükk valget ja teine samasugune tükk punast kala. Aga nii üllatav kui see ka pole, siis selleks oli üks Kõneväärne Kartul!

Et mismõttes, te küsite? Kuidas saab minusuguse ballasti-skeptilise tegelase jutukeses leiduda suurte algustähtedega kardulas? Aga sellepärast, et ma pole veel kohanud, et supi sisse sokutataks üks suurepoolne mundris küpsetatud kartulipoolik! Ja teate, kui hästi see lisaks visuaalsele ohhoo-efektile mängis ka maitsemeeltega oma kergelt suitsuse noodikesega. Vau, kas teate, kui lihtsalt on võimalik lihtsapoolse komponendiga panna üks lihtne maitsejahtija ohhetama! Kolmekordne lihtsus on edu võti!

„Kalkunišnitsel“ (Krõbedas saialaastukattes kalkuni lee, mille kõrvale kuuluvad kiirmarineeritud kurk, värske karulaugu jogurt ja röstitatud sidrun; 14.-EUR). Olgu öeldud, et need kirjeldused ma võtsin failist, mille restorani poolt mulle hiljem saadeti, kannatlikult ja korduvate eksituste järel õige menüüni jõudes. Ja see sõnake „kalkuni lee“ on otsene tsitaat, mitte minu väljamõeldis :)

Ausalt öeldes pöördusingi palvega menüü saata (kuna veebileht andis koodi 404) selle nähtuse tõttu, mida siin kirjelduses esitletakse kui „värske karulaugu jogurt“, sest selle asja olemusest ei saanud ma üleüldse aru. Kuidagi kentsakalt juustuselt-pähkliselt-nätskelt maitsev rohekas ollus šnitsli peal viis mind segadusse söömise ajal ja ka nüüd loetud seletus ei aidanud sellest hämmingust välja.

Aga nii ehk naa, toidu saabumisega läks 25 minutit, mis on ajastuse mõttes üsna kuldne tulemus. Loo peategelane ehk kalkunišnitsel sai tellitud lihtsalt selle tavatuse mõttes. Looma, sea ja kanaversioone on ilmselt proovinud enamik, aga kalkuni? Tõsi küll, kuna kasutatud oli kalkuni rinnafileed, siis polnud see tulemus kanalihast eristatav. Aga mõõduka paneer-kattega ja sama mõõdukalt maitsev-mahlane sisu oli ikkagi meeldiv.

Kiirmarineeritud värskusteks ei oskaks ma neid üsna vingeid-vängeid soolakurgijuppe nimetada. Sidruni ühepoolse kuival pannil kärsatamise mõttele ei saa ma ka päris hästi pihta (peale visuaalse erksuse), aga värske sidrunihappe tilgake šnitslil on ikka kena lisand. Ürdine kastmepõhjake kõige all oli leebe, kuid meeldiv lisand. Aga üldjoontes – ballastivaba praad on tevikuna ikkagi minu jaoks alati parim lähenemine.

Kokkuvõte tuleb seekord väga kiitev. Supipöial sõidab püst-stardi raketina läbi katuse oma rabava ja maitseküllase lihtsusega. Praepöial ei saa küll kaugeltki sama suurt aplausi, kuid oma kontseptuaalses võtmes jääb kindlasti püstpoolele. Seega soovitan, ilmkolekindlasti soovitan!

Trofé (Tallinn)

Pikk tänav on pikk, onju. Kohti leidub seal palju, eksju. Aga praegu, suveharjal on siin ka massiliselt turistirahvast ning vabu laudu pole kuigi palju. Seetõttu ronisin vaatamata ilusale suveõhtule kitsast trepikäigust alla restoran Trofe lahmakasse keldrisse ja sättisin end letile lähedale, et saada veidi kiiremat teenindust.

Ja oi, kui palju seda teenindust-sehkendust-treppidest-sebimist neiukestel oli. Vaatasin neid ja mõtlesin murelikult, et mida küll võivad nende vaesed koivakesed tunda õhtul, sest neid trepp-kilomeetreid kogunes ikka marupalju.

Tellimuse esitamise järel toodi kõigepealt kohale väike taldrikuke mõne leivakillu ja määrdega. Pean ütlema, et ammu pole tundnud nii intensiivset rukkieiva lõhna oma sõõrmeis ning ka leiva maitse oli nii erk, magus ja intensiivne, et lõi hapuka toorjuustupõhise määrde maitse üna üle.

Veidi kentsakas, aga mõneti hea detail. Tellimuse vastuvõtmise järel tuli piiga korraks tagasi, küsimaks, et kas tuua supp kõigepealt? Noogutasin. Või et järsku ikka tuua toidud korraga lauda? Raputasin pead.

Nojah, kui lauas oleks kaks inimest, kellest siis üks võtab ühe ja teine teise roa, siis tuleks mõistagi tuua nad korraga. Aga mida teeb üks inimene korraga kahe taldrikutäiega? Kuid parem küsitagu, kui eksitagu, kas pole nii.

U 10 minutit peale tellimist jõudis lauda okroška (9.-EUR), mida oli võimalik võtta kas keefiri, mullivee või kaljaga (mina valisin keefiri). Oijummel, kui ammu pole ma sellist varianti kohanud! Julgustükk turistipiirkonna jaoks, sest enamikule välismaalastele võib see üdini võõras mõte – süüa midagi külma ja hapendatut supi nime all. Või noh, mis välismaalastele, olen kindel et ka suur osa kohalikest, eriti nooremast põlvkonnast peaks seda sama võõraks.

Iseenest vastas toodu üsna minu ootustele. Peenelthakitud keeduvorst, kurk, keedumuna ja –kartul ning mõõdukalt maitsemuru külmas keefiris. Karge ja lapsepõlvene. Kuid siiski kaks märkust – seda valget visuaalset tühjust oleks saanud hõlpsalt elavdada, puistates pinnale veidi muruhaket. Ja teiseks – soola ning pipratoos laual oleks kõvasti abiks, sest ajapikku hakkas see õrnalt hapukas magedus ära tüütama. Ausalt ei kujutaks ettegi, kui oleks sama variandi võtnud mulliveega.

Teise roana valisin suvisele ajale kohaselt midagi kergemat ehk „Lõhefilee Teriyaki glasuuris“ (25.-EUR), mille ooteajaks kujunes 25 minutit. Võttes arvesse töötemposid, pole see üleüldse mitte halb, kohe üldse mitte.

Võrreldes esimese käiguga oli see siin totaalne vastand alates visuaalist kuni maitseni. Erkpunane taldrik, millel laius mitmeti dekoreritud valge ja magusakas siidri-koore kastmejärv. Särtskollane kus-kus, mis kirjelduse järgi pidi tšilline olema, oli tegelikkuses hoopiski magus, sisaldades vaid näpuotsaga kuivatatud tšillikräbalaid. Marineeritud fenkoli, mis maitses – oh üllatust – magusalt ja ootuspäraselt aniisiselt, mõjus krõmpsu maitseplahvatusena. Oranž väheldane kalaribake kandis endal teriyaki nirekest, mis mõistagi oli jällegi magus. Glasuuritud-maguskad porgandi-pastinaagisegmendid. Ainuke asi, mis mitte-magusalt maitses, olid mõrkjad haralised salatilehekesed.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial rõõmustab küll julguse üle pakkuda haruldast versiooni suvesuppidest ehk okroškat, kuid jääb maitseloiult veidi ripakile. Praepöial imestab end aga rõõmsalt teise äärmusse – magustoidulikke elamusi poleks praetaldrikust osanud oodata ... ning see on ju positiivne, et roog pakub emotsioone! Soovituse osas jään aga üsna keskmisele tasemele – hea küll, aga kaugelt maanurgast kohaletõttamist ei oska soovitada.

---

lugu ilmus siin

Dzungli (Narva)

See koht pole ju üleüldse mitte uus ja Narvas käimise ajal olen üritanud paaril korral ka läbi astuda, kuid ikka kas olin mina valel ajal kohal või oli neil juba köök kinni. Nüüd aga juhtusin nägema nende videoteadet, et „avasime ennast uuesti ja teisiti ja uus menüü ja à la carte ja puha“ ning läksin kohale.

Ehh, nohhh. Muutunud pole selle külastuskogemuse pealt küll midagi peale lahtiolekuaegade. Interjöör on täpselt sama – suur saal kork-kardinate abil jagatud omamoodi latriteks. Tühjas ja poolpimedas saalis seadsin sammud sinnapoole, kus teadsin baariletti olema ... ka see oli pime ja tühi.

Liikusin siis ainsa valgustatud koha ehk köögiukse poole, kuskohast kostis ka mingit askeldamist. Minu samme kuuldes astus sellest välja proua venekeelsete küsimustega, et kas sööma ja mis on mu valikud? Mina küsin vastu, et kas menüüd saaks näha? Proua imestab – aga ukse taga on ju kirjas? Ja siis seletab, et saada on valik kolmest supist ja kahest praest.

Nii palju siis à la carte valikust. Oehh.

No aga olgu, võtan siis pimesi, ilma hindu nägemata ühe supi ja midagi praelaadset, millest räägin eraldi.

Kuna mingist à la carte’ist pole juttugi, siis tuleb seljanka minuni sisuliselt kohe, kui olen maha istunud. Kiidusõnad selle eest, et hapukoor serveeriti eraldi. Põhimõtteliselt on sama kiiduväärne ka supp ise. Leemeke on piisavalt hapeline ja vürtsikas, et täita elustavat funktsiooni. Mitut sorti vorsti- ja lihalõike, kurgike ja sidruniviil. Ei midagi erilist, aga kõik on õigesti. Lihtne ja maitsev.

See „midagi praelaadset“ kukkus välja üsna kentsakas. Kuna valisin „hautatud liha“ ja palusin riisi-makarone-vms ballasti mitte panna, piirduda ainult lihaga ja salatiga, siis täpselt nii ka toodigi. Samal hetkel kui olin võtmas viimaseid lusikatäisi supist. Suurel taldrikul ühes servas suure köögilusika jagu hautatud liha ja teises servas samapalju peedisalatit.

Olin endale vaimusilmas ette kujutanud, et küllap siis taldrik täidetakse kurgi-tomati ja muu suvise värskusega. Aga ei. Lagunemiseni hautatud sealiha ja küüslauguga ning majoneesi-hapukoorega tuunitud keedupeet. Pandi seda mida oli. Või siis täpselt seda mida ma tellisin. Ja ega kumbki komponent polnud paha üldsekohemitte. Ainult et kentsakas ikkagi.

Uksest väljudes nägingi infotahvlit, millel oli kõik detailideni kirjas. Et supp + praad + morss maksab 6.50. Minu soov morsi asemel saada klaas vett kutsus esile imestust. Koos keskpärase kohviga läks kõik maksma kümneka.

Mis ma siis mõistan öelda? Pettumus sellest, et lubatud à la carte menüüvaliku asemel pidin piirduma nn komplekslõunaga, paneb torisema. Supipöial näitab siiski mõõdukalt ülespoole, hea seljanka väärib alati kiitmist. Praepöial laiutab käsi ja jääb köögi võimetuse tõttu loominguliselt läheneda eritellimusele veidi horisondist allapoole. Üldine ajakulu-maksumuse-söögielamuse koondnäitaja jääb väga neutraalsele tasemele. Möödaminnes võib sisse astuda, eraldi kohaleminemist ja soovitamist see aga ei vääri.

---

lugu ilmus siin

Cafe Aruba (Pärnu)

Ma olen suht kindel, et enamik pärnakaid isegi ei tea, et Pärnus on sellenimeline puhvet. Või et on olemas Villa tänav, sihuke mõnesajameetrine Tammsaare puiesteelt mere poole suunduv jupike. No kuskil seal peale Strandi, kui ranna poolt tulla.

Tenniseväljakute vahele jääv toidukoht on teinud oma elu mõistlikult mugavaks. Nädalamenüüs on iga päev sama supp ja üks, aga iga päev vahetuv praad. Ratsionaalne ja funktsionaalne lähenemine.

Muuhulgas tähendab see ka sisuliselt olematut ooteaega, mis on pluss. Aga paraku ka seda, et kahe roa tellimisel tuuakse need sulle ka korraga ette. Noh et nii on toidutooja jaoks optimaalne. Oehh. Pärnu, mu Pärnu, mu vaegteeninduse linn.

„Kukeseene-hakkliha supp“ (5.-EUR). See oligi argument, mis mind kohale tõi. Seene ja liha kombinatsioon mõistab vägagi maitsev olla. Eriti veel juhul, kui on kasutatud päris-seeni, mitte neid analoogtooteid, mida šampinjonide nime all tuntakse. Nii et kiidusõnad köögirahvale harvaesineva pakkumise eest ja tuhat tänu juba sellegi eest, et supp polegi püreeks lastud!

Suvine värskelt hakitud maitsemuru andis supile mõnusa aroomi, mõned idukesed krõmpsu. Korralikult praetud (mitte pannil hautatud, vaid ikka kohe praetud – see teeb kõva maitsevahe sisse!) kanahakkliha. Sibul-porgand-kartul. Maitsev leemeke. Näpuotsaga midagi, mida ma lambaläätsedeks oskaks nagu arvata.

Kõik see kokku oli mitte-midagi-erilist, aga samas kas-teate-kui-mõnus! Muidugi võis asi olla selles, et ennem olin tunnike rendirattaga ringi tiirutanud ja et tegu oli päeva esimeste suutäitega, aga igatahes kausi helpisin ma tänumeelselt tilgatuks.

„Hakkšnitsel härjasilmaga“ (7.-EUR). Tellimise hetkel küsiti, et mida ma lisanditeks soovin – noh seal kartul, riis vms. Kui aga pärisin vastu, et kas saaks ilma lisanditeta, lihtsalt mingit salatit, siis neiu mõtles pool sekundit ja vastas jaatavalt. Ja nii see taldrik minuni jõudiski, kuhjas täis erinevaid salateid – jällegi plusspunktid kirjas sellise mitte-standartse lahenduse eest!

Tõsi küll, kõik need salatid olid neutraalselt-leebelt maitsestatud, võiks isegi öelda et igavalt, aga samas ikkagi praavitatud, mitte lihtsalt kuivalt kokku segatud. Kõige mõnusam oli vast midagi tomati-kurgi-salsa sarnast, mis hiinakapsakuhilale oli laotatud.

Härjasilm oli minu maitse jaoks veidi üleküpsetatud, ise oleksin eelistanud erku ja vedelat munakollast, aga ma tean, et paljude jaoks on see vastuvõetamatu variant. Roa nimeandja ehk hakkšnitsel oli oma olemuselt küll pigem pikkpoisi segust tehtud ahjukotlet, aga see väheldane mahlane-porgandine kanahakklikast pätsike oli igati maitsev!

Lihtsalt soovitus – soola/pipra topsikud võiks ka laual olla, see pole ju suur kulu, aga näitaks hoolimist kundede maitse-eelistuste suhtes. Ma ise oleks neid mõlemaid siinkohal kasutanud küll.

Kokkuvõte üldjoontes positiivne. Norida võiks nii mõnegi asja kallal, kuid võttes arvesse makstud raha, ajakulu ja saadud toiduelamuse koostoimet, siis tuleb siit kindel soovitus! Nii supiöial kui praepöial noogutavad sellele soovitusele takka ja ütlevad, et see tennise-väljakute vaheline pesa väärib ülesotsimist ja külastamist!

---

lugu ilmus siin

VegB12 (Tallinn)

Kuna mul oli asja Balti jaama turule, siis mõistagi ei jätnud ma võimalust kasutamata külastada mõnd siinsetest paljudest puhvetitest. Külastamiskriteerium on lihtne – kas see koht on minu poolt veel kirjeldamata ja kas supp on menüüs.

Esimesena vastas neile kahele tunnusele turu lahtisel poolel olev kiosk nimega VegB12. Nagu olen seda varemgi öelnud, minu jaoks pole oluline, kas tegu on vegan- või mittevegan köögiga, küsimus on maitses. See tähendab kas selle köögi roogadel on midagi pakkuda peale funktsionaalse kõhutäitmise – ning veganköök võib olla vägagi maitsev, kui kokal on selleks vajalikud soov ja oskused.

„Päevasupp“ nime taga oli praegusel juhul „Läätse-köögiviljasupp“ (veebimenüüs 4.95, päriselus aga 6,70). Olin muidu rahvarohkel turul selles puhvetis ainuke kunde, seega käisid kiirelt ja ladusalt, väike vestlus leti taga asjatava härraga käis sinna juurde.

Mõne minutiga lauda saabuv kausike oli täis köögiviljalõhnalist tihket leent. Mitte kuigi apetiitset välimust oleks kõvasti parandanud mingi värske hakitud muru lisamine – mõne meetri kaugusel olevast värske kraami letist oleks midagi ju ikka saanud osta, kas ei?

Kartulist, porgandist, ubadest ja läätsedest koosnev mass leemes jättis esimese hooga veidi maitsevaese mulje, kuid siis ilmnes selle supi ilus-mõnus saladus – siin leidus ka hapukas-vürtsikaid kimtši-tükikesi ning roa maitseilme sai hoopis teise värvingu. Kaks suurt tomativiilu supi sees tekitasid pigem küsimust, sest keedetud tomat on üsna kentsakas suupiste.

Veidi liiga kaua keenud köögiviljasegu balansseeris kohe ja ise püreeks muutumise piiril, pakkumata hammastele mingit pidepunkti. Seda saanuks parandada jällegi mitmel erineval moel, aga ega’s minu asi pole kööki õpetada, vaid kirjeldada.

Teiseks käiguks valisin „Köögiviljapada“ (veebimenüüs 7,90, päriselt 8,50), mis saabus paraku siis, kui ma polnud supiga isegi mitte poole peale jõudnud. Aga olgu, turuputkas ei maksa selle üle pahandada, tegu pole siiski restoraniga, vaid palju kodusema asutusega.

Kausi pind nägi välja nagu moodsad poke-kausside koopia, kus alusmaterjal on kaetud kõikvõimaliku dekooriga, antud juhul siis värske salatiga ja näputäie seesamiseemnetega. Hallikasvalge kastme kohta kommenteeris härra, et tegu olla india pähklite kastmega. Ausalt öeldes poleks ma ilma seletuseta mingit maitselähedust pähklitega tabanud ... ning ega ka nüüd selle teadmise baasil ei osanud seda ikka ei tunnetada ega hinnata.

Kausi sisu oli sisuliselt supi paksem versioon, ainult et ilma kimtšita ja keedetud tomatite asemel oli nüüd ühes kausiservas päikesekuivatatud tomatite hake. Needsamad kartulid-porgandid-oad-läätsed selsamal kohe-püreeks-muutuval moel, ilma mingi sära ja särtsuta.

Kokkuvõte tuhmipoolne. Supipöial kiidab kimtši kasutamise eest muidu tuimavõitu köögiviljasupi sees. Praepöial on aga longus, kuna sellel supile 90% sarnaneval pajaroal polnud ühtegi maitsvamat nurgakest pakkuda. Söödud sai, aga maitserõõmu mitte kuigivõrra. Ei oska soovitada.
---

lugu ilmus siin

Barbara (Pärnu)

Pärnus Pühavaimu 20 majas on ainuüksi minul õnnestunud külastada kolme erinevat puhvetit, aga eks see on ainult mõnekuulise tulutsükliga töötava kuurortlinna eripära. Pikalt ühe koha peal püsivaid asutusi on sellistes oludes harva leida. Samas mõistagi minusugusele uute kohtade jahtijale on vaheldumine teretulnud :)

Möödunud aastal, kui praegune asutus – restoran Barbara – ennast siin avas, piilusin nende menüüd, kuid jätsin külastamata, sest vähemalt tol hetkel ei suutnud ma leida menüüs suppi. Nüüdseks oli aga selles osas toimunud positiivne meelemuudatus ning suppe leidus lausa kaks – selge ja koorene versioon lõhesupist, mõlemad 12.-EUR.

Suur on minu tänumeel puhvetite osas, kes ei löö põhjamaistele vanur-turistidele meeldimiseks suppidesse blenderit sisse. Klassikalise selge supi keetmine, eelkõige selle leeme osas, on üks parimaid indikaatoreid, mille järgi saab köögi oskusklikkust ja hoolivust hinnata.

Rõõmu tegi seegi moment, et tellimuse vastuvõtja küsis kaheosalist tellimust kuuldes, et kas toob supi ennem. Minu meelest on see küsimus sama kentsakas kui küsida, et kas toon supi söömiseks lusika ka või mitte? Kuid parem küsitagu, kui et eksitagu käikude järjestuse-ajastuse osas.

Supi saabumiseks läks alla 10 minuti ja see saabumine oli ilus, alates kenast puhtast kalasest-ürdisest aroomist. Kõik selles leemes kõneles sellest, et tegemist oli tõepoolest kalapuljongile üles ehitatud toiduga, mitte lihtsal maitsestatud vee sisse pandud kalatükkidega nagu seda pahatihti juhtub.

Laias laastus oli roog väga lihtne, koosnedes vaid maitsvast puljongist, suuretükilistest kalapaladest ja peenelt hakitud köögiviljaribadest ning näpuotsatäiest värskest tillihakkest. Aus, lihtne ja ilus kraam nagu talutüdruk omakorjatud maasikatega suvisel turul. Ei midagi liigset, ei mingit edvistamist, lihtsalt kaunis ja sellisena ka võluv.

Teine käik – „Seeneguljašš“ (Mandelkartul, porgand, shiitake, petersell, küüslauk, kurk; 13.-EUR) Vau! Vähemalt mina pole varem sellist nähtust kohanud nagu seeneguljašš ning mõistagi soovisin selle ära proovida.

Saabumisaeg – u 20 minutit tellimisest – suurepärane ajastus, seda enam, et ruum hakkas juba vaikselt kundedega täituma. Toidu visuaalne pool mõjus kauni sissejuhatusena, enamiku taldrikust täitis värske salat. Tõsi küll, sellesse süüvides selgus, et ainuke maitsestatud osis sellest oli marineeritud punane sibul, ülejäänud salatilehed-kurgiribad-tomatijupid olid ilma mingi praavituseta, kuid koos rohke krõmpsu sibulaga kahvli otsa läbisegi haarates sai meeldiva tulemuse ikkagi.

Väikesed pikergused mundris keedetud ja ülepraetud kartulipoolikud nägid efektsed välja, kuid kartul on laias laastus ikka kartul. Seda suurema üllatuse aga pakkus guljašiline pool ise. Jämedalt hakitud porgandist ja pontsakatest seentest koosnev segu paprikase kastme sees oli ju tõepoolest kaude guljašiline, ehkki sellest jäi loomulikult puudu tavapärane lihane küllus. Huvitav, kas kodumaiste puravike kasutamine kaugmaiste šiitake seente asemel on köögil peast läbi jooksnud, või oleks see kuidagi probleemne variant? Või siis nt trühvlipulbri lisamine, et anda roale eredamalt seenelikku maitsejälge? Shiitake seened pole küll oma olemuselt maitsevabad, kuid guljašise kastme sees polnud neil kuigi palju lootust veenvana mõjuda.

Kokkuvõte aga kindlasti positiivne. Supipöial tänab üsna haruldase ja meeldiva puhta kalasupi kogemuse eest. Praepöial kiidab ideed teha seentest guljašši, kuigi teostus jäi idee säravusele alla. Kuid soovitan, mõistagi soovitan!
---

lugu ilmus siin

Osteria Allora (Tallinn)

Pikal tänaval kipuvad kohad vahetuma, nii et sealt harva läbi kõndides võib üsna kindla peale leida mõne enda jaoks veel uue koha. Seegi kord leidsin kohe päris mitu, kuid peatuma jäin alles kolmandasse, kuna selle menüüs leidus midagi supilaadset.

Laupäeva õhtusel ajal olin enda jaoks meeldivalt üllatunud, leides et saalis on enamik laudu tühjad. Ehkki oli veel maikuu viimane päev ja turismihooaeg seega veel mitte alanud, kuid äri jaoks ei mõju selline hõredus muidugi hästi.

Kuna olin ukse taga olevast menüüst juba ülevaate saanud, siis käis tellimuse esitamine kiirelt ja ka edasine protsess kulges ladusalt ning hoolivalt.

„Kreemsupp suvikõrvitsaga“ (9.-EUR) kõlas küll igavalt, kuid mis teha, kui köök ei vaevu ennast millegi muuga vaevama. Roa saabumiseks läks umbes 10 minutit, esimene mulje toodust oli kenake juba ebastandartse loperguse kausikese võrra. Veidi määrdunult rohelise köögiviljakreemi pinda ehtisid lisaks mõnele rohelisele lehekesele veel erkvalge kitsejuustupudi ja jämedalt purustatud kreeka pähklite näpuotsatäis.

Supp ise – noh kui seda pudrulaadset kraami ikka supiks saab nimetada – oli üsna aroomitu ja kõrvetavaltkuum, miska seda oli pisut keeruline tarbida. Maitset oli siin paraku üsna samavähe kui lõhna, pähklite poolt antud tekstuur ja kitsejuustu vängevõitu, kuid üldise maitsehalluse foonil kõneväärselt meeldiv nüanss muutsid tulemuse siiski söödavaks, nii et päeva esimese toidukorrana sai kausike ikkagi tühjaks.

Ettekandjana ametis olev proua küsis kaussi ära viies minu arvamust roa kohta ning näis ka tõepoolest huituvat vastusest. Koguni niivõrra, et tuli mõne aja pärast köögist tagasi sõnumiga, et oli mu sõnad edasi öelnud ning saanud köögist omamoodi nõustumise, et ega suvikõrvitsal polegi ju erku maitset. Tõsi. Aga kas teate, kulla velled, et see ongi suvikõrvitsa omamoodi võlu, et ta on valmis käsnana omandama igasuguse lisatud maitse ning toimib omamoodi kandikuna, millel saab ette kanda toredaid maitse-etüüde. Paraku see köök siin isegi ei pingutanud säänse etüüdi loomisega ning seega vabandus ei lähe arvesse, pigem vähendab veelgi hinnangut. Maitsetu roa loomine on kui sisutu loo kirjutamine, kas ei? Kuidas näiteks kõlaks argument, et „õlikaste peabki maitsetu olema, sest õlil pole tugevat maitset“?

Teine käik saabus tellimusest lugedes 25 minutiga, seega ajastamise mõttes on tulemus suurepärane. „Osso Bucco“ (21.-EUR) saabus samamoodi toredalt ebastandartsel taldrikul ning mõjus kehastunud klassikana. Vasikakoodist lõigatud seib laiutas oma perfekseltpehmeks haudunud kujul sisuliselt üle kogu taldriku, jättes enda kõrval siiski veidi ruumi ka itaalia klassikalisele ja üsna rohmakalt hakitud hautise-kolmikule: sibul-seller-porgand. Ega siingi polnud maitsetega midagi erakordset loodud, kuid oskuslikult doseeritud sool-pipar ongi täpselt see miinimum, millega taolist lihtsat rooga valmistada.

Ahjaa, ja muidugi sellise roa keskmeks on üdikont ja kondiüdi – oi see oli tore lisandäärtus oma kreemises-rammusas-külluslikus olekus.

Tellimise hetkel küsis proua, et kas soovin liha kõrvale ka mingeid lisandeid, pakkudes esimese hooga friikartuleid, millest ma mõistagi loobusin. Järgmise valikuna pakutud „ahjuköögiviljad“ (5.-EUR) kõlas aga minu kõrvale sobivalt ja sestap noogutasin. Tegelikult oleksin võinud sellestki loobuda, sest niigi köögiviljadega koos haudunud ja serveeritud liha polekski vajanud midagi endale lisaks. Aga kuna nad nüüd juba laual olid, siis mõistagi proovisin nemadki ära. Kombekohaselt pool-rõhked porgand-pastinaak ja paprika ning suvikõrvits olid taaskord üsna maitsevaesed, kuid vähemalt veidi kuivatatud ürdikesi endal kandvad, miska tulemus oli isegi veidigi maitsehuvitav.

Poole söömise pealt tuli proua pärima minu hinnangut. Kuna täis suuga pole viisakas rääkida ja kiirustades mõnusat lihakest alla neelata ka ei tahtnud, siis viipasin-mõmisesin midagi stiilis „hiljem“. Lõpuks aga sain siis edastada ka oma arvamuse ning taaskord tundus, et prouale läks see isegi sisuliselt korda.

Kokkuvõte tuleb aga nii ja naa. Supipöial vaatab allapoole ja laidab kööki maitselaiskuse akti sooritamise eest. Praepöial on aga poolpüsti ja kiidab oskusliku vasikakoiva seibi käsitlemise oskust. Seekord tuleb välja võtta ka teeninduspöial ning kuulda sellegi kohta kiidusõnu. Soovitus tulebki suuresti selle viimase aspekti pealt, kliendist hoolimise kunst on alati äramärkimist ja esiletoomst väärt.

---

lugu ilmus siin

Khachapuri (Narva)

Peale pausi ja ümbermõtestamist avas Narvas taas uksed üks gruusia kööki viljelev puhvet, nimega „Khachapuri“. Peaks ütlema, et ümbrmõtestamine toimus õiges suunas. Varem toimis see ainult nö pagarikojana, tehes küll kuulu järgi maitsvaid, kuid siiski vaid taignapõhiseid tooteid (nagu nimigi osundab), mida pakuti plasttaldrikutelt. Nüüd on see aga täiemahulise valikuga, pakkudes lisaks nendelesamadele küpsetistele ka mitumkümmet nimetust päristoite alates suppidest ja salatitest kuni praadide ja magustoitudeni. Ning teevad seda päris nõudelt, mis on külastuskogemuse mõttes ülioluline.

Teisipäeva pärastlõuna kohta oli rahvast saalis ootamatult palju, täidetud oli ligi pool laudadest. Kas on tegu uudsuse efektiga või teevadki nad midagi nii hästi, eks seda näitab aeg.

Noor neiu leti tagant teatas minu küsimuse peale, et teenindus toimub lauast, nii ma siis kõndisingi, menüü näpus ühe väiksema lauakese juurde. Positiivne on see, et a) ka veebis leidus menüü (see pole Narva puhvetitel eriti kombeks) ja b) veebimenüü ning paberversioon langesid omavahel kokku. Seega oli mul valik juba ette tehtud ning selle esitamine läks kiirelt.

Nagu ikka, tellisin supi ja mingi teise käigu. Oluline on see, et see teine käik paiknes rubriigis „Pearoad“. Miks see oluline on? Aga sellepärast, et minu väikeses valges peas on supp alati eelpool ja pearoog tagapool. Aga no mis mina ka tean.

Igatahes kümme minutit peale tellimist saabus minu ette lamedas madalas gruusia savipannis sealse nimetusega tapa särisev roog. Kuna sellest vaatasid vastu seened – või noh, mis seened, šampinjonid ikka – siis oletasin et ju see peaks olema minu poolt tellitud „Tšašušuli seentega valges veinis“ (7.50).

Ega mul muud pidepunkti roa äratundmiseks polnud, sest ausalt öeldes minu senine kogemus teadis sama nime all hooooooopis midagi muud. Tavaliselt on see tomati ja köögiviljadega hautatud loomaliha, mille peamine funktsioon – nagu enamike selle kandi pajaroogade puhul – on luua kausitäis ülimaitsvat kastet, mida siis gruusiapärase saiaga puri endale keresse ajada. Liha ja muu säänne on taolistes kooslustes meeldiv boonus, mida kõrvale haugata ja õnnelik olla.

See kausi / tapa-täis koosnes aga praetud ja veinis haudunud šampinjonidest õige vähese sibulaga. Sellele hiljem lisatud hakitud hapukurgiviilud ja granaatõunaseemned ning hakitud koriander. Kõik. Ei mingit kastmekest. Null. Üleüldse mitte. Tomatist-köögiviljadest-küüslaugukesest-vürtsidest-adžikast ma isegi ei räägi. Sest neid pole. On ainult soolane ja hapukas šampinjon väheste lisanditega.

Einoh, ma saan aru, et loomaliha võib asendada seentega, kui on vegan-valu kallal. See pole patt. Aga algulpäralt pigem paksu suppi meenutav hautis (nimetus muuseas tähendabki tõlkes „hautatud“ vms) ja see roog siin – need ei oma mingit kokkupuudet. Igaks juhuks konsutleerisin ka selle valdkonna päris-spetsialistiga (Toomas Kümmel) ning sain oma senistele teadmistele kinnitust.

Esimeseks käiguks tellitud „Tšihirtma“ (6.00) saabus mõni minut peal seda, kui olin põhirooga juba asunud manustama.

Esiteks – supp tuuakse PEALE praadi?!? Teiseks – teine käik tuuakse SAMAL AJAL, kui kunde alles eelmist alustab???!!!??? Kaks viga kirjas nagu mürtsti!

Aga siis see supp ise. Ida-Gruusiast pärinev algupära koosneb puljongist, jahust, äädikast, munast ja kanalihast. Jahusegusesse leemekesse lisatakse äädikat ja hoolika segamisega ka muna, saavutamaks supileeme muutumist veelgi tihedamaks ja toitvamaks. Paar lusikatäit eelnevalt keedetud kanaliha leemesse ja näpuotsaga hakitud muru pinnale ning aromaatne ja meeldiv tulemus ongi saavutatud. Nii et selle supi osas oli teostus igati ootuspärane.

Kokkuvõttega on lugu keeruline. Supipöial on solvunud, et ta teiseks jäeti, kuid maitseelamuse eest on nõus veidi püstipoole olema. Praepöial üritab aru saada, et mis toitu talle ikkagi sokutati ja miks seda tehti esimesena ... pealegi ei oska soolase šampinjoniroa eest kuidagi horisondist kõrgemale kerkida. Teenindus- või siis järjekorrapöial vaatab sügavale alla ja kutsub üles elementaarsele väljaõppele. Soovitus selle kõige järel on väga ebalev, aga päris kategooriliselt mitte soovitada kah ei taha. Progress võrreldes eelmise versiooniga on ju silmnähtav, kuid arenemisruumi samavõrra.

Borgo (Pärnu)

Jahedavõitu kevad näitas veidi rohkem päikest ja sestap sai valitud üks Pühavaimu uulitsa tänavakohvik. Või noh, restoran, nagu nad ennast nimetavad. Pitsa- ja pastakohad pole ausalt öeldes minu esmavalikud kunagi, eriti juhul, kui nad oma menüüs suppe ei soovi pakkuda, aga seekord sai siiski erand tehtud. Ja see erand juhtus maitsev olema!

Kena sissejuhatusena toimis asjaolu, et nägin laudade vahel ilmselgelt õpetus-sõnade lausumist uuele töötajale, kuid kui küsisin „kas olete juba avatud“, siis naeratati ja öeldi „ikka oleme!“. Ametlikult avab see puhvet end 16.00, kuid minu mahaistumise hetk oli 15.50 – igati sümpaatne ju, kas pole?

Menüü uurimine ei pruugi minusugusele pool-diletandile eriti abiks olla, kui selles on kirjas sõnad, mille tähendust ma ei tea. Aga noh, uudishimu tegi ahvist inimese (ärge uskuge seda töö-juttu, ikka uudishimu!), järsku saab minustki asja.

Küsin neidise käest, et misasi on „Lõhe crudo“ (12.-EUR)? Näitsik teatab, et on esimest päeva tööl, aga samal hetkel ilmub tema selja tagant kogenum kolleeg, kes seletab, et „crudo“ on tegelikult valmistamis-meetod ja toob näiteks „äkis“ – noh vaata kohe selgem ja seda ma tahan saada!

Ooteajaks kujunes u 20 min, kuid kordan – sellest esimesed kümme istusin ma ju veel tehniliselt suletud resto laua taga. Senikaua jõudsin guugeldades teada saada, et „crudo“ tähendabki lihtsalt „toores“ ja seda üleüldse mitte ainult kala kohta. Et siis igasugune toores, peenelt kuubikustatud ja õliga ning maitsestatud kraam on itaalia köögis crudo. Erinevus nt cevichest on see, et ei kasutata hapet/sidrunit. Ja äkisega võrdlus on ka vaid osaliselt kohane.

Toidu saabumine oli ühest küljest efektne – mitte kaugeltki iga puhvet ei saa edvistada omanimeliste taldrikutega! Ja värvi- ning struktuurimäng taldrikul oli ju samamoodi silmapaitav.

Aga sellel saabumisel oli ka väike miinusekesekene. Resto nime kandev ning keskmisest edevamaid roogi pakkuv asutus peaks toidu lauda asutamisel viima läbi väikese verbaalse ekskursiooni, et mis ja millega ja kuidas ja üleüldse siin taldrikul väljanäitusel on. Või siis jätma menüü koos toiduseletusega lauda, et saaks uurida, misasi taldrikul väljanäitusel on.

Nii näiteks see ilus erkoranž kuhilake – astelpajukastmes õunatükikesed. Imeilus ja sädelevalt maitsev, aga ega ma siis ju ei osanud menüüst seda detaili endale fikseerida, tean seda nüüd kirjutades seetõttu, et loen veebimenüüd. Maitsmise hetkel oletasin seda olevat mango-passionkastmeks ... kuid maitsekülluselt oli see imekena ikkagi.

Või siis see napakeses olev keefiri-estragonikaste. Ise oletasin seda millekski melissi-mündilaadseks. Ausalt öeldes jäi see element siin taldrikul ka veidi krüptiliseks, et mis fuknktsiooni ta siin täitis? Kas siia peaks midagi dippima? Proovisin krõbekuivatatud kalelehekestega seda õngitseda, aga ega väga õnnestunud see katse polnud. Järsku tuleks seda kalale peale kallata? Proovisin sedagi, kuid ega see kala ennast kuidagi ei väärindanud, pigem lamendas muidu ülimeeldivat maitse-elamust, mida pakkus vähese soola ja peenelthakitud tšilliga läbisegatud ja võimendatud vääris-ampsu. Pealegi oli sellele kalale ju niigi tilgutatud isetehtud ürdimajoneesi, mis minu keelel kuidagi hernelikult maitses.

Teise roana võtsin „Mafaldine con Funghi“ (11.-EUR). Eksole te ju kõik teate kohe une pealt, et see on trühvlipasta? Muuseas, täpselt nõnda seda nimetas ka asja enda jaoks üles märkiv neiu.

Ooteaeg tellimise hetkest 35 minutit – kenasti ajastatud ja ka paus esimese ja teise käigu vahel välja peetud! Rooga katsid parmesanilaastud, rukola ja juba tuttav krõbe-kale-lehekesed – välimus on aus, ehkki mitte midagi säravat.

Mafadlined on need pikad lainelise äärega taignaribad, mida itaallaste kuuldes makaronidks nimetada ei tohi :) „Con funghi“ tähendab „seentega“ – ja tõepoolest seeni oli siin mängus kaks sorti. Peene pulbrina väärikad trühvlid ja lõikudena vääritud šampinjonid. Huvitava maitsenüansi lisasid hapukad (marineeritud?) sibula-ribad. Kuna see kastmeke oli nii maitsev, siis minusugune pasta suhtes ükskõikne isend ei jätnud ühtegi ribakest taldrikule, sest pasta on ju samasugune kandur nagu võileiva koostises leib – oleks ju kentsakas tellida võileib ning jätta pärast tühi leivaviil taldrikule, kas pole :)

Kokkuvõte positiivne, isegi vaatamata asjaolule, et supipöidlal pole selles puhvetis midagi teha. Eelroog oli ilus-intensiivset maitse-elamust pakkuv ning seda ma ju jahingi. Praepöial on kah piisavalt püsti juba selle eest, et kastme maitsekülluse võrra olin nõus tainast ehk pastat nahka pistma. Kui veel teeninduse kah päris jooksma saab, siis võib seda puhvetit üliväga kiita, seni aga lihtsalt soovitan!

---

lugu ilmus siin

Raudnael Arena (Viljandi)

Viljandi Vabaduse platsi vastas, spordihoone nurgakeses on end sisse seadnud uus tegija. Või noh, mis ta nüüd uus on, Raudnaela nimeline kõrts on ju üsna vana, vist suisa 10 aasta vanune nähtus Viljandist u 8 km Pärnu poole. Aga nüüd veebruarikuus avas see kõrts linna keskel eelnevast katsetajast tühjaks jäänud ruumides oma filiaali nimega Raudnael Arena.

Satun sinna varakevadisel neljapäeval pärastlõunasel ajal ning olen üks üsna vähestest kundedest. Ühed just lahkuvad, hiljem teised tulevad, suurema osa ajast olen üksi saalis. Miks see detail kõneväärne on, sellest pisut hiljem.

Esmalt loen letil olevat silti, mis paneb pisut kulmu kergitama. Selle kohaselt toimub teenindus lauast ainult eelbroneeritud laudkondade puhul, teised peavad leti äärde ise tulema. Hmm, milleks selline silt hea on, ei oska arvata, sest mingil hetkel olen mina saalis üksi ja leti taga lausa kolm näitsikut. Aga noh, eks igal majal on õigus oma reegleid kehtestada, lihtsalt mina näen taolist asjakorraldust esmakordselt.

„Arena seljanka“ (5.-EUR) saabumine võtab u 10 min. Hõreda saali ja üksiku toidukulleri taustal on see kuidagi pikavõitu ooteaeg, aga las ta olla, mul õnneks kiiret pole. Kausi sisu tervitab kahe küsimusega – miks seljanka sisse sokutada leivakrutoone? Ja miks peab supi sisse ilma küsimata plärtsatama hapukoort, miks ei võiks seda kas küsida või eraldi serveerida?

Muus osas on ju supike aus, liha-vorstilõhnane ja tummine. Lisaks peenelt hakitud keeduvorstile ja singile tundub mängus olevat veel vähemalt kahte, kui mitte kolme sorti liha, kurgikesed ja mõned oliivid. Leemeke on meeldivalt ja õrnalt happeline – kõik kena, aga ka ei midagi erilist. Sihuke turvasupp, mis on ju omamoodi tore.

Teiseks käiguks valin samamoodi majanimelise „Arena šnitsel“ (15.-EUR), mis tuuakse paraku kohale ennem, kui ma olen esimese käiguga ühele poole jõudnud. Olen sel hetkel üksinda saalis, nagu alguses sai vihjatud. Et ei ole ülekoormust ei köögis ega leti taga, võiks ju jälgida lauda ning tuua teine ring siis, kui esimene roog on lõpetatud – oleks ju nagu elementaarne viisakus?

Taldrik ise on aga silmapaitavalt ja isegi pisut edevalt ilus, värviküllane ja rõõmus. Värske salati kuhil on tõepoolest värskelt kokku miksitud rukolast, peentest salatiribadest, kurgist ja redisest ning magus-hapuka õlikastmega kenasti praavitatud. Apelsini- ja tomatilõigud lisavad veelgi visuaalset erksust, pannes pildi särama.

Latakas jämedas taignakoorikus ja fritüüris tumepruuniks kärsatatud sealiha annab kahetise emotsiooni. Ühest küljest valgub kooriku alt lõikamise hetkel juustust kastmekest, mis on kena. Teisest küljest on aga liiga paksuks jäetud lihalõik ebaühtlase tekstuuri ja küpsusastmega – kohati pekiselt-sidekoeliselt lödivõitu, kohati natuke liiga rõhke.

Liha all peituvad ülemääraselt sügav-tumepruuniks frititud kartuliviilakad ja päris kenake külm kurgikaste, mida võib isegi tinglikult tõesti tartar kastmeks liigitada, nagu tootekirjelduses öeldud. Sihuke säästu-tartar, ilma kapparite sügavuseta ja sibulasärtsuta, kuid koos kuivavõitu ja ülearu pruuniks-kuivaks frititud jämeda taignakoorikuga sobiv kombo.

Kokkuvõte üldiselt siiski positiivne. Norimiskohakesi soorituses on, aga üldiselt on nii supi- kui praepöial horisondist siiski kõrgemal. Eraldi selle pärast Viljandisse minna ei soovita, aga kui juba selles linnas olete, siis miks mitte läbi astuda.

---

lugu ilmus siin

Scheeli restoran (Tallinn)

Vanaturu kaelas, üsna silmatorkamatu ukse taga asub tõeline juugend-stiili saatkond. Ajastu hõng on siin välja peetud kogu kujunduses kuni saalimuusikani välja – see viimane on tihti väga alahinnatud komponent.

Teisipäeva õhtuhakul olin ma üllataval moel ainuke klient, seda sisseastumisest kuni lõpetuseni. Kas küsimus on maja fassaadi varjavates tellingutes, mis inimesi pelutab, või Tallinna kõige turismitihedamas kohas olevas tihedas konkurentsis, seda ei oska öelda, kuid kuidagi kurb-nukker oli see olukord. Ehkki jällegi – minu seisukohalt vaadatuna – seda ladusamalt ju kõik kulges.

Olles eelnevalt võrgust nende menüüga tutvunud, oli minu valik lihtne – suppe oli selles puhvetis sisuliselt vaid üks – Scheeli supp (10.-EUR). Suur oli minu üllatus, kui seda tellides küsisin, et aga mida sihandne nimetus ka tähendab, sain vastuseks: „ei tea, pean köögist küsima, see on kas seljanka või boršš“. Einoh, kontseptsioonina pole selline lähenemine köögi poolt ju paha, kuid veider on, et ettekandja seda ei tea.

See on ka ainuke etteheitekesekene kogu soorituse pihta – restorani tasemel mängu mängides peaks ettekandja mitte ainult ette teadma valikuid, vaid ka lauda tuues mõne sõnaga seletama toidu olemust, isegi juhul kui kõik see peaks juba detailideni menüüs kirjas olema.

Noh näiteks u 5 minutiga lauda jõudnud borši kohta võinuks seletada, et tegemist on rebitud loomalihaga selles supis.

Koos supiga serveeriti ka paar saiaviilakat ja merekarbi sisse pakitud ürdivõi ning omaette napakeses hapukoor. Supp ise oli tõepoolest hea ja rikkkalik, oskuslikult maitsestatud ja teostatud. Mõõdukas happesus tagas ilusa erkpunase värvuse, pikakiulist loomaliha oli tavatult palju – pakuks et lausa üle poole massist. Pikalt-peenelt ribastatud köögiviljad, aromaatne leemeke – see köök teab, mida teeb!

Teiseks käiguks otsustasin samuti võtta maja omanimelise roa „Scheeli stiilis risoto tiigerkrevettide, kaheksajala, merekearpide ja basiiliku pestoga“ (24.-EUR). Toidu saabumiseks kulus tellimise hetkest u 20 min, mis on suurepärane ajastus.

Taldrikutäis nägi välja toekas ja rikkalik. Peeneteralise juustukihiga üle puistatud, mõne võrselehega kaunistatud roa krooniks olid pontsakad ja parimas valmidusastmes suur-krevetid. Risoto ise oli kreemiseks vispeldatud koos pestoga ja otse risoto sisse ohtralt segatud pisikrevetikestega. Kahte sorti karbikesed, päikesekuivatatud tomati ribakesed. Kõik see kokku oli küll ehk ivikese-tibakese liiga soolane, kuid siiski niipalju maitsev kraam, et sõin tubli lapsena taldriku täiesti tühjaks J See, et ma ei tuvastanud menüüs kirjas olevaid kaheksajala tagavaruosi roas, pole suuremat asi kaotus, siinkandis kipuvad need niikuinii enamasti olema kummised.

Kokkuvõte kiitev. Harva kui võtan eraldi mainida interjööri, kuid see on siinkohal tõesto kõneväärne kompu, juugendi kui stiili hindajatele tasub kohale minna ainuüksi selle pärast! Supipöial on vägagi püsti ülimalt liharohke elamuse eest, praepöial on samamoodi krevetikülluse tõttu püstakil. Soovitus tuleb siit küll väga kerge käega – jah muidugi!

---

lugu ilmus siin

C’est La Vie (Tallinn)

Mingis mõttes on ju tore, kui ettevõttenimi sildil juba eemalt-kaugelt annab aimu, et millega tegu on. Antud, Tallinna vanalinna südames asuva puhveti puhul ei teki ilmselt kahtlustki, et mis köögikultuuri nurka siit oodata võib. Sisseastumise järel saab prantsuspärasuse ootus kinnitust ka muusikavaliku järgi pluss veel mitmeid nipsasjakesi, mida oskame sellesse raamistikku paigutada.

Turismihooaeg pole veel alanud, sestap kolmapäeva õhtupoolikul oli saalis veel vaid üks lauake hõivatud kahe daami ja pudeli veini poolt – see aga sobis õhustikku suurepäraselt. Hiljem lisandunud neljane laudkond väikelapsega ainult lisas mõnusa tõsieuroopaliku restorani õhustikku.

Emaliku hoolitsusega proua toodud menüü paberversioon vastas veebis olevale – juba esimene plussike kirjas.

Kui prantsuse restoran, siis oleks ilmselt suhteliselt lootusetu näha menüüs midagi muud kui sealset sibulasuppi (12.-EUR) – eks me kõik kipu pisut stereotüüpides kinni olema. Aga kuna ka seda saab teha mitmete variatsioonidega, siis on põnev ikkagi näha siinset versiooni.

Umbes 10 minutiga kohale jõudnud supike rõõmustab juba oma klassikalise kõhuka kausikesega – siin on näha detailitunnetust!

Pütsaku sisu erineb enamike siinsete pakkujate sibulasuppidest üsna tublisti, siin pole tegu tumepruuniks ja marmelaadiseks hautatud massiga, vaid heledapoolse, ilmselt valge veini baasile ehitatud leemega, mille sees olid täiesti arusaadavad sibularibad.

Ka sellesse komplekti vaikimisi kuuluvad saia-juustu-kombinatsioonid oskavad väga erinevad olla, alates krutoonidest kuni kogu supi pinda katvate larakateni. Siinsel juhul olid röstitud viilakad küll väikesed, kuid kandsid enda pinnal mõnusalt vängevõitu intensiivseid sulanud kitsejuustu tükikesi.

Teiseks käiguks küsisin igaks juhuks emaproua käest, et mida tema ise hindaks sellest menüüst kõige prantslaslikumaks. Mõneti ootuspäraselt sai selleks „Beef Bourguignon“ (veiseliha hautis tomatikastmes kartulipüree ja köögiviljadega, 19.-EUR)

Tõsi küll, miks selle puhveti menüüs määratakse burgundia pada kui „tomatikastmes“ olevaks, samas kui kogu taustateadmine ütleb, et see peaks siiski veinikastmes olema? Aga vaatame siis taldrikusse ... ja saame teada, et u 20 minutiga lauda jõudnud (aplaus ajastuse eest) ja intensiivselt aurav roog ongi mõistagi veinipõhine.

Piisavalt pehmeks haudunud loomaliha ei üllata otseselt millegagi (ohtralt kasutatud küüslauk on ju selle köögi pärisosa), samuti nagu mõnusalt koorene-kreemine kartulipüree. Kergelt rõhked rohelise oa kaunad ja tomatikesed jätkasid sama turvalist rada.

Aga tõsiselt ja positiivselt hämmastasid mõned üksikud, kuid seda maitseküllasemalt mõjuvad küüslaugused šampinjonisektorid. See üsna mõtetu seeneasendaja on ise-enesest tuhm nagu taburet, kuid oskusliku valmistamise korral võib ka see tarbeasjake osutuda kunstiteoseks!

Kokkuvõte üsna ja üsna positiivne. Veidi liiga turvalisena mõjunud menüüread osutusid olevat siiski maitserohked ja veidike isegi üllatavad. Nii supi- kui praepöial tõusevad üsna püstiseks ning teatavad, et prantsuse köögiga tutvumiseks on see köök vägagi õige koht! Seega – soovitus, igastahes!

---

lugu ilmus siin

Myata (Narva)

Narvas käivad asjad teisiti. Üldiselt olen ma endale ise sõnu peale lugenud, et ei tasu minna värskelt avatud puhvetisse, las nad jooksevad ennast käima ja saavad algusraskustest üle. Narvas aga juhtub pigem sagedamalt kui mujal, et uus koht läheb üsna pea ka kinni ning seega tuleb kasutada värsket võimalust. Nii nagu juhtus samades ruumides, Puškini uulitsal paiknenud eelmise üritusega (Gastrobar Social).

Nii et kui sain kuulda avamisest, nii esimesel Narva sattumisel võtsin koha sihikule. Tõsi küll, seda sihikut on veidi raske seada, sest nagu paljud selle linna puhvetid, ei oska-taha nad sotsiaalmeedias end kuigi turundada. Instagramis on küll paar pildikest, kuid pole ei arusaadavaid lahtioleku aegu, täismenüüst rääkimata.

Pärastlõunasel ajal, kui päevapakkumiste vahemik (12-15.00) oli juba läbi, oli peale minu veel vaid üksikuid külastajaid. Üks neist tuligi sisse küsimusega, et kas jäi pakkumistele hiljaks. Teine lahkus pahaselt, kuuldes et a la carte menüüs oleva kana valmimisega läheb 25 minutit.

Minul oli aga õnneks aega ja nii ma siis läbisin kogu tsükli ehk ligi 50 minutit sisseastumisest kuni väljumiseni. Pole paha ajakulu mõttes, aga kas see oli nüüd meeldivalt veedetud aeg, sellest järgemööda.

Sain tellimuse andmisega hakkama, ehkki see kestis kentsakalt kaua. Osutasin igaks juhuks aeglaselt hääldades ka menüüs vastavatele ridadele, kuid seejärel veetis neiuke laua juures midagi märkmikusse sehkendades, maha tõmmates ja uuesti kirjutades mitu minutit. Ilmselt algaja püüdlikkus, ma oletan.

Kentsakas oli ka see, et kuigi ma olin aeglaselt häälides tellinud lisaks toitudele ka vee ja eraldi rõhutatult „kõige lõpuks palun tass kohvi“, siis naases varsti näitsik, kandikul vesi JA kohvi. Püüdliku keeleõpetajana naeratasin ja laususin nii riigi kui kohalikus keeles, et ma tahtsin kohvi LÕPUS, peale toitu. Piiga jättis esimese hooga kohvi lauda ja üritas vett minema viia. Peatasin ta ja jätkasin sama kasvatajahäälega pehmelt: „palun jäta vesi siia ja too kohvi hiljem“. Noh kes meist aeg-ajat ähmi täis ei läheks uues rollis, eksju.

Esimese käiguna tellisin „Sorrel supi“ (6.-EUR). Eksole te ju teate, mis see on, onju. Ilma guuglisse piilumata ainult! Ei teadnud? Mina ka mitte. Aga venekeelsest nimetusest „щавелевый суп“ teadsin siiski, et tegu on hapuoblikasupiga. Või siis Ukrainast tuttava nn rohelise boršiga. Üllatav on seda siin pakkumisel näha, seda enam säherduse kentsaka eestindusena, kuid seda proovimisväärilisem, eksju!

Ahjaa, ennem kui supp lauda jõudis – ja selleks läks tubli 15 minutit – imestasin ma alguses, et kuskohast ja miks on minu nina täis läila-imalat lõhankuuse tatt-venivat aroomi. Et kuidas ma toidulõhnu tundma peaks selle agressiivse aroomikardina tagant? Kui tabasin ära, et see hoovas keset lauda paiknevast aroomiküünlast, nihutasin haisuallika endast nii kaugele kui võimalik ja lootus lõhnatajule paranes.

Paraku polnud suures ja efektselt auravas kausis just liiga palju mida nuusutada. Lõpsepõlvest tuttav oblikasupi lõhn oli küll olemas, kuid nõrguke nagu esimesed rohelised lehekesed külmavõitu metsaaluses.

Pinnalhulpivate värskemate-roheliste lehtede all oli ülejäänud mass üsna tuhmiks keedetud ja happevaene. Happeke oleks olnud sellele supile päästjaks nii ootuspärase maitse andjana kui ka värvierksuse mõttes. Kaks keedetud munapoolikut, näpuotsaga lihatribalaid, kartulike ja porgandike – jah tõepoolest roheline boršš (mis lihtsast hapuoblikasupist siiski erineb) ta ju on, kuid üsna maitsetühjake. Õnneks olid laual nii soola- kui pipraveski ja nendest mehemoodi mekki-aroomi juurde tuunides said kausitäis maitsekauniks ning võis isegi eraldi serveeritud hapukoort juurde koukida.

Supikaussi ära viies küsis näitsik, et „kas toon kohvi nüüd?“ Naeratasin nii leebelt kui oskasin ja kordasin, et soovin kohvi siiski PÄRAST!

Teine käik „Haugikotletid mündi- ja kartulipudruga“ (14.-EUR) lasksid end oodata tellimise hetkest u 30 minutit. Visuaalselt jättis taldrikutäis üsna hea mulje – moderne minimalistlik käekiri, ilma liialdustesse laskumata.

Peategelane ehk kaks väheldast kotletikest olid leebelt meeldivad. Mahlased ja värsked kalapallid olid ilmselgelt saanud rammusat vennaihu kotletisegusse juurde – igati asjakohane värk! Tõsi küll, maitsestus hakkas nüüd supi järel moodustama juba mustrit – sisuliselt null lisatud maitseid. See pole otseselt hea ega halb, kuid veidi igavapoolne.

Dekoratiivne kartulipüreeketas oli küll efektse võrsekuhila all, kuid jällegi maitsetu. Lusikatäis värsket salatisegu pakkus natukesesegi maitserõõmu oma hapuka õlikastmega.

Kõige suurem arusaamatus oli aga omaette kausikeses paiknev hallikas mass, mida ma ootasin olevat siis lubatud mündise elemendi kandja ... kuid see tulikuum tihedus ei evinud üleüldse mitte mingit maitset! Proovisin seda vastavalt jahtumisel veel neli-viis noatsatäit otse keelele kanda, et midagigi tunnetada, kuid tulemus oli absoluutne null.

Lõpuks kohaletoodud kohvitassi sisu oli sihuke harju keskmine (või peaks siin ütlema viru keskmine?), kuid vähemalt oli tassi all salvrätil kohalikus murdes „ilusad päeva“ ja piparmündišokolaadi pisitahvlike – selle söögikorra ainus tugev elamus.

Kokkuvõte paraku kahvatu. Supipöial on küll kiitev julge menüükoostamise mõttes, kuid teostus jätab pöidla siiski lihtsalt horisondile külili. Praepöial tunneb ennast aga suuresti petetuna – nii puhveti kui roa nimes olnud mündiaspekt jäi olemata. Võttes arvesse kulutatud aja, raha ja maitse-elamuse suhet, siis ei saa selle kogemuse pealt kuidagi soovitust anda. Vast on need avamisraskused, millest alguses rääkisin ja võibolla on kõik muu selle puhveti menüüs oivaline, aga minu kogemus sai pläss.

---

lugu ilmus siin

Viljandi kultuurikolledži söökla

Möödudes selle kultuuritempli peahoonest, jäi silma pabersilt „Kodused lõunad 10.-15.00“. Et kell oli poole kolme paiku, otsustasin õnne proovida, et kas veel antakse? Anti! Ehkki asutus oli juba koristurežiimil ja minu kui ilmselt viimase kunde tellimuse järel pühiti puhtakse ka kriiditahvlil olev menüü, õnnestus minul siiski veel löögile pääseda.

Kuna tegemist on pesuehtsa kandikusööklaga, siis mingeid toitude serveerimisele kulunud minutite lugemist siit ei tule. Võtad seda, mida antakse ja tassid ise lauda.

„Kodune seljanka“ (4.-EUR) oli täpselt see, mida lubati. Erinevalt nö päris-seljankast leidus siin mh ka ohtralt praktiliselt pudruks keenud kartulit, aga ka viinereid ja vorstiseibe, singiribasid ja lihakiude. Rammus, rikkalik, üsna meeldivalt maitsestatud, kuid samas ilma mingi erilise särata ei välimuse ega olemuse mõttes. Kausitäis oli aga siiski niipalju sobiv, et tühjaks ma ta helpisin.

Ahjaa – kiituseks niipalju, et supi tellimise ajal taipas neiuke küsida, et „kas hapukoort lisada?“ ning kuuldes „ei“-vastust, siis mõistvalt noogutada.

„BBQ karbonaad“ (8.-EUR) kõlas piisavalt tavatult sööklalikus kontekstis, seega soovisin seda proovida. Alustuseks kuhjati küll taldrik noorele töömehele sobivas mahus täis tatart, mis kaeti valge koore-ürdikastmega, selle kõrvale tõsteti rammus-tume-BBQ kastme moodi vedelikust nõrguvad lihatükid ja kuhil peedisalatit.

See salat oli küll väikene pettumus oma null-maitsestusega, mistõttu peedile omane keldrine-mullane mekk sai liigselt esile tulla. Kaste oli see-eest aga koduselt ja turvaliselt maitsev. Kvaliteetne ja kaua madalal temperatuuril küpsenud liha oli meeldiv oma olemuselt, kuid ei liha ise ega ka sobilikult tume kaste ei evinud BBQ’le ootuspärast suitsust elementi, mingitest magus-vürtsistest rõõmudest rääkimata.

Kokkuvõte pisut haigutav. Supipöial ei näe põhjust ennast neutraalsest horisontaal-asendist kuigivõrd ülespoole vinnata. Praepöial kiidab küll liha oskusliku eelküpsetamise eest, kuid imestab termini BBQ kohatu kasutamise üle. Soovitust siit ei tule, aga samas ka laitust mitte. Neutraalne värk.

---

lugu ilmus siin

Bend Grill (Tallinn)

Alustuseks soovitan mitte uskuda taksojuhti, kui too toob su Kopli 69 maja juurde ja õlakehitusega ütleb, et „ju see järgmine vist on“. Ning ära usu ka oma silmi, kui näed seal järgmisel majal mingeid kohvikule viitavaid silte, mille peale sa ise ütled nõustuvalt „no ilmselt on jah.“ Ei ole! Selle õige Kopli 71 majani on u kilomeeter kõmpimist!

Ja üleüldse – piisaks ainuüksi maja fassaadi foto vaatamisest, et seda ilmselt mitte segi ajada ühegi teise Tallinna hoonega, ses puhveti Bend nägu on lahedalt viltu. Sisemus on palju tavapärasem ning nädala keskpaikse tööpäeva teisel poolel ka inimtühi.

Et olin menüüga ennem veebis tutvunud, siis oli tellimine kiire ja lihtne

„Seljanka“ – kas pole üllatav, et see sai minu valikuks, onju. 6.50 hinnaks ja saabumisajaks u 5 minutit. Esmapilk rõõmustab kasvõi eraldi serveeritud hapukoorega, ehkki nii sidrun kui oliivid olid otse supi sisse sokutatud. Aga pole hullu – need mõlemad komponendid on teretulnud, kuigi eraldi serveerimine oleks stiilipunkte tõstnud.

Mis aga mõjus vägagi kummastavalt, oli supi pinnal olev mitme millimeetri paksune õli/rasva kiht. Einoh, supipõhja ettealmistamisel võib väga vabalt juhtuda, et läbipraetav ollus saab liiga rammusaks, kuid igal köögisellil peaks olema vähemalt üks-kaks nippi, kuidas seda kihti vähendada.

Supp ise oli aga lihtne, kuid siiski meeldi. Odav-viinerid olid segi singi ja lihakribalatega, tavapärasele sibulale-porgandile-kurgile lisaks oli siin otsustatud kasutada ka paprikat – ega see pole miski patt. Maitsestus oli üsna asjakohane, mõõdukalt happeline ning ehkki minu keel oleks soovinud ka vürtsi leida, siis ka leebemal variandil on täiesti õigus olemas olla.

Teiseks käiguks aga võtsin selle, mis mind (lisaks kamraadi soovitusele) siia üleüldse tõi. Nimelt roog, millest ma seni polnud kuulnudki: „Armeenia Lahmadzjun“ (Tomatid, paprika, sibul, küüslauk, petersell, veiseliha, lavašš leib / 10.-EUR)

Sisuliselt on tegu kõige levinuma kulinaarse kontseptsiooni – panna kokku tainas ja liha – variant number ma-ei-tea-mitmes. Antud juhul lulja-kebabi jaoks valmistatud ja maitsestatud hakklihasegu pole mitte pandud eesmärgipäraselt varda ota ja süte kohale, vaid õhukese kihina määritult taigna peale ja praeahju küpsema. Siinse puhveti versioonis siis lavaši peale. Mis sellest teeb „armeeniapärase“ – no ma ei tea, võibolla ohtralt lisatud tomati-punasibularõngaste kate? Mis aga eristab esimesena pähetulevast võrdlusest kaasaegse pitsaga – see on juustu puudumine ja teistsugune, särtsakam maitsestus.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial on veidi heitunud ülemäärase rasvakihiga seljankast, kuid jääb vaatamata sellele siiski püstipoolseks. Praepöial aga tänab uue kulinaarse kogemuse eest, mis lisaks osutus ka meeldivalt maitsvaks. Seega soovitan!

---

lugu ilmus siin

Manilla Café (Narva)

Narvas on jällegi uus puhvet! Või noh, uus. Juba kogenud ettevõtja kolis oma toimetamised üle tuntud kohta, kus ainuüksi minu põgusate teadmiste kohaselt on varem olnud kolm katsetust. Aga ikkagi – seekord tuleb välja, et vana + vana = uus.

Uue nimega - Manilla Café – asutus Puškini ausamba lähedal Puškini uulitsas kortermajas. Teisipäevasel töölõpusel hetkel on külastajaid vähevõitu, sätin end nurgalauda ning asun toodud menüüd uurima. Mnjaaa, narva eesti keel on huvitav ja loominguline. Igasugu pisiapsakad ja tähevead pole olulised – kes meist ei teeks vigu, eriti enda jaoks mitte-omases keeles kirjutades. Aga mida tähendab „nükkušašlik“, seda võiks ilmselt mingi konsiilium arutada

Võtsin tellida menüüst neid asju, millest aru sain. Noh näiteks „Seljanka“ (6.-EUR).

 
Kuniks seda ootasin, tõi noorhärra leivakausikese sõnadega: „proovige meie leiba, ise küpsetame!“ Kui küsisin, et mis sellele nii erksa oranžikas-kollase tooni annab, kas porgand? Vastus – kõrvits ja kurkuma! Ooo, huvitav. Tõsi küll, leib ise oli kuivavõitu ja rabe, kuid küüslaugu ja tilliga maitsestatud määrdeke andis asjale kenakese maitsevärvi.

Supp saabus u 5 minutiga, kaane all olevas potis, tulikuum ja aromaatne. Hapukoor ühes ja sidruniviilud/oliivid teises kausikeses eraldi serveeritult – kena ja kohane serveering!

Supi sisu osutus Narva keskmisest kõvasti paremaks. Happeline ja kergel vürtsikas leemeke tabas täpselt ootuste kellanuppu! Sisuks kõvasti mitut sorti liha ja ... tadaaa ... siin ei olnudki põhirõhk viineritel! Ei, hoopis päris liha ja mõnus kerge suitsutoonike. Kui seda noorhärra käest küsisin, et kas siin on mängus suitupaprika või –liha, siis õige vastus oli – suitsuribid. Üldmulje sellest ainult paranes ja ninaotsa-tilgakesed kiitsid asja õigsusele kaasa.

 

Teiseks käiguks „Sealipraad kondil“ (10.-) Noh kui seali, siis seali. Kondiga liha pakutakse meie puhvetites naeruväärselt harva, seda huvitavam saab seda proovida. Ooteaeg tellimise hetkest u 20 minutit, supi lõpetamisest kümme – suurepärane ajastus!

Ahjaa, tellimise hetkel küsiti, et „kas mingit garniiri ka?“, mille peale palusin lihtsalt piirduda salatiga. Nii ka asi sooritati ja juba puhtalt vaatepildina oli taldrikutäis kenake. Suur tükk küpsetustriipudega liha ning kuhil juustupuruga üleraputatud salatit – no kas pole kena?

Liha on kenasti läbi küpsenud ja mõnusalt maitsestatud. Ilmselt on selles midagi koopainimese aegadest pärinevat, kuid kondiga liha mõjub kuidagi ehedamana, kuigi maitsele hakkab kondi olemasolu midagi lisama alles koibade või ribide puhul. Kui üldse millegi kallal norida, siis see, et säänse lihatüki juurde peaks pakkuma ja korralikku hambulist lihanuga.

Balsamico-õlikastmes salat ja selle peale oivaliselt sobiv soolakas juust mängivad kokku parimal moel. Mõõdukalt vürtsikas adzhikalik kastmeke pole küll sisuliselt oluline antud hetkel, sest liha ei vaja kuidagi lisamaitsetega turgutamist, kuid kohane lisand ikkagi.

Kokkuvõte üldpositiivne. Supipöial teatab rõõmuga, et see on linna kui mitte üks paremaid seljankasid, siis vähemalt on suudetud vältida odavat viinerisupi lõksu. Praepöial tänab võimaluse üle kohata harvaesinevat päris-karbonaadi. Soovitus tuleb siit väga kerge südame ja keelega!
---

lugu ilmus siin

Sahara (Viljandi)

Üle mitme aja taas Viljandisse sattudes olin rõõmsalt üllatunud, leides eest mitmeid enda jaoks uusi puhveteid. Noh eks mõistagi ole selle uue ja rõõmsa taga eelmise koha hääbumine ja sulgumine, aga ega’s selles ringluses pole miskit uut meie päikese all. Iga asutus, mis ennast väikelinnas suudab üle mitme aastaringi käigus hoida, peaks saama mingisuguse grupikalli või siis linnapea kiituskirja vms.

Nii avastasin Tähe maja nime all tuttavas kohas tegutsemas nähtuse nimega Sahara. Nurgatagune sisenemine ja minu kohaloleku ajal valitsenud sisuline klienditühjus pani nukralt muigama – aga näe, ligi kaks aastat on nad juba tegutsenud, nii et midagi tehakse siin ikkagi õigesti.

Miks keset Viljandit Sahara ja mis rolli mängivad seintel olevad vanad vinüülplaatide ümbrised, seda ma ei tuvastanud, aga ega see pole ka minu eesmärk. Siinne köök tõmbas mind enda juurde mõne roaga, mille tõttu loobusin varem planeeritud teekonnast mujale.

Esiteks „Hernepüreesupp kalapulkadega“ (5.-EUR). Et kuidas palun? Ma pole küll püreesuppide austaja, kuid selline kooslus pani mu kulmud kerkima ja tellimust esitama. Et mismõttes tekib kellelgi idee panna kokku hernesupp ja kala, seda enam et kalapulkade kujul?

Ligi kümme minutit oodatud supike rõõmustas oma soekollase värvuse ja õlitilkade ning rukola rohelise kombinatsiooniga. Tihke püree pinnale asetatud diagonaalselt poolitatud praetud kalapulk andis püreele juurde nii sobiva krõbiseva struktuuri-elemendi ning hämmeldusega pean tõdema, et tõepoolest see kalane nüanss sobis komplekti päris kenasti! Supist endast suurt rohkem rääkida polegi, sest no mis sa ühetaolisest pudrusest massist ikka jutustad, aga vähemalt oli väike vau-efekt olemas ja maitse piisavalt meeldiv, et kauss tühjaks helpida.

Teiseks päevapakkumisena kirjas olev „Praetud räimed“ (5.-EUR). Issver-sussver, kui ammu ma polnud enam säärast kirjarida kohanud, söömisest rääkimata! Umbes 20-minutine ooteaeg andis üsna kenakese tulemuse, ehkk peategelased – räimeliblikad – olid liiga lopsakalt kaetud koorekastmega, nii et puhast kala enda maitset oli vähe tunda. Igatahes kaasaegne lähenemine kurgi-tomati salati vormistamisel (pikad rullikeeratud kurgiviilud + võrsed) ja ohtralt kasutatud dekoor jätsid taldrikutäiest hea mulje.

Kokkuvõte üllatunult positiivne. Supipöial on väikeses, kuid kiitvas hämmingus ootamatu maitsekombo üle. Praepöial tänab harvapakutava koosluse eest. Soovitus sellele puhvetile tuleb kergelt ja rõõmsalt öelduna!

---

lugu ilmus siin

Como (Pärnu)

Kentsakas, aga ilmselt möödapääsmatu ja toimiv. Kentsakas on see, et puhvet reklaamib ennast välja veinibaari- ja poena (Como Wine Bar & Shop), aga tegelikult on lahti 11.30-15.00 (osadel päevadel). Kentsakas on eeldada, et vaatamata sellisele ärinimele tulevad inimesed siia sööma päevapraade, aga ju siis väikelinna efekt et „a kõik ju teavad“ laseb asjal niimoodi toimida. Ilmselt möödapääsmatu, et talvisel ajal kuidagi hinge sees hoida. Ning toimiv, sest vähemalt selle külastuse jooksul nägin päris korralikku külastajatetulva.

Kentsakas on ka see, et ehkki külastajatele tuuakse ette menüü, siis valikuvõimalust sisuliselt ei ole. Suppe on üks tükk nädala kohta. Praade üks tükk päeva kohta. Võta või jäta. Nojah, saab küll supi asemel võtta salati või siis üldse piirduda nädalapakkumises oleva pastaga. Aga segadust tekitab ikkagi.

Mina lollike näiteks olin tutvunud veebist nende menüüga ja tahtsin tellida böffi, aga selgus, et esmaspäevast kuni kolmapäevani see menüü ei kehti ja tellida saab ainult sellesama võta-või-jäta valiku piires. Kui mina olin selle endale selgeks saanud, siis pidin lugu seletama ka kõrval-lauda istunud muukeelsele paarikesele, kes hakkasid menüüs üksteisele ette lugema kõiki päevapakkumisi, saamata aru, et igaüks neist kehtib vaid ühel päeval. Kui olin selle ära seletanud, siis nood kehitasid õlgu: „aga miks meile siis üleüldse menüü toodi?“

Kentsakas oli ka see, et kui olin sisse andnud enda supi ja prae tellimuse, siis kõigepealt küsiti, et „kas toome need toidud siis korraga lauda?“, mille peale ma vaid iroonilise muigega pead raputasin. Jätkuküsimus: „aaa, et kas siis supi esimesena?“. Noogutus.

Ja siis mõne minuti pärast seisab minu kõrval noorhärra, käes taldrik ja suus sõnum: „Teie päevapraad!“. Pisut nördinult hõikan leti taha: „kuidas meil see tellimus nüüd oligi?“ Tellimuse vastuvõtnud neiu vastab: „supp esimesena, ma ju kirjutasin tellimuslehele!“ ning noorhärra lahkus.

Sellega aga õnneks kentsakused lakkasid ja saab asuma kiitma. Supiks „Tom Kha kanaga“ (5.-), mis toodi lauda u 10 minutiga. Veidi kaua eelvalmis kraami kohta, aga pole paha. Üldvalget visuaali elavdavad rohelised õlitäpsid ja üksikud võrselehed. Supikõrvaseks pakutud hall ciabata koos soolase-ürdise toorjuustuga on kena lisand.

Supp ise pigem leebe kui aasiapärane, vürts on väga sordiini all. Toorelt seibistatud šampinjoniviilud ei anna küll aroomile ega maitsele mitte grammipoegagi juurde, kuid väike krõmps struktuur on kah kena. Samamoodi ilma kuumtöötluseta poolikud kirsstomatid mõjuvad ootmatult happeliselt, kuid see särts sobib siia leebesse üldpilti. Kookoskreemine leemeke sisaldas veel ka kanaribasid ja pikki nuudleid, mille tarbimiseks oleks söögipulgad olnud palju mõistlikum valik kui lusikas. Aga üldmulje on siiski positiivne.

Praeks sai siis valikuvaba päevapakkumine „Sealiha šnitsel/ piprakaste/ friikartul/ tomati-sibula salat“ (7.-) Saabumine võttis aega u 25 min tellimisest ja 15 supist, mis on päris hea ajastus, eriti võttes arvesse, et rahvast aina sisenes ning personalil oli päris kiire. Pelgasin pisut, et järsku mulle tuuakse tagasi seesama taldrikutäis, mis ennem eksikombel minu nina ees juba käis, aga see osutus asjatuks. Friikartulite krõbeduse järgi sai öelda, et see kraam siin on üsna äsja fritüüri õlisest pesast lahkunud. Ja muuseas, kas teate, need kartulilootsikud olid ka oskuslikult maitsestatud!

Šnitsel ise – kenasti raskuse all professionaalselt ja ühtlaselt krõbedaks praetud, hästimaitsestatud ja no veeeeidikese kuivavõitu, aga ikkagi kena suur latakas liha, millest saaks ka ilma lisanditeta kõhu täis. Sibula-tomati salat on julge valik, sest osal inimestel on ju sibula suhtes tõrge, kuid see tulemus on mahlane ja igati lihakõrvasena sobiv. Piprakastmena väjareklaamitu jäi küll kas nii väheseks või nii lahjaks, et ei jätnud mainimisväärset maitsemuljet, aga see ei riku üldpilti.

Kokkuvõte vaatamata kõigile kentsakustele päris positiivne. Nii supi- kui praepöial ei rõkka küll vaimustusest, kuid kiidavad nii turvaliselt head ideed kui ka professionaalset köögimeistrit. Kui võtta arvesse hinna-kvaliteedi-sooritusaja suhet, siis tuleb siit kindel soovitus! Mis sest et ukse kohal on kirjas „veinibaar“, siis tegelikult on tegu kvaliteetse päevakatepakkujaga – aidaku see neil ellu jääda ja suvel oma põhifunktsiooni täita!

---

lugu ilmus siin

Uyut (Narva)

Paar noort unistajat otsustasid Narva püsti panna Norra stiilis kohviku. Mida tähendab norrapärasus, ei oska öelda, kuid tuleb tunnistada, et puidu, mööbli ja tekstiilide koosmõju on teatud õdusus (nagu nimetus vihjab) saavutatud küll.

Kui vaadata asutuse sissejuhatavaid materjale, siis võib saada aru, et eesmärgiks on midagi klassikalise kohviku sarnast, mille põhirõhk on kuumadel kohvijookidel ja lohutavatel küpsetisel-saiakestel-tordikestel. Ainult et kellegi nõuandel on nad liitnud menüüsse ka odav nn komplekslõuna, mis ilmselt peaks Narva kulinaar-skeenel toimima publikumagnetina.

Sel päeval, kui juhtusin üsna kentsakas asukohas olevat asutust külastama, oli valikus kahte sorti suppi ja praelaadset nimetust. Otsustasin oma seljanka kui kontroll-roa tellimise tavale vastupidi võtta selle teise – seenesupi.

Oehh ma oinas, ma oleks pidanud ju aimama, et tegu saab olema püreesupiga, mis ausalt öeldes juba näeb niru välja. Õnneks leidus määrdunud-pruuni vedela pudru sees ka veidikese näpuotsa suuruseks lõigutud šampinjonitükikesi, kuid teadupärast need ei lisa maitsele suurt midagi juurde. Eraldi kausikeses serveeritud saiakuubikud on seveerimise mõttes ju tore ning annavad püree pinnale puistatuna ka mingigi visuaalse struktuuri, kuid taaskord – maitse mõttes on see null-lisand.

See väike tassike jõudis minuni u 3-4 minutit peale tellimist ning vaevalt olin sisu kümnekonna lusikaliigutusega tühjaks saanud, tõi piiga mulle teise käigu. Olin valinud kartulitega guljaši ... ja saingi taldrikutäie keedukartulit, mis oli üle kallatud kulbitäie vedela lihakastmega. Ehhh. Guljašš on minu nägemuses midagi palju enamat kui lihtsalt liha ja tomati-jahukaste, kuid ju siis selle maja nägemuses nii peabki olema.

Jällegi eraldi kausikeses pakutuna oli seekord kõrvale toodud ka koorene riivitud porgand, mis oli tõepoolest leebelt meeldiv. Sõin selle kausikese siis tühjaks, nokkisin kartulite vahelt välja kenasti pehmeks haudunud ja leebelt-dieetlikult maitsvad lihatükid, tõmbasin soni pähe, mantli selga ja astusin kiirustades uksest välja, et teises saalis sõbrannadega ja selle maja päris sihtgrupiga – noored emad – lobisevat näitsikut mitte segada.

Kokkuvõte hall ja igav nagu jalge all sulav määrdunud lumi. Nii supi- kui praepöial vaatavad segaduses mulle otsa, küsides, et miks neid sellisesse kohta toodi? Einohh, halb polnud ju mitte, aga heaks proovitut nimetada kah ei ole põhjust. Mõistusega saab ju aru saada, et mida siis 6.-EUR maksva kahekäigulise komplekslõuna nimelise nähtuse tellimisel ikka saada, aga ega see ei muuda gastronoomilist kogemust kuigivõrra etemaks. Soovitust siit ei tule.
---
lugu ilmus siin

Hoov (Tallinn)

Vanalinna veerekese peal hotellimajas aadressil Suur-Karja 17 on toimetanud eri puhveteid, nüüdseks siis asutus nimega Hoov. Aga kuna sama puhvet on paiknenud varem mujal, siis sellega on seletatav kentsakas olukord, et kuigi kodukal on juba uus aadress, siis pildid sellel on vanast kohast ning kui klikata õige aadressi juures olevat guugelmäps linki, siis viib see ikkagi Telliskivi 2 aadressile :)

Aga olgu, kuna mina olen teisel katsel õigesse kohta saabunud (esimesel katsel lõunasel ajal tulles ei osanud oodata kella-viiest avamisaega), siis on kõik hästi. Talvine Tallinn ja teisipäeva õhtupoolik – olen sisse astude ainuke kunde, hiljem siseneb veel ülimalt soliidne väliseesti vanapaar.

Esimeseks valikuks saab „Borš“ (Köögiviljad, veiseliha, nõrutatud hapukoor, kevdasibul; 15.-EUR), mille saabumiseks kulub u 10 minutit. Valgetes kinnastes laualetoomine koos kõigi vajalike seletustega – kõrgtaseme sooritus.

Ojaa, see asi näeb välja väga hea nii visuaalilt – tõsitumepunane värvus – kui ka lõhnalt – see oleks kui peedimahla kontsentraadi peale tehtud. Maitse on veelgi intensiivsem, vägapeedine, vägalihane, kergelt happeline, mõõdukalt köögivilja-magus ja tugevalt soolane. See soolasus on sellisel ülimalt oskuslikul tasemel, et see veel võimendab, kuid napilt ei mata muid maitseid. Mida lusikatäis edasi, seda tugevamaks see soolasurve kasvas, kuid õnneks oli eraldi topsis serveeritud hapukoore-tuletis.

Justnimelt tuletis! Tihkeks, peaaegu toorjuustuseks nõrutatud, kuid siiski hapukoore maitse säilitanud mass. Esmakordselt leidsin tänu supi enda ründav-intensiivsusele, et see valge kreemine kraam on tõepoolest vajalik lisand supile. Tõepoolest, veel veidi ja sellest tulipunasupist saaks kuubikuid lõigata ja kontsentraadina müüa. Et „lisa kolm korda algmaterjalist rohkem vett ja saad mõistliku tulemuse“.

Teise etteastena tuli „Veis“ (Vürtsikas punase kapsa kreem, peekon, seene salat, kibuvits, aroonia-punase veini kaste; 28.-EUR), mille saabumisaeg oli u 20 min peale tellimist – suurepärane ajastus!

Minimalistlik visuaal kisub oma täppidega edvistamise kanti, kuid suudetud on hoiduda triipudest :)

Peategelane ehk liha täidab ühes mõttes täpselt ära ootuse – kokkulepitud tase „medium rare“ on ehedalt punasüdamene ja tordalt-ehedalt-grilliselt pruunikattene + julge vürtsikoorik. Aga paraku kinnitab ka seda soolast lähenemist, mis supist tunda oli.

Konkreetselt liha puhul polnud see soolasurutis veel kõikemattev, kuid siiralt kahju oli sellest trühvlist, mis pidanuks olema peekoni-seene salat. Kui poleks olnud eelnevat ootust, et see peab olema midagi muud, siis oleks välimuse ja maitse põhjal öelnud, et tegu on rämesoolase praetud tatraga vms, sest seene delikaatsel olemusel polnud lootustki soolakoorikust läbi murda.

Vürtsikas punakapsakreem oli õnneks veidi vähem soolasem, äratuntavalt kapsane ja kenasti-mõõdukalt vürtsine. Magus-marmelaadised kibuvitsatäpid ja magus-hapu veinikaste üritasid ka teha midagi roa mürksoolase olemuse tasakaalustamiseks, kuid ega see neil eriti ei õnnestunud.

Kokkuvõte kurbsoolane. Kui supipöial suudab erakordse maitseintensiivsuse tõttu ebalevalt, ent siiski ülespoole näidata, siis praepöial laskub soola-ankru tõttu allapoole. Selle konkreetse külastu-kogemuse pealt ei julge soovitust anda, liigsoolasus pole lõppeks ka tervislik valik.