Rüütlihoov pubi (Pärnu)

Rüütlihoov paikneb Rüütli hoovis. Pärnus, Rüütli tänava hoovis. Ja selles hoovis on rüütel. Või vähemalt tema raudrüü. Kui te nüüd aru saite :)

On omamoodi imekspandav, et kunagisel linna tuiksoonel, nüüdseks üsna unne suikunud tänaval, ikka veel mingeid puhveteid peetakse. Ja selles kohas on enam-vähem sama nime all, ehkki mõningaste muudatustega see asutus kestnud vist küll juba mitukümmend aastat. Nüüd viimatise muudatusena on asutuse nime juurde kruvitud eesliides „Tankeri“

Ja kannäe imet, kolmapäevasel pärastlõunal pole ma mitte ainus kunde, üks laudkond samal ajal lahkus, uuse kundesid tuli ka sisse – nii et midagi tehakse siin ikkagi õigesti. Kuigi see asjaolu pole kuigi õige ega tore, et puhveti FB-lehel leiduv menüü pole vastavuses kohapeal seinalt loetavaga.

Kahekohalises supivalikus leidus ka seljanka (5.-EUR), mille (välja-)kutsele ma peaaegu alati jah-sõnaga vastan. Supp jõudis kohale u 5 minutiga ning nägi välja mitte ootuspärane. No vähemalt mitte minu ootuste pärane, sest hapukoort otse supi sisse sokutatunama näha ei sooviks. Ma hea meelega võin seda kõrvale/juurde ampsata, juhul kui supp peaks ise liiga kuum, happeline või vürtsikas olema, aga antud juhul ta ju polnud seda ühestki otsast!

Pigem oli see kraam magus – mis on päris paljude köökide nägemus selle roa olemusest. Aga jällegi mitte minu nägemus.

Kuid üldjoontes ja ülejäänus oli supike enam-vähem korralik, tummine, viineri- ja lihakuubikute tihe, hapukurgi, sibula ja tomatipasta küllane.

Teise käigu tellimisel peatasin oma pilgu majanimelisel prael, sest no oleks ju loogiline oodata, et selle üle peaks köök eritiuhkust tundma. Rüütlipraad (16.-EUR). Tellimise hetkel pakuti valida nelja erineva kartulilisandi vahel, kuid kuuldes küsimust, et „kas saaks mitte-kartuli, selle asemel suurema portsu salatit valida?“, noogutati kohe ja mõistvalt.

Praad jõudis minuni 5 minutit peale suppi, mida võiksküll pisut liigseks kiirustamiseks pidada, kuid kuna olin esimese käiguga juba hakkama saanud, siis oli see OK.

Eriti uhkeks nüüd seda rooga nimetada ei saa, vähemalt visuaali mõttes mitte. Üle poole taldrikust täitis tihe-kleepuv juustukaste, mille all aimdus liha ja sellele asetatud ananassirõnga piirjooned kühmudena nagu koerad vaiba all. Kui seesama kihistu oleks teistpidi – kaste all, sellel lihaviil ja ananassirõngas, siis oleks saanud kena värvilise ja struktuurse pildi, praegu aga mitte.

Aga maitse oli ju täitsa mõnna. Koduselt maitsev kaste oli piisavalt juustune, et ka kenasti venida. Šnitslina laiaks haamerdatud sealihalatakas piisavalt pehme ja sobilikult maitsestatud, magus ananassirõngas sobis sellesse kombosse kah kenasti (noh nagu ananass ikka juustuga sobib, ainult ärge seda itaallastele öelge!).

Salat väärib kohe omaette kiidusõnu, kena värviline ja mitmekesine kuhil oli maitsestatud küüslauguse-pestose õliga ja pani krmõpsuva ning värskena mõjuva kraami kenasti särama.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial pole just kuigi rõõmus magusa ja hapukoorestatud seljanka üle, kuid jääb siiski leplikult horisondile lebama. Praepöial aga vaatab rõhtsasendist vaksavõrra kõrgemale, mahitades aga parandama roa väljanägemist. Soovitus tuleb aga siiski, kasvõi selle eest, et Rüütli tänaval hinge sees hoitakse!

---

lugu ilmus siin

Bodega veinirestoran (Viljandi)

Avastasin üllatusega, et Viljandis on minu jaoks märkamata jäänud restoran Bogeda. Veelgi rohkem üllatusin, kui asja uurides saan teada, et see koht on suutnud juba poolteist aastat tegutseda – järelikult teevad nad midagi vägagi õigesti ja lihtsalt mina olen sellest kõigest teadmatuses.

Hallvihmane kesknädal, tööpäeva teine pool. Ei saa just kurta liigsete rahvamasside üle tänavatel, möödunud äriakendest on osad kas „rendile anda“ tühjad või siis valgustatud, aga kundevabad. Ka minu sihtkoht on samas seisus, olen sisse astudes ja kogu protseduuri jooksul ainus külastaja. Kui jätta kõrvale üks pirtsakas proua, kes astus korraks sisse sooviga kindlaks ajaks laud tellida, kuid kuuldes et see pole just selleks hetkeks võimalik, lahkus teatega et „siia me siis enam ei tule“.

Aga see soojus, sõbralikkus ja professionaalsus, mida kiirgasid teenindajad, viib kogu rõskuse ja toob rõõmsa rahulolu. Teeninduspöial vaatab algusest lõpuni lakke, kuid kõigest järgemööda.

Olin tutvust teinud veebimenüüga – ja see langes paberkandjal nähtavaga kokku – juba plussike kirjas.

Esimeseks käiguks maja ainuke supp „Vürtsikas mereanni-kookosesupp, 14.-; Kohafilee, hiidkrevetisabad, sinimerekarp, kookoskreem, mango, laim, värske tšilli, safran“

Selle laekumise hetkel (alla 10 minuti) esitatakse suurepärane küsimus: „Kas paneme teise käigu juba hakkama või teeme seda alles mõne aja pärast?“. Küsin, et kaua selle teise käiguga läheb ja kuuldes, et u 10 minutit, siis arvan, et saan selle ajaga supikesega hakkama küll ning et andku aga asi töösse! Vot see on suurepärane näide kliendist hoolimisest ja külastuskogemuse maksimeerimisest!

Ahjaa, supp saabub koos asjaliku tootekirjeldusega ning üldse kaetakse kogu tegevust väikeste seletussõnadega ja kohaste küsimustega. Nt et „siia ma panen väikese taldrikukese, kuhu saate toetada koos supiga saabuvat saiakrõbedikku“. Ja peale seda, kui ma olen kõik lõpetanud ning suur osa saiast veel ikka taldrikul on, siis küsitakse, et kas ma plaanin seda veel edasi süüa või võib ära viia. Supertase!

See kõnealune efektne pikk saiaviil on tõepoolest krõbe ja peenelt peale riivitud parmesanilik juustukiht on kah kenasti kuuma saanud ning üldse maitsev. See, et ma saiasöödik pole, on juba minu mure ja valik.

Supp ise vastab täiesti ootustele ja kirjeldusele. Visuaal on kenasti paigas, roheline maitsemuru ja punane tšillihake panevad pildi särama. Magus-vürtsikas leemeke on maitseküllane ja parasjagu selle tšillisuse tasemega, et sobib mulle, aga ei tapa ka õrnakeelelisi isendeid. Kalatükikesed selles leemes jäävad küll leeme intensiivsuse varju, kuid see pole häda. Karbiloomad on parasjagu pehmed, mangokastet näinud krevetid oleks võinud ehk veel 5 sekundit kauem kuuma saada, kuid pigem olgu nad krõmpsud kui kummised.

Teine käik – maja uhkeim ja kalleim roog: „Marmorveisesteik, 28.-EUR; Trühvlikartul, Padrón pipar, grillitud šalottsibul, röstpeedi-kirsi püree ja chorizo kaste“

Tellimise hetkel küsitakse soovitava küpsusastme kohta ja kuuldes minu tavapärast „nii toorelt kui julgete pakkuda“, vastatakse noogutades „jaa, me oleme blue ka teinud“. Ning siis hetke pärast lisatakse: „Blue’d me ei saa grillil teha, seda teeme siis pannil, sobib?“ Noogutan ja rõõmustan, sest sellist asjatundlikkust kohtab saalipersonali poolt üliharva.

Teise käigu laekumisega läheb küll mitte 10, vaid 15 minutit peale esimese laekumist (st 25 minutit laudaistumisest), kuid see on igati kena ajastus ikkagi.

Peedi-kirsi kooslust ma polnudki varem saanud, seega proovisin seda esimesena – oi aga see on ju ilus kombo! Grillitud šalott-sibul ... noh, ma pole kunagi aru saanud, mille poolest see pikergune tegelane kuidagi parem on tema ümmargusest sugulasest, aga eks kergelt karamelliseerunud sibul on meeldiv ikkagi. Padron-piprad on täpselt nii mõrkjad ja üldse-mitte-piprad nagu nad olema peavadki. Veini-chorizo kaste on pisut mehh – jah vorstitükikesed on ju kenasti olemas, kuid ootuspärast vürtsikas-rammusat elamust siit ei tule, võibolla on tajuhäires süüdi eelnevalt söödud vürtsikas supike.

Liha aga ... sellega on nüüd lugu kahetine. Jah, tõepoolest, küpsetusaste oligi täpselt „blue“ ehk siis kerget ja kiiret kuuma näinud ning pruunistunud pealispind oli kenas kontrastis tumepunase liha endaga. Ja nuga selle menetlemiseks oli enam-vähem piisavalt terav-sakiline, ehkki liha kippus pigem rulluma kui pehmelt eralduma.

Aga liha ise ei vastanud ootustele. Laagerdusaste polnud piisav ning ka lubatud „marmor“-efekti selles sisuliselt polnud. Suhteliselt suure lihatüki kohta oli vaid üks valge vahekihike ning seegi lihaskelmeline, mitte rasvarammus. Ja no maitestus oli samuti sisuliselt olematu, kuigi see pole patt. Kui oleks korralikult laagerdunud vanalooma liha, siis oleks sellel omatki maitset küll, siin aga seda polnud. Seekord polnud koka oskuslikkusest tolku, et kesise väärtusega toormest parimat välja tuua.

Kokkuvõte mitmetine. Kallima otsa puhvetil tuleb arvestada ka kriitilisema hindamisega. Ootuste käärid, teate küll. Supipöial vaatab enam-vähem üles, öeldes et teostus on professionaalne nii olemuse kui välimuse mõttes, kuid ei tekitanud ka vaimustust. Väga hea jah, kuid ilma hõissaa-hüüeteta. Praepöial jääb aga kuhugi rõht-asendi juurde uimerdama või langeb isegi veidi allapoole, sest hinnataseme ja lubatud toote poolt loodud ootused ei leidnud rahuldamist. Seevastu teeninduspöial aga sooviks kuulutada selle puhveti tipmiseks meisterklassiks ning soovitaks tulla siia õppima kaugeltki ja peenematestki restodest.

Winyl (Tallinn)

Tallinna puhvetimaastik on dünaamiline. Kohati liigagi. Tuleb välja et asutus, kuhu ma nüüd sattusin, on samas kohas üsna lühikese aja jooksul juba kolmas. Nii et minu üldine soovitus „andke puhvetile aasta enda sisseseadmiseks“ ei pruugi päriselus olla üleüldse mitte täidetav.

Narva maanteel torkas mööda kõndides silma minu jaoks uue nimega koht Winyl ning kuna oli umbes tunnine aja-aken, siis otsustasin ilma eelinfota sisse astuda. Ja see oli hea otsus.

Pärastlõunane aeg, saalist 4/5 tühi, seega kulges minusuguse üksik-külastaja seisukohalt kõik väga edukalt. Kasvõi selles mõttes, et ainsa supina menüüs oleva 16.- eurose koreapärase supi asemel sain 5.50 maksva päevapakkumises oleva „Kana-nuudlisupp“. Ei taeva pärast, hind ei ole primaarne, kui maitse on seda väärt, aga üle 15 euro supi eest maksta tundub isegi minusugusele maitsejahtijale liiast.

Supike jõudis minuni u viie minutiga ja minupoolse tänutundega mitme asja eest. Esiteks see, et kuigi päevapakkumised lõppesid 15.00, siis minu 14.58 esitatud soovi peale leiti siiski see võimalus. Teiseks see, et tellimise hetkel küsis tellimuse vastuvõtja: „kas toon need kaks rooga koos?“ ja siis minu soovile „paluks supp siiski ennem“ noogutas mõistvalt. Tõepoolest, pigem küsitagu kui eksitagu.

Kolmandaks tänulikkuse põhjuseks võib pidada ka asjaolu, et supi kõrvale peeti vajalikuks serveerida hapukoor eraldi. Einoh, ma nagu ei saa põhimõtteliselt aru, et mis funktsiooni peaks mitte-happelise ja mitte-vürtsika supi kõrval hapukoor üeüldse täitma, aga see on juba minu probleem.

Igatahes oli lauale toodud (u 5 minutiga) kombo ilus nii välimuselt kui olemuselt. Peterselilehtede hake kuuma supi pinnal garanteerib alati hea sissejuhatuse lõhna mõttes. Kergelt läbipraetud supipõhi sibula ja porgandi näol annab oivalise aromaatika. Leebelt, aga ootuspäraselt maitsestatud kanaleemeke ei olnud küll eriline šedööver, suuliimist rääkimata, kuid ikkagi mõnusake.

Teise käigu tellimise osas läksin vastuollu tavapärase „praepöidlase“ ootusega. Lihtsalt mind rabas positiivses mõttes asjaolu, et neil oli eraldi rubriigina olemas viiekohaline tartari-menüü. Kui tihti te seda nimetust üleüldse näete? Rääkimata veel eri versioonidest?

Valisin suhteliselt huupi „Frenchy“ nimelise tartari, mis rääkis midagi nii pardimaksast kui trühvlitest (Veiseliha, hanemaks, šalottsibul, estragonikreem, must trühvel; 17.-EUR)

Minuni jõudis see u 15 minutiga, nii et igati ilus ajastus. Visuaalselt ei olnud toodu just kõige atraktiivsem, kui jätta kõrvale safran-kollaste keeksilaadsete lõikude ja tartari enda kontrasti moment.

Aga maitse, kas teate, see on gurmaanluse tipphetk. Üldiselt-sametiselt-hapukas-vürtsika lihahakke pinnal mängisid võtmerolli need täpikesed, mille suhtes ma tavaliselt nii irooniline olen. Servades rohekas-hapukas-majoneesilised, keskel tumedalt-vängelt trühviline (ja miskipärast anšooviselisena tunduv). Magusakad keeksilised krõbedad lõigud ei andnud midagi juurde maitse mõttes, küll aga võimaldasid mängida tekstuuride osas.

Kokkuvõte väga positiivne. Supipöial kiidab oskust teha väheste ja lihtsate lähtematerjalide baasil maitsev ja kodune supike. Praepöial hämmeldub isegi, et kiidab „antiprae“ valikut, aga see osutus tõeliseks maitsefestivaliks, mida tahaks kogeda sagedamini. Nii et soovitus on siit väga kerge tulema!
---

lugu ilmus siin

Mere resto (Tallinn)

Tallinna linnas on takso hea vaatlusvahend. Möödasõites näed mõnda uut nimetust ja kiirelt guugeldades näed, et kas puhvetisse tasub nina pista või mitte. Seekord nimetus lubas midagi uut ... ja sisu mitte, aga kõigest järgemööda.

Kui puhvet asub Mere pst ääre ja kannab nime Mere resto, siis loomulikult tuleb minna etteantud rada pidi ja võtta mingeid kalalisi roogi. Menüüst selgub, et asutusel on kallak jaapani köögi poole – noh see pole ei hea ega halb.

Mitte et ma kunagi oleks saanud sellest kulinaarsest nišist säravaid elamusi, aga on ikkagi tore, et see on olemas. Üritan samas endas maha suruda infokillukesi, milles päris-päris jaapanlased räägivad, kuidas mujal maailmas nende kulinaarset pärandit väärkoheldakse. Kuna ei ole selle va autentse kraamiga tuttav, siis ei võta ka võrrelda.

Sisenemine ja väljumine juhtus sel konkreetsel õhtul olema keeruline. See toimus läbi „talveaia“ tüüpi klaas-veranda, mis oli täis lärmakat-lõbusat venekeelset mälumänguseltskonda, miska suisa peatusin hetkeks, vaadates ringi, et kas mingit vaiksemat liikumisteed pole. Aga noh, sain hakkama.

Puhvetis sees oli parasjagu letitagusel rahval ülesandeid kuhjaga, et klaaskatuse alla vedada teed-kohvi-kokteile, seetõttu oli ooteaeg veidi tüütult pikk, aga arusaadav.

Kui üks piigadest lõpuks minuni jõudis, siis küsisin menüüd. Vastus oli ausalt öeldes nörritavalt moodne-noomiv. „Meil on ainult QR-menüü“. Päriselt? Aga kui ma olen hetkel nuti-dieedil? Eitamises? Nuputelefoniga? Mobiilivaba? Et siis mine kuhugi mujale, jah?

Kuna aga olin ennem vaadanud asutuse veebimenüüd arvutist, siis küsisin mälu järgi ja sain asjad aetud.

Esimeseks käiguks „Miso supp“ (Jaapanipärane supp lõhe, valge kala ja merevetikaga; 9.00). Ooteajaks kujunes u 15 min. Noh ega tõesti arvestades olusid polnud see halb aeg. Ainult et kogu selle aja pidin ma kuulama mingit kummalist ja valjut tehno-tümakat, mida üksikud muud vesipiibutavad külastajad näisid pigem nautivat.

Supp ise. Ega ta nüüd väga ei vastanud veebi-pildi-lubadustele. Lubadus oli kala-rikkalik, koos vähese vetika ja seesami dekooriga. Reaalsus nägi välja vastupidine, kalavaene ja tihedalt mururlaugu-hakke ning seesami küllane. Selle all paks kiht lohmakaid vetikatükke, mis on küll suurepärane aromaatne merelõhna-andja, kuid maitselt ja tekstuurilt pigem neutraalne häirija, mida on tüütu helpida ja närida.

Leemeke ise – misopulbri hõljumiga, ootuspärane soolakas-hapukas eimiski. Mereline vetikalõhn ei jätkunud kuidagi kalalise mekiga, ilmselgelt ei ole üritatudki keeta kalasupi jaoks kohast kalapuljongit. Hõredalt esitatud punase ja valge kala tükikesed said söödud, nagu ka leem helbitud, kuid maitserõõmu on sellest 0,1 kümnepunktisel skaalal.

Teine käik. „Grillitud Sea Bass“ (Grillitud Sea Bass köögiviljade ja peedipüree. Kalal on luud sees; 22.00). Eksole ju kõik teavad, misasi on Sea bass. Huntahven, onju te ju teadsite seda?

Saabumisaeg 25 minutit, mida tuleb lugeda suurepäraseks ajastuseks nii käikudevahelise pausi kui üdlise teostuse mõttes. Taldrikutäis näeb visuaalselt välja efektne, terve grillitud kala äratab alati muistsed instinktid ja paneb ette tundma rahulolu tabatud saagi üle. Aga seda ei saabu. Vähemalt maitseotsingul uusaegse tegelase, mitte toiduotsingul ürgse jahimehe jaoks.

Peategelane ehk kala ise oli ju täiesti OK. Miinimum-maitsestusega ehk vaid paari soolakrübemega. „Kalal on luud sees“ – jah on tõesti. Kõrvale serveeritud laimi mahla pealepiserdamise järel isegi tinglikult päris hea, tegelikkuses aga neutraal-igav.

Lisanditest. Peedipüree täpikesed olid värvilt palju erksamad kui maitselt. Marineeritud lillkapsas koos paprikalõiguga ning suvikõrvitsa-viiluga ja hautatud beebiporgandiga ja evisid küll täitsa mõnusat suitsumekki, kuid ei pannud ka kuidagi vaimustuma. Paar sooja marineeritud tomatikest ja võrsekest omasid samamoodi kena visuaalset olemust, ilma tegemata roast taiest.

Kokkuvõte sihuke neutraal-õlgukehitav. Jaapani köök ongi vist enamasti delikaatsuse kui maitsepõrutuse rubriiki kuuluv. Antud juhul kuulus teostus kindlasti turvatoitude, mitte-põrutuste hulka. Nii supi- kui praepöial teatavad, et „käib kah“. Funktsionaalse toitumise jaoks on teised formaadid ja hinnatasemed. Soovitust siit ei tule.

---

lugu ilmus siin

Vegas Grill (Pärnu)

Ringi tänava jõepoolses otsas leidub üks puhvet, mille leidmine pakkus tõsist maitserõõmu. Nagu hooaja-välisele Pärnule omane, olen kesknädala pärastlõunasel ajal sisse astudes ainuke kunde, kuid seda ladusamalt kõik kulgeb. Võibolla liigagi ladusalt, kuid selleni jõuame.

Veebis asutuse menüüd uurides viskasin mõistagi kontroll-pilgu suppide rubriiki ja hämmeldusin, et mida võiks tähendada „Tomati kreemsupp / lihaga 7/8“. Kuna füüsilises menüüs oli kirjas täpselt sama, siis küsisin „prooviks seda lihaga versiooni“ ja jäin ootama.

Ooteaeg ei olnud pikk, vast nii 5 minutit ja siis saabus üllatus. Üleüldse mitte tomatine, ehkki pisut siiski kreemine. Püreeks keenud kollaste läätsede kreemine. Kana, porgandi, sibula ja ürtide rohke. Maitseküllane. Kohe nii meediv ja maitsev, et limpsasin kausi suisa tilgatumaks, ise aiva omaette kiites, et kui kenasti see pehme-läätsene tekstuur leemekesele sobis.

Poole heatujulise supitamise pealt pidin aga korraks kulmu kortsutama, kuna lauda saabus teine käik. Ilma ära ootamata, kuni ma esimese roa lõpetan. Mina ainus klient, eksole. Poleks ju nagu keeruline jälgida ja õiget toomishetke ära tabada, või kuidas? Pärnus kipub seda teenindusapsakat nii tihti juhtuma, et jääb mulje mingist kummalisest kohalikust kokkuleppest. Ma’i tea, kas kardetakse, et kui teine käik pole laual jahtumas, siis võib kunde vahepeal põgeneda?

„Majašnitsel“ (ürdikartulid, metsaseenekaste, majasalat), 15.-EUR. Kah huvitav. Igasugu šnitslitega elus kokku puutumist olnud, aga majast tehtuga seni veel mitte. Aga teisalt, kui on majas tehtud, st mitte õues, siis võibolla on see oluline lisainfo. Või siis vähemalt mänguline.

Ausalt öeldes see šnitsel ise oli sihuke ... pisut problemaatiline. Nürivõitu noale ja vanainimese hammastele mitte kõige paremini sobiv. Aga siiski meeldivalt maitsestatud. Nagu ka sidrunimahla ja õliga praavitatud salat. Ja fritüütist läbi käinud kartulid.

Kuid selle roa tipphetk ootas oma järge kausikeses. Mmmm kui maitsev seenekaste! Päris seentest! Tõsi küll, pisut liiga vedel ja ilmselt liiga palju. Noh selles mõttes et kui sinna kastmekese sisse torgata kahvli otsas iga viimane kui palukene, siis ikkagi ei saaks isegi poolt kastmest kätte sel moel. Aga siis turgatas pähe – vaata kui tore et supikaussi polnud veel lauast ära viidud! – koukisin seal lusika ning pistsin kogu allesjäänud kastme pintslisse. Mõnuga. Või noh, lusikaga. Minu siiras soovitus köögile – keetke see kastmeke kas veidi tihedam või serveerige kohe koos väikese lusikaga, et kundel oleks võimalus seda hüva kraami lõpuni pruukida!

Ahjaa, puhvetist juba lahkununa avastasin 10 sammu kaugusel tänavanurgal reklaami-aluse, mis sööma kutsus. Sellel lahenes ka supimõistatus, nimelt olla tegu itaaliapärase kana-läätsesupiga. Tõsi küll, hinnaga 5.-EUR, mitte 8 nagu menüüs kirjas. Aga kuna mina olingi tšeki kohaselt maksnud selle eest viieka, siis oli kõik korras.

Kokkuvõte tuleb muhelevalt rõõmus. Supipöial tunneb end küll informeerimise mõttes segaduses olevana, kuid maitse mõttes vägagi püsti – ja see on peamine! Praepöial küll korraks pobiseb midagi rõhkevõitu šnitsli teemal, kuid annab kõik selle taevaliku kastme-elamuse eest andeks. Isegi pärnuliku teenindusapsaka. Soovitan, jahotsemuidugi soovitan!

---

lugu ilmus siin

Cinnamon (Tallinn)

Jahedal-vihmasel oktoobriõhtul on ju tore midagi soojendavat naha vahele keerata, kas pole? Nii otsustasingi seekord Tallinna vanalinna südames astuda sisse india-hõngulisse puhvetisse nimega Cinnamon. Nagu nad ise ennast tutvustavad „india ja euroopa seguköök“, aga plaanisin kindlalt rõhuda justnimelt sellele india otsale.

Kui ukse taga menüüd uudistasin, avas ukse laialt naeratav tõmmu mees ja juhatas mind akna all olevasse lauda – nutikas ja levinud võte, sest aknast paistev sööja tõmbab möödujate pilke ja õhutab sisse astuma.

Esimeseks käiguks valisin rõõmustavalt pikast supivalikust „Maja spetsiaalne supp (Kookospähkli supp köögiviljade, kana, seente ja roheliste hernestega) 5.50“ Menüü eestikeelne variant vajaks muidugi keeletoimetamist, keelelisi kentsakusi oli selles mitmeid, aga nende kallal närimine pole vast nii oluline. Mis on aga tunduvalt olulisem, on see, et veebimenüüs kirjas oleva hinna 5.50 asemel tuli päriselus välja käia 8.90. Arusaadav, et inflatsioon ja puha, aga head muljet see siiski ei jäta.

Parema mulje aga jättis väikene hooliv liigutus. Nimelt kui tellisin endale vett, siis toodi selle juurde vaikimisi taldrikuke kolme värskeltlõigatud sidruniviiluga. Kas ma neid nüüd soovisin ja vajasin, on omaette teema, aga esiteks ei pandud neid ilma küsimata vette ja teiseks lõid need laua ümber mõnusa ja söögiisu turgutava värske sidruniaroomi pilve.

Akna juures istudes jälgisin ülatusega, et letitagune noormees käis igat rooga toomas ja nõusid ära viimas läbi välisukse ja kuhugi nurga taha. Aga mida nad siis teevad, kui väljas on paduvihm või lumi ja jää, kas siis käiakse samamoodi taldrikud-kausid käes ümber maja?

Supp ise aga valmistas pettumuse. Ei-ei-i, ärge saage valesti aru, see kraam oli maitsev, aga lihtsalt toidunimega oli asutus ise endale jalga tulistanud. Loonud valed eeldused, ootuse millegi erilise järele. Tegemist oli reaalsuses aga igavalt kollakas-hallikas-valge välimusega ning turvaliselt-kreemiselt maitsva kookos-supiga, milles leidus nii köögivilja- kui kanatükikesi. Tore ja leebelt maitsestatud kraam, mis meeldib kindalsti ka maitsepelguritest põhja-eurooplastele, kuid mitte midagi „spetsiaalset“.

Teiseks käiguks otsustasin võtta midagi lambalihaga pakutavate roogade valikust, kuid palusin noormehe soovitust – selleks oli „Bhuna lambaliha (Tomatiga küpsetatud lambaliha, paksu koorega sibul), €12.50“. Jällegi, misasi on „paksu koorega sibul?“ – kas siis on silmas peetud mugulsibulat vs roheline sibul? Sellest olulisem on aga erinevus hinnas, mis päriselt oli 18.90.

Väikene arusaamatus oli inglise keeles suhtleva noormehe näol, kui ta luges ette toidu komponente, mainides mh basmati riisi ja ma palusin selle ära jätta. Ma ju tean, kui suure kuhila riisi sedasorti asutustes kliendi ette tuuaks – tolles kultuuris on riis põhitoidus ja igatsorti kastmed on vaid selle riisi lisandid. Minu jaoks on aga see ballast ülearune, mida ma siis ka üritasin seletada. Lõpuks saavutasime kompromissi, et riisi asemel mulle tuuakse siis köögivilju.

Umbes 15 minutiga saabuski jälle ümber maja käidud ringiga väike kausike kastmega ja suuuuur taldrik, millel veidi kahevärvilist kapsasalatit ning kuumast veest läbi lastud Härmavilja vms valmis-köögivilju. No küll oli hea, et ma olin saanud teha asenduse, sest oleks olnud ikka narr jätta see suur põhitaldrik puutumata ja nosida ära ainult kaste. Nüüd said aga mõlemad anumad enam-vähem tühjaks, eriti see va kastmekausike.

Oi Kui Hea see oli! See vürtsikas-ürdikas-karrikas tomatine kastmeke mõistagi. Maitsete virvarrist suutsin enda jaoks esile tõsta vürtsköömne ja lambaläätse, kuid ega sellises segasummas polegi komponentide eristamine peamine. Peamine on nohinal söömine ja maitsvalt mõmisemine. Taolise pillavalt ja soojendavalt mõjuva segu sees oleks vabalt võinud olla liha asemel ka tofu või kikerherned või mis iganes muu, see poleks maitseelamust karva võrdki vähendanud. Praguses versioonis andis rammus lambaliha lihtsalt veel pooltoonikese rahulolu juurde ja tulemusek sai täiuslik kontsert bhuna ehk põhjalikult läbipraetud sibula ja tomati ettekandes.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial ei saa kuidagi horisondist kõrgemale tõusta, oskamatu turundusvõte (roa „eriliseks“ markeerimine ilma millegi erilise pakkumiseta) peaks tegelikult suisa näidu allapoole viima, kuid ega roog ise halb olnud. Praepöial aga hüppab rõõmust ja teatab, et jahtõepoolest, kui vajate rõskemal õhtul soojust ja maitseküllust, siis siin majas seda ka pakutakse! Nii et ikkagi soovitan!

---

lugu ilmus siin

Chinar (Narva)

Kui midagi on keeruline tabada, ei pruugi see veel tähendada, et otsitav oli vaeva väärt. Narva poole veeredes lappasin läbi sealsete toidukohtade loendeid eri keskkondades ja ühe kojukande pakkumiste hulgas jäi silma Chinar. Lähemat infot jahtides avastasin, et tegu peaks olema aseri köögiga ning mh köitis silma üks põnev supike, mida tahtsin kindlasti proovida.Tahtsin, aga ei saanud. Aga kõigest järgemööda.

Esimese päeva õhtul läksin seda puhvetit siis avastama ja ... ebaõnnestusin. Ehkki väga tsentraalses kohas paiknev, piiripunkti vahetus naabruses, on asutus peidetud kangialusesse. Selles leidus avatud välisuks, millele oli odavmeetodil kinnitatud asutuse nimi, kuid see uks viis pimedasse koridori. Automaatrežiimil sisselülitunud valgustus näitas küll ka muud uksed kätte, kuid see õige oli kinni. Kell näitas 19.30, ukse peal kinnitus, et nad on avatud kuni 22.00, kuid ikkagi oli uks kinni. Ilma isegi piseima paberikese-seletuseta. Lihtsalt. Kinni.

Teisel päeval läksin peale raadiosaadet kohalikus ERR stuudios uuele katsele, kuid uks oli ikkagi kinni. Kuid nüüd oli see juba minu süü, sest ma polnud tähele pannud, et nad on avatud 16.-22.00, aga mina olin tund varem kohale jõudnud.

Käisin siis hotellist läbi, kirjutasin lehelookese ja tulin tagasi. Uks lahti, jeeeee! Astun sisse ... tühi koridor ja tühi saal? Köögist aga kostus ukse tagant nähtamatu tegelase küsimus, et kas ja mis ma otsin ning kuuldes, et restorani, juhatati mind alumisele, keldrikorrusele. Mingit silti aga sinna küll ei osutanud. Milleks, onju. Kõik ju teavad, eksju!

Veidi kopitanud lõhnaga keldris oli tõesti vaevu valgustatud baarilett ja samavähe valgustatud lauad. Minu järel tuli minutike hiljem aga küsiv hääl köögist, kelleks osutus noorepoolne naisterahvas, kes keeras ka valgust juurde ning asus leti taha.

Võtan letilt menüü ja ... ei leia veebist otsitud ja huvipakkuvaid toidunimesid. Oi, aga selgub, et nad pole enam nüüd aseri köök, et kõik on muutunud. Peale nimetuse. Ja personali. Et „köögis on samad käed, kes teevad sama šašlõkki!“. Ahsoo. Nojah, võtame siis seda mida on.

Seljanka (7.-), laudatoimetamine võttis aega u 7 min. Ma olin ainus kunde. Supp oli sihuke keskpärane, aga siiski üldiselt õiges suunas liikuv, happeline ja enam-vähem lihane. Või noh, viineriseibe, singi- ja lihatükke sisaldav. Tomatine. Sibul-kurk. Oliivid. Kõik on nii nagu peab. Ja õnneks on ka hapukoor eraldi serveeritud. Kurta pole põhjust, peale sidrunilõigust mahlapigistamist võib roa isegi maitsvaks tituleerida.

Ahjaa, supi eel lauda toodud leivakorvike lõhnas küll meeldivalt värskelt lahti lõigatud peenleiva järgi, kuid kaanetatud klaastotsikus olev harilik maitsestamata või oli ilmselgelt liiga kaua oma kundet oodanud.

Teiseks käiguks ma šašlõkki siiski ei soovinud, kuid kuna letitagune proua rääkis vaimustunult sellest, kui head olla selle maja pelmeenid (12.-EUR), siis läksingi seda teed. Laudatoomise aeg venis 25 minuti peale. Mina olin ainus kunde. Jätkuvalt. Õnneks mul hetkel aega oli, mis oli hea. Kahjuks tümitas ja vilkus samal ajal silme ees suuuuur ekraan vene uusimat popsa-muusikat. Ei olnud hea.

Pelmeenid ise olid sihukesed ... mehhh. Jah tõepoolest värskeltkeedetud ja tulikuumad, kuid maitsetud. Maitsestamata vees keedetud maitsetud pelmeenid veidi lagunevas taignakestas.

Peale esimese lahtihammustamist tundsin küll neutraalselt meeldivat keedetud segu-hakkliha lõhna, kuid maitse oli nii olematu, et teise plönni ärasöömise järel küsisin soola-pipra järgi. Selgus, et need olid peidus selles kitsas-kõrges plekktorus, millega mulle söögiriistad-salvrätikud ette toodi. Kaks väikest plekkkaanega klaaspurgikest. Mitte augustatud kaanega dosaatorid, vaid harilikud purgid. Kah huvitav lähenemine.

Tõepoolest, ohtra, ikka tõpoolest ohtra maitsestamise järel ja veel koos hapukoorega ampsates olid need pelmeenid ju täiesti söödavad, kuid seda mitte tänu köögi meisterlikkusele.

Enne lahkumist küsisin, et millest selline nimevalik? See tekitab ju inimestele ekslikke ootusi hiina köögi suunas. Paraku ei tulnud sellele leti tagant mingit sisulist vastust peale mingi ebamäärase „aasialikkuse“ ja õlakehituse. Veider.

Njahhh, kokkuvõte tuleb nukker. Supipöial on küll isegi neutraalsel-horisontaalsel tasemel, kuid praepöial näitab maitse-igavuse eest allapoole. Soovitust siit kohe kindlasti ei tule, kasvõi kinnise ukse taha tehtud käigu tõttu.

---

lugu ilmus siin

Kohtumaja bistroo (Tallinn)

Ooot-oooot, misasja ma nüüd nägin? Peatusin ja astusin 10 sammu tagasi, sest silmanurgast olin näinud, kuidas suure kontorihoone nurgapealsest uksest voorib sisse ja välja rahvast. Ja et selle ukse peal paistab mingi erksavärviline silt.

Läksin üle tee asja lähemalt uurima ja nii oligi. Intuitsioon ei vedanud alt. Siin suure betoonist ja klaasist käraka küljeuksekese taga peitus puhvet nimega Kohtumaja bistroo. Vaata kus vedamine, kell oligi lõuna paiku ja mul umbes tunnike vaba aega kahe raadiosaate vahel, nii et saan ühildada meeldiva kasulikuga. St söögikorra ja uue puhveti kirjelduse.

Nagu öeldud, oli tegu lõunase ajaga ning rahvast oli saalis päris palju, kuid kõik toimis kiirelt ja ladusalt, sest siin oli kasutusel omamoodi buffee-laadne skeem – tõstad ise omale taldrikule just neid komponente mida soovid ning kassas lüüakse need silma järgi kokku. Tõhus töökorraldus – nii sai leti taga isegi tipptunnil olla vaid üks inimene, mis kindlasti suurendab selle asutuse konkurentsivõimet kulude kokkuhoiu mõttes.

Kuid minu huvi on mitte niivõrd töökorraldus, kuivõrd köögi võimekus luua või mitte luua maitseid.

Kahesest supivalikust (kiidan, et pole vaid üks) valisin seljanka kui parima kontrollroa. Väike ports 3.40, suur 4.50. Väikesest küll, sest selgus saabub juba paari lusikatäiega. Ja teate, need oli meeldivad lusikatäied! Tõsi, tegu oli odav-versiooniga, milles lisaks kurgile-sibulale oli vaid lohmakalt suuri viinerijuppe ja tillemaid singitükke, kuid peamine ehk leem oli üsna perfektne. Mõõdukalt kuum, parajalt happeline, suti piprane – elustaja ja rõõmustaja! Iseteeninduse korras sai lisada ka koort ja/või hakitud maitsemuru, millest valisin viimase, kuigi see oli paraku juba närbunud ning oma aromaatsuse kaotanud.

Praetaldrikule tõstsin hautatud köögivilju – pastinaak, porgand ja noored maisitõlvikud olid sisuliselt maitsestamata, kuid oma naturaalses magususes niigi meeldivad. Värske segu rooma salati lehtedest, kirsstomatitest ja millesti bulgurisarnasest oli mõnusalt hapukaks tuunitud. Valge koorekaste maitses veidralt ja tühjalt nagu lihtsalt soojaks lastud hapukoor. Ainus tasuline asi minu taldrikul oli sisuliselt pikk-poisi viilakas, mis menüüs oli kirjas kui „Hakkliharulaad röstitud köögiviljade ja mozarella täidisega“ (7.10) – see oli sihuke neutraalselt meeldiv ja suhteliselt mahlane suutäis, millest küll mozarella olemasolu polnud peale sulamist enam märgatav, kuid üldine mulje oli siiski päris hea.

Kokkuvõte pehmelt positiivne. Supipöial on isegi üllatunult püstipoolne, sest vaatamata odav-versioonile oli maitseelamus siiski vägagi ootustele vastav. Praepöial jääb pigem neutraalsele keskmisele tasemele, sest otse kiita pole millegi eest, aga laita kah nagu mitte. Kontseptsiooni tabamise eest – bistroo ehk kiirsöögikoht – ja seda hea valiku ning mõistliku hinnaga, selle nimel võib isegi ju kiita ja soovitada. Tõsi küll, kui nüüd selle kiitmise peale ainult ei jookseks kokku tänamatuid hingi, kes taldrikule tasuta asju kuhjavad. Aga loodame et sel puhvetil jätkub võimet pikemalt vastu pidada!

Kohvik-restoran Kohalik (Tallinn)

Juhul kui Balti Manufaktuur teile midagi ütleb, siis on seda puhvetit lihtne leida. Oletan et tegu on kunagise väravahoonega, lihtsa ühekordse putkaga, mis praegu peidab endas mõnusaimat toidupesa.

Pärastlõunasel ajal kohale jõudes oline üks vägavähestest kundedest, miska sain kohe tellimuse sisse anda ja ka kõik edasine kulges ladusalt ja toredalt. Tore hakatuseks juba seegi, et veebimenüü ja laudades paberil olev langes kokku. Tõsi küll, lisaks sellele püsimenüüle on neil ka päevapakkumiste teema, kuid see pole minu huviorbiidis reeglina nagunii.

Seega – kuna menüüs oli suppe täpselt üks tükk, siis nii saigi tellitud „Selge kalasupp“ (8.50) – pole küll kuigi informatiivne, kuid olgu peale. Kopsakas taldrik suurel puuliual jõudis minuni u viie minutiga ja lubas juba mitu sammu eemalt lehviva lõhnaga korralikku kala-elamust. Ja nii ka oli – see leem kas teate oli hunnitult hea! Päris kalapujong! No kohe ikka see õige, millel on nii kala lõhn kui maitse kui ka huuleliimi element, uhhh kui mõnus.

Tõsi küll, selles üldiselt selges leemes ujus pilvedena kummalist teralist hõljumit, millest ma oleksin misopasta või –pulbri kasutamist, kuid vähemalt see proua, kelle käest ma asja üle küsisin, väitis et misot siin mängus pole. Aga miso või mitte, vahet pole, sest see kraam oli ikkagi hullult maitsev. Võibolla soola tase oli peaaegu-et-ülesoolamise piirikese peal, kuid kuna sool on teadupärast maitsetugevdaja, siis polnud sellest hullu midagi.

Lõhekala tükikesed, porru, suvikõrvits, porgand ja noore koorega kartuli tükikesed andsid üldisele maitsevaimustusele lisaks ka kõhutäidet. Igatahes noolisin ma kausi tilgatumaks. Koos supiga lauda toodud värske ciabatta viilakad ja soolakas ürdivõi sobis siia juurde ka päris kaunikesti.

Teine käik – „Šnitsel“ (14.-) omas menüüs ka mõnda seletavat sõna „/sea välisfilee/rustikaalsed friikartulid/pestomajonees/parmesan/“. Käik saabus veelgi suuremal puualusel ja u 12 min peale suppi – suurepärane ajastus!

Ütlesin, et toodi puualusel? Aga nii oligi, mitte taldrikul, vaid otse puualusel suur šnitslilatakas, majoneesikausike ja friikate totsik. Ei mingit taldrikut J Lahe! Aga et ka ei mingit salati, see on veider. Üksik sidrunisegmendike ja šnitsli pinnale koos juustuga puistatud muruhake vist salatiks ei kvalifitseeru, või kuidas?

Fritüüris viimistetud šnitsel ise polnud teab mis šedööver. Tõsi, ta oli kvaliteetsest lihast, ühtlase tekstuuriga, korralikult läbiküpsenud ja suht pehme ja puha, aga kuivavõitu ning ilma mingi erilise maitsestuseta.

Aga teate see majonees! SEE MAJONEES – seda lihtsalt tuleb kirjutada läbiva suurtähega ja selle juures vaimustunult ohata! Ilmselt pesto rosso peale ehitatud, kohapeal valmistatud, rammus, kreemine, magus-hapukas, üdini umamine. Selle majoneesiga sündis see neutraalne šnitsel süüa niimoodi, et naeratus ei kadunud suult ka toidupala suhupanemise hetkel! Teate, isegi need friikad, mis olid ju värsked, krõbedad ja üldse toredad, ka neid oleks võinud selle hunnitult maitseilusa kastme abil süüa, aga no lihtsalt polnud himu neid jublakaid haugata. Teate, ma arvan, et selle õilsa majoneesi abil oleks isegi saepuru maitsev :)

Kokkuvõte säde-positiivne. Selle puhveti nimes on „restoran“ vägagi omal kohal, köök väärib taolist tiitlit ilmtingimata ja kahtlemata! Supipöial kiidab haruldaselt maitseküllase kalasupi ja eelkõige selle põhjaks oleva kalaleeme eest – õppige, kuidas seda teha! Praepöial võiks nuriseda kuivavõitu šnitsli pärast, kuid selle kõigi gurmeejumalate väärilise majoneesi eest võib kõik andestada ja kõrvu plaksutades braavo hüüda! Soovitan, ülikoleväga soovitan!

---

lugu ilmus siin

Neptuni grill (Pärnu)

Pärnus on mõnikord keeruline leida söögikohta. See tähendab siis, kui parasjagu pole suvi. Ehk siis enamiku aastast.

Hakkasin kesklinnast kõndima ja avastasin järjest, et puhvetid on kas üle läinud lühendatud tööaegadele või üldse suletud. Kõndima hakkasin kella nelja paiku ja avastasin, et need veel seni teoreetiliselt lahti olevad kohad on kas lõpetanud kell kolm või avavad kell viis. Jõudsin lõpuks Terviseparadiisi juurde ja astusin sisse lootuses, et siin vast midagi ikka toimib. Restoran, kuhu lootsin sattuda, avati samuti hiljem, aga vähemalt oli avatud Neptuni grill nimeline asutus. Sihuke moodsa söökla moodi küll rohkem, aga no vähemalt midagigi.

Libistan pilgu üle menüü ja küsin, et kas midagi supilist polegi pakkuda? Vastuseks raputatakse pead. Mina omakorda viipan ilmselgelt supisoojendaja moodi väljanägemisega kõhukale instrumendile ja selle kõrval ootel olevatele supikausikestele. Vastuseks seletatkse, et supiaeg on läbi. Et kell neli lõpetatakse selle pakkumine ära. Ahsoooooo, nojah, kell on saanud u 16.30.

Oehhh. Noh aga kuna mul hakkas juba aeg suruma ja kuhugi edasi supijahile minna ei saanud, siis küsisin eelroaks kanasalati (5.-EUR). Seepeale võeti külmletist välja eeltäidetud taldrik, kooriti sellelt kile ümbert ära ja öeldi, et võin meelepärast kastet ise peale niristada, osundades kastmepudelite valikule.

Mõtlesin aga proovida, et kuidas see kraam oma algupärases olekus välja näeb ning üllatusin positiivselt. Kas asi oli selles, et olin piisavalt kaua ennem kõndinud, või siis jätkuvalt suvesoojas ilmas, aga külmkarge hiinakapsa-põhine kraam sobis minu higise turja ja laubaga ideaalselt. Mõned ananassijubilad, viinamarjad ja kanakillukesed ise andsid muule hiljutilõigutud kraamile piisavalt maitset, et sõin taldriku tühjaks ja olin päris rahul.

Praeversioonis otsustasin samuti millegi kergema kasuks ja valisin „ahjus küpsetatud koha, tartarkaste“ (11.-EUR) kasuks. Selle ooteajaks kujunes veidi üle 15 minuti, mis on täiesti sobilik – ahjaa, ma vist ei öelnud, et olin kogu soorituse jooksul sisuliselt üksinda saalis, üks ennem just lõpetas, teised tulid siis kui mina lahkuma asutasin.

Tellimise hetkel küsiti minu ballastisoovi järele, pakkudes vaikimisi friikaid. Kuid kui küsisin, et mis variandid veel on, siis pakuti kohe ühe soojaga, et kas riis või lihtsalt rohkem salatit. Mõistagi valisin viimase variandi.

Salati osas läks nii nagu arvasin, sisuliselt oli tegu eelroa kordusega, lihtsalt ananassi-viinamarja-kana asemel oli samasugusele baaskuhjatisele lisatud veidi jääsalatit ja kaks kopsakat kalafileed. Aga ega sellises funktsionaalses korduses pole ju midagi valesti tegelikult.

Kala oli aga väga mõnusalt ja julgelt maitsestatud, võiks lausa öelda et piprasegu kooriku all küpsetatud. Ühe viiluka sõin ära nii nagu ta oli pakutud – oli meeldiv. Teisele pigistasin peale taldrikul oleva sidrunisegmendi mahla – veelgi meeldivam! Tartar-kastmeke oli küll veidi maitsetu võrreldes kalaga, kuid sobis salati praavitamiseks ikkagi kenasti.

Napi poole tunniga astusin uksest välja jätkuvasse suveilma, kuid kalendri tõttu tühjaksjooksnud Pärnusse ja olin rahul karge ja kerge einega.

Kokkuvõte leebelt üldpositiivne. Supipöial on küll solvunud, et ta kellapiirangu tõttu kasutuseta jäi, aga ega eelroaks olnud salat selles süüdi ega seetõttu kehvem pole. Praepöial tunnustab maitsestamisjulgust ja näitab horisondist kõrgemale. Soovitus pole küll rõkkav ja kaugelekajav, kuid möödaminnes sisseastumist võib soovitada ikkagi.

---

lugu ilmus siin

Kohvik Braavo (Tallinn)

Seda kohta peab ikka väga otsima. Väga tahtma otsida, sest nö möödaminnes teda ei leia. Ja ka aadressi teades on see mitte kõige lihtsam, niivõrd nurgatagune on see puhvet. Aia tänava lõpus, peale KalevSPA’d, seal kus tänav ära käänab, tuleb sisse astuda hoovi. Suurde ja sopilisse hoovi, kus mitte miski ei suuna ega viita kohvikule. Küll aga viitab samanimelise hotelli vastuvõtule kuskil päris päramises sopis. Nohja loogika ei vea alt – tõepoolest siin siis ongi. Sihuke söökla vurhvi puhvet Braavo, milles kellaseitsmesel ajal polnud peale minu mitte hingelistki. Tõsi küll, leti taga leidus lahke olemisega proua, kelle abiga sai edasine ladusalt toimima.

Värskekapsa borš (5.-EUR), tellimise hetkel rõõmustab asjakohane küsimus: „kas hapukoorega või ilma?“ Tubli, plussike kirjas. Laudajõudmise aeg alla viie minuti. Hiigelsuures valges kausis erkpunane tihe supike, mille pinda ehtis hakitud rohelise sibula puiste. Tihe magus-hapu leemeke, sisuks peamiselt üsna pudruks keenud köögiviljad, lisaks mõõdukalt (kana-?)lihakräbalaid. Taldrikutäie lõpuks ehitab ennast üles ka kenake mustapiprane õhetus. Issver-sussver, kui lihtne ja kui hea!

„Paneeritud tursk“ (9.-EUR) – oo kui ammu pole ma sellist sõnapaari kohanud! Mõistagi tänan-palun-jah! Proua loeb mulle ette nimekirja ballastivalikust, kuid kui ma küsin, et kas selle asemel saaks lihtsalt rohkem salatit, siis järgneb sellele kõige eneselmõistetavam „jah“. No tõepoolest, käib ju samast välisuksest sisse samas majas tegutseva spordiklubi rahvas, küllap on samasuguse palvega pöördujaid veel küll. Mitte et minul spordiga mingit kokkupuudet oleks, aga ilmselt kiiksude osas on kokkulangevust :)

Taldrik jõudis minuni u 15 minutiga – suurepärane ajastus, seda enam et olin juba vaimselt valmis, et tühjas asutuses võib muu koormuse puudumise tingimustes praad minuni ka poole supi pealt jõuda. Aga ei, kena paus käikude vahel – jälle plusspunktike!

Muuseas pisike aga hooliv detail, mille fikseerisin fotol – panete tähele, kuidas asetati nuga ja kahvel? Niimoodi, et nad toetuvad otsaga taldriku servale, vältimaks kokkupuudet lauapinnaga. Tibatilluke, aga väga ilus nüanss!

Tõsi küll, kas nüüd taignas friteeritud kala on just sama asi mis „paneeritud“, selle osas ma tõstaks küsimärgi. Ja tuleb tunnistada, et liha oli ka veidi kuivaks küpsetatud, kuid lisatud sidrunikillukesest pigistatud mahlatilgake ja hapukoore-kurgikastmeke aitasid selle vea üle elada. Jämedalt riivitud valge redise (või oli see nüüd nuikapsas?) ja kurgi salat oli veidi hapuka õlikastmega mahlasemaks tuunitud. Hiinakapsa-paprika salat evis soolaka ürdiõli nirekesi. Kõik see kokku oli just täpselt see, mida ma õhtuse kõhutäiena soovisingi, piisavalt kerge ja maitseküllane.

Kokkuvõte üldpositiivne. Ei see pole mingi gurmee-pesake. Isegi mitte kohvik, mida ta nimeks on miskipärast valinud. Aga samas ka sammuke parem kui lihtsalt kandikusöökla – toidud toodi ju mulle lauda. Nii supi- kui praepöial on mõõdukalt püsti. Toidukvaliteedi, maitseelamuse, hinna ja ajakulu koosmõju osas on aga soovitus kerge tulema – otsige see vanalinna serva sisse peidetud puhvet üles ja proovige järele!

---

lugu ilmus siin

Oliveri aiakohvik (Pärnu)

Suvi ja Pärnu ja jalutuskäik ranna poole. Kuigi mul oli plaanis hoopis mujale einestama minna, jäi silma mõnus-suvine-triibuline-õunapuine puhvet Oliveri aiakohvik. Sinna ma siis jäingi, sest too teine koht on talvel ka lahti, küll ma jõuan.

Augusti keskpaik, parajalt soe lõunane aeg, mina hetkel sisuliselt ainumas kunde. Personal mõnules ühe lauakese ümber varjus lobiseda. Tellimuse peale tõusis püsti üks, seejärel kohe ka kõik teised, sest minu järel valgus aeda suurem punt turistiperekondi. Omavaheline kommentaar: „no nüüd saab kõvasti lastekaid teha“

Minu sisseastumise eelduseks oli mõistagi pilk menüüsse, et kas mõni supp ka selles leidub. Leidus. Üks tükk. Seljanka (5.-EUR). Nojah, grillile keskendunud asutuses on see köögi mõistes ratsionaalne valik – kes vähegi on kokkanud, saab aru sellest seosest.

Supi saabumisega läks oma 10 minutit aega, seni sain jälgida laudade vahel keksivad ja tooliselgadele luureretki tegevaid varblaseid. Suvi. Mõnus. Lahtisest köögist kostev vaikne kolin, jutukõma ja lihaküspetamise lõhn. Idüll.

Supike ise oli kõrvetav-kuum ja kahjuks sisse sokutatud hapukoorega – miinus kirjas. Liiga ohtralt köögiljadele keskenduv ja miskipärast ka kartulit sisaldav – ei saa ka just plussiks pidada. Vähevõitu kurki ja lihakrübemeid-viinerseibikesi. Aga – ja seda kohe läbiva suurtähega AGA – see kraam oli maitsev! Siia leemekese sisse oli ilmselgelt kasutatud mingit sorti magusamat grillkastet, aga seda tasakaalustas ilus ja tugev happelisus ning tulemus oli seeläbi üsna ja üsna meeldiv! Mitte mingi meistriteos, aga maitsemeeli erksalt rõõmustav ning see emotsioon kaalub väga paljut üles!

Praena võtsin huvitavalt kõlava „glasuuritud kana“ (14.-EUR). Päris põnev, et mis on selle köögi nägemus taolisest roast. Toidu saabumiseni läks ligi pool tundi, mis on ehk tiba kaua, aga vähemalt mind rõõmustas varblaste röövlibande, kes märkas supikausi kõrval puutumatuks jäänud leivaviilakaid ning asus oma ridu koondama. Mingil hetkel mitmekümnepealiseks kasvanud sulepallide rünnakrühm saatis julgemad jahile, kes tassisid viilakad maha ning siis toimus kõik nagu piraajaparve sisse sattunud saakloomaga – kiirelt ja tõhusalt.

Praad ise osutus palju vähem põnevaks kui nimi oli lubanud. Enamiku taldrikust kattis minu jaoks võõras peente friikate kuhi – oleks see nimetuses kajastunud, oleksin kuidagi teisiti tellinud. Omaette totsikus majonees (eeee, aga miks ei võinud samasuguses totsikus pakkuda hapukoort supi juurde, miks pidi selle otse supisse lärtsatama?).

Kapsa-porgandi-kurgi hooajatu universaalsalat oli õrnalt maitsvamaks tuunitud õlikastme abil. Glasuuritud kana all peeti silmas ilma nahata kintsuliha tükikesi, mis ilmselt mee-ürdimarinaadis olnuna oli liiga kauaks kuuma kätte jäetud. Pisut kõrbenud pealispind ja üsna kuivaks tõmbunud tuhm-magus liha ise ei olnud just kuigi meelepärane kooslus, kuid majoneesi abiga sai ta siiski manustatud.

Oi kui mitmel moel oleks saanud seda „glasuurkana“ teisiti teha ja/või isegi peale ärakärtsatamist päästa, aga ju siis selle puhvetimeeskonna jaoks kärab nii kah.

Tõusin, libistasin pilgu üle letile kuhjuvate burksiridade ja lehvitasin mõttes varblastele, kes nüüd juba minust puutumata jäänud friikate ümber ridu koondasid.

Kokkuvõte sihuke hajevil nigu laisk suveilm. Supipöial on ju isegi maitserõõmus ja püstipidine, kuid mitmed miinused hoiavad seda püstisust vaos. Praepöial vaatab pigem horisondist allapoole üleotsa soorituse eest. Armas varblutibande teeb küll meele heaks, aga see pole antud puhveti teene. Seega soovitust siit ei tule, aga too koht elab suvise Pärnu tuiksoonel ka ilma minu soovituseta kenasti ära.

---

lugu ilmus siin

Novell (Viljandi)

Keset lõõskavat suvepäeva selgub, et välikohviku puhul on ikka väga nadi, kui iga laua kohal ei ole päevavarju, nii tulebki ennast asutada siseruumidesse. Samas jällegi – sees on kõik kohad praktiliselt tühjad, samas kui väljas olid varjulised lauad kõik täis.

Kuna veebis olev menüü langes kokku päriselt pakutavaga (mille eest kiidan), siis sain tellimuse kohe sisse antud ja jääda palavusest veidi roidununa ootele, mõeldes laisalt, et missuguse imestusega reageeris köök sellele, et keegi säärase ilmaga supi tellis.

Igatahes kiidan noorhärrat, et ta korda kaks küsis, et kas soovin suppi ja praadi kahe eraldi käiguna, selmet sooritada korraga lauda toomise viga. Muuseas, kogu teeninduse pool oli viisakas, korrektne ja naeratav, ka selle eest plusspunktike.

Nii umbes 10 minutiga jõudiski kohale esimene käik, mille kohta noorhärra hoiatas: „väga kuum!“. Uhhaa (kahe kala supp, selge puljong, juurvilad; 14.-EUR). Oehh. No uhhaa see pole nüüd küll kohe mitte. Uhhaad defineerib kõva kalapuljong, millest on mitme keeduga saadud kätte jõuline, huulikleepiv ja intensiivne kalamaitse, millesse siis lõpuks lisatakse nii soovitav kalaliha kui muu meelepärane.

See leem siin nägi küll oma erksate roheliste ürdiõli laikudega efektne välja, kuid maitses vesiselt ja üsna maitsetult. Üliminimaalne soolasus, ei vürtsikest, ei happekest, ei vihjetki kalamaitsele. Ainus lõhn ja mekk mis esile tuli pärines supi pinnale hakitud suvemurust. Ja siis selle maitsehalluse sees ulpisid 0-maitselised kalatükid. Noh olgu, klassikaline supikolmik – sibul-porgnad-seller ka ja koorega keedetud noore kartuli tükikesed oli siin kah visuaalselt esitandatud. Kuid kõik see maitses kui ei mitte midagi!

Ja paraku – nagu nooblimates kohtades kombeks – pole läheduses ka ühtegi soola-pipra toosikest, et kasvõi tagantjärele midagi päästa.

Pool kaussi suppi läks tagasi. Minusuguse supisõltlase laualt, kas kujutate ette! Noh olgu, kalatükid ma nokkisin söömiseks välja, ise ka imestades lõpuks, et miks ma seda teen, sest maitsetu toit on ju mõtetu kõhutäide.

U 30 minutit tellimuse hetkest tuli teine käik koos sõnadega, et ehk nüüd läheb paremini. Noorhärra oli ilmselt pisut heitunud minu sõnadest supi kohta: „mage ja maitsetu“ ja tõi nüüd siis ka midagi, mis ilmselt oli soolaveski. Kuid õnneks seda ei läinud enam vaja.

Praetud valge kala (Hooajaline valge kala, kartuli-tilli tamp, fenkoli salat ja mädarõika – võikaste; 24.-EUR) Visuaal on vägagi efektne, erk-kollane kastmepõhi koos juba tuttavate ürdiõli laikudega, kõige keskmes aga kena pruuni koorikuni praetud nahata kalafilee.

Ja kas teate, see kraam siin taldrikus oli tõepoolest maitsev! Kala soolasuse tase oli täpselt selline, et toonitas vee-eluka enda õrna maitset. Lahedalt õhukeseribaline valge salatipadi oli praavitatud julgelt magus-hapuks. Oletasin seda ka ise fenkoliks ilma tootekirjeldust ennem lugemata, kuid üllataval kombel puudus ootuspärane aniisisus, nii et kas järsku oli fenkol asendatud hiinakapsa valgete-pontsakate liistakatega, seda ei tea, aga maitse oli ikkagi hea. Menüüs kirjas oleva kartuli-tilli tambi asemel olid küll needsamad juba supist tuttavad noored koores kartulipoisid, kuid see võikaste taldrikupõhjas oli nii meeldiv, et kasutasin need jubilad ära rammus-võise kastme konsumeerimiseks. Ja no vat see taldrik sai tilgatumalt tühjaks, au ja kiitus selle peale!

Kokkuvõte tuleb kolmetine ja vasturääkiv. Supipöial vaatab otsustavalt suisa alla ja soovitaks selle koha asemel iga teist puhvetit või suisa sööklat. Praepöial on aga diametraalselt teisel, püstisel arvamusel ning hõikab teisigi tutvuma! Teeninduspöial kiidab naerusuist ja asjalikku noorhärrat. Üldine soovitus jääb sellisele lahknevale arvamusele. Võimalik et esimese käigu pettumus oli ühekordne tööõnnetus ja kõik teised korrad olid ja tulevad suurepärased. Kuid seda ma ei tea.

---

lugu ilmus siin

Restoran ROOF (Tallinn)

Kammides taaskord erinevate puhvetite loendit, jäi silma üks kummalise ajalise kontseptsiooniga autus. Restoran ROOF on oma lahtiolekuajad jaganud kaheks: 12.00-15.00 lõunapakkumised ja 17.30 kuni 22.00 õhtusöögi aeg. Et noh, neid ainult lõunasööke pakkuvaid asutusi on ju mitmeid. Ja siis kas ainult õhtul avatuid või siis terve päev, neid veel rohkem. Aga missuguse kasuteguri annab selline pooleteist-tunnise pausiga töökorraldus?

Kuid olgu, mind huvitab ju puhveti võime pakkuda maitse-elamust, töökorralduslik pool pole minu rida. Menüüd küll veebist leida ei õnnestunud, restorani koduks oleva Mövenpick hotelli veebis oli nii see kui ka mitmeid muid asju erroris. Aga resto enda FB lehel olevatel piltidel nägin julgustavaid-ahvatlevaid kujundeid ning kuna aega juhtus olema, siis otsisin selle kohakese üles. Vihjeks – hotelli vestibüülist liftiga kuuendale korrusele ja kohal oletegi.

Varalõunasel ajal olin esimene ja ainumas kunde ja seetõttu käis kõik kui õlitatult. Esimese käigu saabumiseks läks aega napilt alla 10 minuti. Tõsi küll, üks väike küsimärk tekkis mu pähe küll – laual olev väike taldrikuke koos väikese noaga viitas, et enne suppi või koos sellega oleks võinud saabuda mingi leiva/määrde kombo, kuid see jäi ära.

„Kalasupp“ (Selge ja maitseküllane suvine kalaleem, mille südames on värske punane ja valge kala. Lisandiks porgand, sibul, seller, kartul ja kuhjaga värsket tilli; 8.-EUR) Vau, ma ütlen, nii põhjalikku ja kunstilist toidukirjeldust kohtab harva!

Ja teate, see toit ületas mu ootused mitmel moel. Esiteks juba aroom tervitas jõulise ja selge kala-aroomiga. Leemeke ise oli korralikult maitsestatud ning dekoreeritud värske tilliga. Peenelt ribastatud kulinaarne klassika – porgand, sibul, seller – ei ole mõistagi üllatus.

Aga kas teate mis oli selles supis originaalne ja julge ja meeldejääv võte? Isegi mitte see, et leemes leidus täpselt üks mehepöidla suurune tükk valget ja teine samasugune tükk punast kala. Aga nii üllatav kui see ka pole, siis selleks oli üks Kõneväärne Kartul!

Et mismõttes, te küsite? Kuidas saab minusuguse ballasti-skeptilise tegelase jutukeses leiduda suurte algustähtedega kardulas? Aga sellepärast, et ma pole veel kohanud, et supi sisse sokutataks üks suurepoolne mundris küpsetatud kartulipoolik! Ja teate, kui hästi see lisaks visuaalsele ohhoo-efektile mängis ka maitsemeeltega oma kergelt suitsuse noodikesega. Vau, kas teate, kui lihtsalt on võimalik lihtsapoolse komponendiga panna üks lihtne maitsejahtija ohhetama! Kolmekordne lihtsus on edu võti!

„Kalkunišnitsel“ (Krõbedas saialaastukattes kalkuni lee, mille kõrvale kuuluvad kiirmarineeritud kurk, värske karulaugu jogurt ja röstitatud sidrun; 14.-EUR). Olgu öeldud, et need kirjeldused ma võtsin failist, mille restorani poolt mulle hiljem saadeti, kannatlikult ja korduvate eksituste järel õige menüüni jõudes. Ja see sõnake „kalkuni lee“ on otsene tsitaat, mitte minu väljamõeldis :)

Ausalt öeldes pöördusingi palvega menüü saata (kuna veebileht andis koodi 404) selle nähtuse tõttu, mida siin kirjelduses esitletakse kui „värske karulaugu jogurt“, sest selle asja olemusest ei saanud ma üleüldse aru. Kuidagi kentsakalt juustuselt-pähkliselt-nätskelt maitsev rohekas ollus šnitsli peal viis mind segadusse söömise ajal ja ka nüüd loetud seletus ei aidanud sellest hämmingust välja.

Aga nii ehk naa, toidu saabumisega läks 25 minutit, mis on ajastuse mõttes üsna kuldne tulemus. Loo peategelane ehk kalkunišnitsel sai tellitud lihtsalt selle tavatuse mõttes. Looma, sea ja kanaversioone on ilmselt proovinud enamik, aga kalkuni? Tõsi küll, kuna kasutatud oli kalkuni rinnafileed, siis polnud see tulemus kanalihast eristatav. Aga mõõduka paneer-kattega ja sama mõõdukalt maitsev-mahlane sisu oli ikkagi meeldiv.

Kiirmarineeritud värskusteks ei oskaks ma neid üsna vingeid-vängeid soolakurgijuppe nimetada. Sidruni ühepoolse kuival pannil kärsatamise mõttele ei saa ma ka päris hästi pihta (peale visuaalse erksuse), aga värske sidrunihappe tilgake šnitslil on ikka kena lisand. Ürdine kastmepõhjake kõige all oli leebe, kuid meeldiv lisand. Aga üldjoontes – ballastivaba praad on tevikuna ikkagi minu jaoks alati parim lähenemine.

Kokkuvõte tuleb seekord väga kiitev. Supipöial sõidab püst-stardi raketina läbi katuse oma rabava ja maitseküllase lihtsusega. Praepöial ei saa küll kaugeltki sama suurt aplausi, kuid oma kontseptuaalses võtmes jääb kindlasti püstpoolele. Seega soovitan, ilmkolekindlasti soovitan!

Trofé (Tallinn)

Pikk tänav on pikk, onju. Kohti leidub seal palju, eksju. Aga praegu, suveharjal on siin ka massiliselt turistirahvast ning vabu laudu pole kuigi palju. Seetõttu ronisin vaatamata ilusale suveõhtule kitsast trepikäigust alla restoran Trofe lahmakasse keldrisse ja sättisin end letile lähedale, et saada veidi kiiremat teenindust.

Ja oi, kui palju seda teenindust-sehkendust-treppidest-sebimist neiukestel oli. Vaatasin neid ja mõtlesin murelikult, et mida küll võivad nende vaesed koivakesed tunda õhtul, sest neid trepp-kilomeetreid kogunes ikka marupalju.

Tellimuse esitamise järel toodi kõigepealt kohale väike taldrikuke mõne leivakillu ja määrdega. Pean ütlema, et ammu pole tundnud nii intensiivset rukkieiva lõhna oma sõõrmeis ning ka leiva maitse oli nii erk, magus ja intensiivne, et lõi hapuka toorjuustupõhise määrde maitse üna üle.

Veidi kentsakas, aga mõneti hea detail. Tellimuse vastuvõtmise järel tuli piiga korraks tagasi, küsimaks, et kas tuua supp kõigepealt? Noogutasin. Või et järsku ikka tuua toidud korraga lauda? Raputasin pead.

Nojah, kui lauas oleks kaks inimest, kellest siis üks võtab ühe ja teine teise roa, siis tuleks mõistagi tuua nad korraga. Aga mida teeb üks inimene korraga kahe taldrikutäiega? Kuid parem küsitagu, kui eksitagu, kas pole nii.

U 10 minutit peale tellimist jõudis lauda okroška (9.-EUR), mida oli võimalik võtta kas keefiri, mullivee või kaljaga (mina valisin keefiri). Oijummel, kui ammu pole ma sellist varianti kohanud! Julgustükk turistipiirkonna jaoks, sest enamikule välismaalastele võib see üdini võõras mõte – süüa midagi külma ja hapendatut supi nime all. Või noh, mis välismaalastele, olen kindel et ka suur osa kohalikest, eriti nooremast põlvkonnast peaks seda sama võõraks.

Iseenest vastas toodu üsna minu ootustele. Peenelthakitud keeduvorst, kurk, keedumuna ja –kartul ning mõõdukalt maitsemuru külmas keefiris. Karge ja lapsepõlvene. Kuid siiski kaks märkust – seda valget visuaalset tühjust oleks saanud hõlpsalt elavdada, puistates pinnale veidi muruhaket. Ja teiseks – soola ning pipratoos laual oleks kõvasti abiks, sest ajapikku hakkas see õrnalt hapukas magedus ära tüütama. Ausalt ei kujutaks ettegi, kui oleks sama variandi võtnud mulliveega.

Teise roana valisin suvisele ajale kohaselt midagi kergemat ehk „Lõhefilee Teriyaki glasuuris“ (25.-EUR), mille ooteajaks kujunes 25 minutit. Võttes arvesse töötemposid, pole see üleüldse mitte halb, kohe üldse mitte.

Võrreldes esimese käiguga oli see siin totaalne vastand alates visuaalist kuni maitseni. Erkpunane taldrik, millel laius mitmeti dekoreritud valge ja magusakas siidri-koore kastmejärv. Särtskollane kus-kus, mis kirjelduse järgi pidi tšilline olema, oli tegelikkuses hoopiski magus, sisaldades vaid näpuotsaga kuivatatud tšillikräbalaid. Marineeritud fenkoli, mis maitses – oh üllatust – magusalt ja ootuspäraselt aniisiselt, mõjus krõmpsu maitseplahvatusena. Oranž väheldane kalaribake kandis endal teriyaki nirekest, mis mõistagi oli jällegi magus. Glasuuritud-maguskad porgandi-pastinaagisegmendid. Ainuke asi, mis mitte-magusalt maitses, olid mõrkjad haralised salatilehekesed.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial rõõmustab küll julguse üle pakkuda haruldast versiooni suvesuppidest ehk okroškat, kuid jääb maitseloiult veidi ripakile. Praepöial imestab end aga rõõmsalt teise äärmusse – magustoidulikke elamusi poleks praetaldrikust osanud oodata ... ning see on ju positiivne, et roog pakub emotsioone! Soovituse osas jään aga üsna keskmisele tasemele – hea küll, aga kaugelt maanurgast kohaletõttamist ei oska soovitada.

---

lugu ilmus siin

Dzungli (Narva)

See koht pole ju üleüldse mitte uus ja Narvas käimise ajal olen üritanud paaril korral ka läbi astuda, kuid ikka kas olin mina valel ajal kohal või oli neil juba köök kinni. Nüüd aga juhtusin nägema nende videoteadet, et „avasime ennast uuesti ja teisiti ja uus menüü ja à la carte ja puha“ ning läksin kohale.

Ehh, nohhh. Muutunud pole selle külastuskogemuse pealt küll midagi peale lahtiolekuaegade. Interjöör on täpselt sama – suur saal kork-kardinate abil jagatud omamoodi latriteks. Tühjas ja poolpimedas saalis seadsin sammud sinnapoole, kus teadsin baariletti olema ... ka see oli pime ja tühi.

Liikusin siis ainsa valgustatud koha ehk köögiukse poole, kuskohast kostis ka mingit askeldamist. Minu samme kuuldes astus sellest välja proua venekeelsete küsimustega, et kas sööma ja mis on mu valikud? Mina küsin vastu, et kas menüüd saaks näha? Proua imestab – aga ukse taga on ju kirjas? Ja siis seletab, et saada on valik kolmest supist ja kahest praest.

Nii palju siis à la carte valikust. Oehh.

No aga olgu, võtan siis pimesi, ilma hindu nägemata ühe supi ja midagi praelaadset, millest räägin eraldi.

Kuna mingist à la carte’ist pole juttugi, siis tuleb seljanka minuni sisuliselt kohe, kui olen maha istunud. Kiidusõnad selle eest, et hapukoor serveeriti eraldi. Põhimõtteliselt on sama kiiduväärne ka supp ise. Leemeke on piisavalt hapeline ja vürtsikas, et täita elustavat funktsiooni. Mitut sorti vorsti- ja lihalõike, kurgike ja sidruniviil. Ei midagi erilist, aga kõik on õigesti. Lihtne ja maitsev.

See „midagi praelaadset“ kukkus välja üsna kentsakas. Kuna valisin „hautatud liha“ ja palusin riisi-makarone-vms ballasti mitte panna, piirduda ainult lihaga ja salatiga, siis täpselt nii ka toodigi. Samal hetkel kui olin võtmas viimaseid lusikatäisi supist. Suurel taldrikul ühes servas suure köögilusika jagu hautatud liha ja teises servas samapalju peedisalatit.

Olin endale vaimusilmas ette kujutanud, et küllap siis taldrik täidetakse kurgi-tomati ja muu suvise värskusega. Aga ei. Lagunemiseni hautatud sealiha ja küüslauguga ning majoneesi-hapukoorega tuunitud keedupeet. Pandi seda mida oli. Või siis täpselt seda mida ma tellisin. Ja ega kumbki komponent polnud paha üldsekohemitte. Ainult et kentsakas ikkagi.

Uksest väljudes nägingi infotahvlit, millel oli kõik detailideni kirjas. Et supp + praad + morss maksab 6.50. Minu soov morsi asemel saada klaas vett kutsus esile imestust. Koos keskpärase kohviga läks kõik maksma kümneka.

Mis ma siis mõistan öelda? Pettumus sellest, et lubatud à la carte menüüvaliku asemel pidin piirduma nn komplekslõunaga, paneb torisema. Supipöial näitab siiski mõõdukalt ülespoole, hea seljanka väärib alati kiitmist. Praepöial laiutab käsi ja jääb köögi võimetuse tõttu loominguliselt läheneda eritellimusele veidi horisondist allapoole. Üldine ajakulu-maksumuse-söögielamuse koondnäitaja jääb väga neutraalsele tasemele. Möödaminnes võib sisse astuda, eraldi kohaleminemist ja soovitamist see aga ei vääri.

---

lugu ilmus siin

Cafe Aruba (Pärnu)

Ma olen suht kindel, et enamik pärnakaid isegi ei tea, et Pärnus on sellenimeline puhvet. Või et on olemas Villa tänav, sihuke mõnesajameetrine Tammsaare puiesteelt mere poole suunduv jupike. No kuskil seal peale Strandi, kui ranna poolt tulla.

Tenniseväljakute vahele jääv toidukoht on teinud oma elu mõistlikult mugavaks. Nädalamenüüs on iga päev sama supp ja üks, aga iga päev vahetuv praad. Ratsionaalne ja funktsionaalne lähenemine.

Muuhulgas tähendab see ka sisuliselt olematut ooteaega, mis on pluss. Aga paraku ka seda, et kahe roa tellimisel tuuakse need sulle ka korraga ette. Noh et nii on toidutooja jaoks optimaalne. Oehh. Pärnu, mu Pärnu, mu vaegteeninduse linn.

„Kukeseene-hakkliha supp“ (5.-EUR). See oligi argument, mis mind kohale tõi. Seene ja liha kombinatsioon mõistab vägagi maitsev olla. Eriti veel juhul, kui on kasutatud päris-seeni, mitte neid analoogtooteid, mida šampinjonide nime all tuntakse. Nii et kiidusõnad köögirahvale harvaesineva pakkumise eest ja tuhat tänu juba sellegi eest, et supp polegi püreeks lastud!

Suvine värskelt hakitud maitsemuru andis supile mõnusa aroomi, mõned idukesed krõmpsu. Korralikult praetud (mitte pannil hautatud, vaid ikka kohe praetud – see teeb kõva maitsevahe sisse!) kanahakkliha. Sibul-porgand-kartul. Maitsev leemeke. Näpuotsaga midagi, mida ma lambaläätsedeks oskaks nagu arvata.

Kõik see kokku oli mitte-midagi-erilist, aga samas kas-teate-kui-mõnus! Muidugi võis asi olla selles, et ennem olin tunnike rendirattaga ringi tiirutanud ja et tegu oli päeva esimeste suutäitega, aga igatahes kausi helpisin ma tänumeelselt tilgatuks.

„Hakkšnitsel härjasilmaga“ (7.-EUR). Tellimise hetkel küsiti, et mida ma lisanditeks soovin – noh seal kartul, riis vms. Kui aga pärisin vastu, et kas saaks ilma lisanditeta, lihtsalt mingit salatit, siis neiu mõtles pool sekundit ja vastas jaatavalt. Ja nii see taldrik minuni jõudiski, kuhjas täis erinevaid salateid – jällegi plusspunktid kirjas sellise mitte-standartse lahenduse eest!

Tõsi küll, kõik need salatid olid neutraalselt-leebelt maitsestatud, võiks isegi öelda et igavalt, aga samas ikkagi praavitatud, mitte lihtsalt kuivalt kokku segatud. Kõige mõnusam oli vast midagi tomati-kurgi-salsa sarnast, mis hiinakapsakuhilale oli laotatud.

Härjasilm oli minu maitse jaoks veidi üleküpsetatud, ise oleksin eelistanud erku ja vedelat munakollast, aga ma tean, et paljude jaoks on see vastuvõetamatu variant. Roa nimeandja ehk hakkšnitsel oli oma olemuselt küll pigem pikkpoisi segust tehtud ahjukotlet, aga see väheldane mahlane-porgandine kanahakklikast pätsike oli igati maitsev!

Lihtsalt soovitus – soola/pipra topsikud võiks ka laual olla, see pole ju suur kulu, aga näitaks hoolimist kundede maitse-eelistuste suhtes. Ma ise oleks neid mõlemaid siinkohal kasutanud küll.

Kokkuvõte üldjoontes positiivne. Norida võiks nii mõnegi asja kallal, kuid võttes arvesse makstud raha, ajakulu ja saadud toiduelamuse koostoimet, siis tuleb siit kindel soovitus! Nii supiöial kui praepöial noogutavad sellele soovitusele takka ja ütlevad, et see tennise-väljakute vaheline pesa väärib ülesotsimist ja külastamist!

---

lugu ilmus siin

VegB12 (Tallinn)

Kuna mul oli asja Balti jaama turule, siis mõistagi ei jätnud ma võimalust kasutamata külastada mõnd siinsetest paljudest puhvetitest. Külastamiskriteerium on lihtne – kas see koht on minu poolt veel kirjeldamata ja kas supp on menüüs.

Esimesena vastas neile kahele tunnusele turu lahtisel poolel olev kiosk nimega VegB12. Nagu olen seda varemgi öelnud, minu jaoks pole oluline, kas tegu on vegan- või mittevegan köögiga, küsimus on maitses. See tähendab kas selle köögi roogadel on midagi pakkuda peale funktsionaalse kõhutäitmise – ning veganköök võib olla vägagi maitsev, kui kokal on selleks vajalikud soov ja oskused.

„Päevasupp“ nime taga oli praegusel juhul „Läätse-köögiviljasupp“ (veebimenüüs 4.95, päriselus aga 6,70). Olin muidu rahvarohkel turul selles puhvetis ainuke kunde, seega käisid kiirelt ja ladusalt, väike vestlus leti taga asjatava härraga käis sinna juurde.

Mõne minutiga lauda saabuv kausike oli täis köögiviljalõhnalist tihket leent. Mitte kuigi apetiitset välimust oleks kõvasti parandanud mingi värske hakitud muru lisamine – mõne meetri kaugusel olevast värske kraami letist oleks midagi ju ikka saanud osta, kas ei?

Kartulist, porgandist, ubadest ja läätsedest koosnev mass leemes jättis esimese hooga veidi maitsevaese mulje, kuid siis ilmnes selle supi ilus-mõnus saladus – siin leidus ka hapukas-vürtsikaid kimtši-tükikesi ning roa maitseilme sai hoopis teise värvingu. Kaks suurt tomativiilu supi sees tekitasid pigem küsimust, sest keedetud tomat on üsna kentsakas suupiste.

Veidi liiga kaua keenud köögiviljasegu balansseeris kohe ja ise püreeks muutumise piiril, pakkumata hammastele mingit pidepunkti. Seda saanuks parandada jällegi mitmel erineval moel, aga ega’s minu asi pole kööki õpetada, vaid kirjeldada.

Teiseks käiguks valisin „Köögiviljapada“ (veebimenüüs 7,90, päriselt 8,50), mis saabus paraku siis, kui ma polnud supiga isegi mitte poole peale jõudnud. Aga olgu, turuputkas ei maksa selle üle pahandada, tegu pole siiski restoraniga, vaid palju kodusema asutusega.

Kausi pind nägi välja nagu moodsad poke-kausside koopia, kus alusmaterjal on kaetud kõikvõimaliku dekooriga, antud juhul siis värske salatiga ja näputäie seesamiseemnetega. Hallikasvalge kastme kohta kommenteeris härra, et tegu olla india pähklite kastmega. Ausalt öeldes poleks ma ilma seletuseta mingit maitselähedust pähklitega tabanud ... ning ega ka nüüd selle teadmise baasil ei osanud seda ikka ei tunnetada ega hinnata.

Kausi sisu oli sisuliselt supi paksem versioon, ainult et ilma kimtšita ja keedetud tomatite asemel oli nüüd ühes kausiservas päikesekuivatatud tomatite hake. Needsamad kartulid-porgandid-oad-läätsed selsamal kohe-püreeks-muutuval moel, ilma mingi sära ja särtsuta.

Kokkuvõte tuhmipoolne. Supipöial kiidab kimtši kasutamise eest muidu tuimavõitu köögiviljasupi sees. Praepöial on aga longus, kuna sellel supile 90% sarnaneval pajaroal polnud ühtegi maitsvamat nurgakest pakkuda. Söödud sai, aga maitserõõmu mitte kuigivõrra. Ei oska soovitada.
---

lugu ilmus siin

Barbara (Pärnu)

Pärnus Pühavaimu 20 majas on ainuüksi minul õnnestunud külastada kolme erinevat puhvetit, aga eks see on ainult mõnekuulise tulutsükliga töötava kuurortlinna eripära. Pikalt ühe koha peal püsivaid asutusi on sellistes oludes harva leida. Samas mõistagi minusugusele uute kohtade jahtijale on vaheldumine teretulnud :)

Möödunud aastal, kui praegune asutus – restoran Barbara – ennast siin avas, piilusin nende menüüd, kuid jätsin külastamata, sest vähemalt tol hetkel ei suutnud ma leida menüüs suppi. Nüüdseks oli aga selles osas toimunud positiivne meelemuudatus ning suppe leidus lausa kaks – selge ja koorene versioon lõhesupist, mõlemad 12.-EUR.

Suur on minu tänumeel puhvetite osas, kes ei löö põhjamaistele vanur-turistidele meeldimiseks suppidesse blenderit sisse. Klassikalise selge supi keetmine, eelkõige selle leeme osas, on üks parimaid indikaatoreid, mille järgi saab köögi oskusklikkust ja hoolivust hinnata.

Rõõmu tegi seegi moment, et tellimuse vastuvõtja küsis kaheosalist tellimust kuuldes, et kas toob supi ennem. Minu meelest on see küsimus sama kentsakas kui küsida, et kas toon supi söömiseks lusika ka või mitte? Kuid parem küsitagu, kui et eksitagu käikude järjestuse-ajastuse osas.

Supi saabumiseks läks alla 10 minuti ja see saabumine oli ilus, alates kenast puhtast kalasest-ürdisest aroomist. Kõik selles leemes kõneles sellest, et tegemist oli tõepoolest kalapuljongile üles ehitatud toiduga, mitte lihtsal maitsestatud vee sisse pandud kalatükkidega nagu seda pahatihti juhtub.

Laias laastus oli roog väga lihtne, koosnedes vaid maitsvast puljongist, suuretükilistest kalapaladest ja peenelt hakitud köögiviljaribadest ning näpuotsatäiest värskest tillihakkest. Aus, lihtne ja ilus kraam nagu talutüdruk omakorjatud maasikatega suvisel turul. Ei midagi liigset, ei mingit edvistamist, lihtsalt kaunis ja sellisena ka võluv.

Teine käik – „Seeneguljašš“ (Mandelkartul, porgand, shiitake, petersell, küüslauk, kurk; 13.-EUR) Vau! Vähemalt mina pole varem sellist nähtust kohanud nagu seeneguljašš ning mõistagi soovisin selle ära proovida.

Saabumisaeg – u 20 minutit tellimisest – suurepärane ajastus, seda enam, et ruum hakkas juba vaikselt kundedega täituma. Toidu visuaalne pool mõjus kauni sissejuhatusena, enamiku taldrikust täitis värske salat. Tõsi küll, sellesse süüvides selgus, et ainuke maitsestatud osis sellest oli marineeritud punane sibul, ülejäänud salatilehed-kurgiribad-tomatijupid olid ilma mingi praavituseta, kuid koos rohke krõmpsu sibulaga kahvli otsa läbisegi haarates sai meeldiva tulemuse ikkagi.

Väikesed pikergused mundris keedetud ja ülepraetud kartulipoolikud nägid efektsed välja, kuid kartul on laias laastus ikka kartul. Seda suurema üllatuse aga pakkus guljašiline pool ise. Jämedalt hakitud porgandist ja pontsakatest seentest koosnev segu paprikase kastme sees oli ju tõepoolest kaude guljašiline, ehkki sellest jäi loomulikult puudu tavapärane lihane küllus. Huvitav, kas kodumaiste puravike kasutamine kaugmaiste šiitake seente asemel on köögil peast läbi jooksnud, või oleks see kuidagi probleemne variant? Või siis nt trühvlipulbri lisamine, et anda roale eredamalt seenelikku maitsejälge? Shiitake seened pole küll oma olemuselt maitsevabad, kuid guljašise kastme sees polnud neil kuigi palju lootust veenvana mõjuda.

Kokkuvõte aga kindlasti positiivne. Supipöial tänab üsna haruldase ja meeldiva puhta kalasupi kogemuse eest. Praepöial kiidab ideed teha seentest guljašši, kuigi teostus jäi idee säravusele alla. Kuid soovitan, mõistagi soovitan!
---

lugu ilmus siin

Osteria Allora (Tallinn)

Pikal tänaval kipuvad kohad vahetuma, nii et sealt harva läbi kõndides võib üsna kindla peale leida mõne enda jaoks veel uue koha. Seegi kord leidsin kohe päris mitu, kuid peatuma jäin alles kolmandasse, kuna selle menüüs leidus midagi supilaadset.

Laupäeva õhtusel ajal olin enda jaoks meeldivalt üllatunud, leides et saalis on enamik laudu tühjad. Ehkki oli veel maikuu viimane päev ja turismihooaeg seega veel mitte alanud, kuid äri jaoks ei mõju selline hõredus muidugi hästi.

Kuna olin ukse taga olevast menüüst juba ülevaate saanud, siis käis tellimuse esitamine kiirelt ja ka edasine protsess kulges ladusalt ning hoolivalt.

„Kreemsupp suvikõrvitsaga“ (9.-EUR) kõlas küll igavalt, kuid mis teha, kui köök ei vaevu ennast millegi muuga vaevama. Roa saabumiseks läks umbes 10 minutit, esimene mulje toodust oli kenake juba ebastandartse loperguse kausikese võrra. Veidi määrdunult rohelise köögiviljakreemi pinda ehtisid lisaks mõnele rohelisele lehekesele veel erkvalge kitsejuustupudi ja jämedalt purustatud kreeka pähklite näpuotsatäis.

Supp ise – noh kui seda pudrulaadset kraami ikka supiks saab nimetada – oli üsna aroomitu ja kõrvetavaltkuum, miska seda oli pisut keeruline tarbida. Maitset oli siin paraku üsna samavähe kui lõhna, pähklite poolt antud tekstuur ja kitsejuustu vängevõitu, kuid üldise maitsehalluse foonil kõneväärselt meeldiv nüanss muutsid tulemuse siiski söödavaks, nii et päeva esimese toidukorrana sai kausike ikkagi tühjaks.

Ettekandjana ametis olev proua küsis kaussi ära viies minu arvamust roa kohta ning näis ka tõepoolest huituvat vastusest. Koguni niivõrra, et tuli mõne aja pärast köögist tagasi sõnumiga, et oli mu sõnad edasi öelnud ning saanud köögist omamoodi nõustumise, et ega suvikõrvitsal polegi ju erku maitset. Tõsi. Aga kas teate, kulla velled, et see ongi suvikõrvitsa omamoodi võlu, et ta on valmis käsnana omandama igasuguse lisatud maitse ning toimib omamoodi kandikuna, millel saab ette kanda toredaid maitse-etüüde. Paraku see köök siin isegi ei pingutanud säänse etüüdi loomisega ning seega vabandus ei lähe arvesse, pigem vähendab veelgi hinnangut. Maitsetu roa loomine on kui sisutu loo kirjutamine, kas ei? Kuidas näiteks kõlaks argument, et „õlikaste peabki maitsetu olema, sest õlil pole tugevat maitset“?

Teine käik saabus tellimusest lugedes 25 minutiga, seega ajastamise mõttes on tulemus suurepärane. „Osso Bucco“ (21.-EUR) saabus samamoodi toredalt ebastandartsel taldrikul ning mõjus kehastunud klassikana. Vasikakoodist lõigatud seib laiutas oma perfekseltpehmeks haudunud kujul sisuliselt üle kogu taldriku, jättes enda kõrval siiski veidi ruumi ka itaalia klassikalisele ja üsna rohmakalt hakitud hautise-kolmikule: sibul-seller-porgand. Ega siingi polnud maitsetega midagi erakordset loodud, kuid oskuslikult doseeritud sool-pipar ongi täpselt see miinimum, millega taolist lihtsat rooga valmistada.

Ahjaa, ja muidugi sellise roa keskmeks on üdikont ja kondiüdi – oi see oli tore lisandäärtus oma kreemises-rammusas-külluslikus olekus.

Tellimise hetkel küsis proua, et kas soovin liha kõrvale ka mingeid lisandeid, pakkudes esimese hooga friikartuleid, millest ma mõistagi loobusin. Järgmise valikuna pakutud „ahjuköögiviljad“ (5.-EUR) kõlas aga minu kõrvale sobivalt ja sestap noogutasin. Tegelikult oleksin võinud sellestki loobuda, sest niigi köögiviljadega koos haudunud ja serveeritud liha polekski vajanud midagi endale lisaks. Aga kuna nad nüüd juba laual olid, siis mõistagi proovisin nemadki ära. Kombekohaselt pool-rõhked porgand-pastinaak ja paprika ning suvikõrvits olid taaskord üsna maitsevaesed, kuid vähemalt veidi kuivatatud ürdikesi endal kandvad, miska tulemus oli isegi veidigi maitsehuvitav.

Poole söömise pealt tuli proua pärima minu hinnangut. Kuna täis suuga pole viisakas rääkida ja kiirustades mõnusat lihakest alla neelata ka ei tahtnud, siis viipasin-mõmisesin midagi stiilis „hiljem“. Lõpuks aga sain siis edastada ka oma arvamuse ning taaskord tundus, et prouale läks see isegi sisuliselt korda.

Kokkuvõte tuleb aga nii ja naa. Supipöial vaatab allapoole ja laidab kööki maitselaiskuse akti sooritamise eest. Praepöial on aga poolpüsti ja kiidab oskusliku vasikakoiva seibi käsitlemise oskust. Seekord tuleb välja võtta ka teeninduspöial ning kuulda sellegi kohta kiidusõnu. Soovitus tulebki suuresti selle viimase aspekti pealt, kliendist hoolimise kunst on alati äramärkimist ja esiletoomst väärt.

---

lugu ilmus siin

Khachapuri (Narva)

Peale pausi ja ümbermõtestamist avas Narvas taas uksed üks gruusia kööki viljelev puhvet, nimega „Khachapuri“. Peaks ütlema, et ümbrmõtestamine toimus õiges suunas. Varem toimis see ainult nö pagarikojana, tehes küll kuulu järgi maitsvaid, kuid siiski vaid taignapõhiseid tooteid (nagu nimigi osundab), mida pakuti plasttaldrikutelt. Nüüd on see aga täiemahulise valikuga, pakkudes lisaks nendelesamadele küpsetistele ka mitumkümmet nimetust päristoite alates suppidest ja salatitest kuni praadide ja magustoitudeni. Ning teevad seda päris nõudelt, mis on külastuskogemuse mõttes ülioluline.

Teisipäeva pärastlõuna kohta oli rahvast saalis ootamatult palju, täidetud oli ligi pool laudadest. Kas on tegu uudsuse efektiga või teevadki nad midagi nii hästi, eks seda näitab aeg.

Noor neiu leti tagant teatas minu küsimuse peale, et teenindus toimub lauast, nii ma siis kõndisingi, menüü näpus ühe väiksema lauakese juurde. Positiivne on see, et a) ka veebis leidus menüü (see pole Narva puhvetitel eriti kombeks) ja b) veebimenüü ning paberversioon langesid omavahel kokku. Seega oli mul valik juba ette tehtud ning selle esitamine läks kiirelt.

Nagu ikka, tellisin supi ja mingi teise käigu. Oluline on see, et see teine käik paiknes rubriigis „Pearoad“. Miks see oluline on? Aga sellepärast, et minu väikeses valges peas on supp alati eelpool ja pearoog tagapool. Aga no mis mina ka tean.

Igatahes kümme minutit peale tellimist saabus minu ette lamedas madalas gruusia savipannis sealse nimetusega tapa särisev roog. Kuna sellest vaatasid vastu seened – või noh, mis seened, šampinjonid ikka – siis oletasin et ju see peaks olema minu poolt tellitud „Tšašušuli seentega valges veinis“ (7.50).

Ega mul muud pidepunkti roa äratundmiseks polnud, sest ausalt öeldes minu senine kogemus teadis sama nime all hooooooopis midagi muud. Tavaliselt on see tomati ja köögiviljadega hautatud loomaliha, mille peamine funktsioon – nagu enamike selle kandi pajaroogade puhul – on luua kausitäis ülimaitsvat kastet, mida siis gruusiapärase saiaga puri endale keresse ajada. Liha ja muu säänne on taolistes kooslustes meeldiv boonus, mida kõrvale haugata ja õnnelik olla.

See kausi / tapa-täis koosnes aga praetud ja veinis haudunud šampinjonidest õige vähese sibulaga. Sellele hiljem lisatud hakitud hapukurgiviilud ja granaatõunaseemned ning hakitud koriander. Kõik. Ei mingit kastmekest. Null. Üleüldse mitte. Tomatist-köögiviljadest-küüslaugukesest-vürtsidest-adžikast ma isegi ei räägi. Sest neid pole. On ainult soolane ja hapukas šampinjon väheste lisanditega.

Einoh, ma saan aru, et loomaliha võib asendada seentega, kui on vegan-valu kallal. See pole patt. Aga algulpäralt pigem paksu suppi meenutav hautis (nimetus muuseas tähendabki tõlkes „hautatud“ vms) ja see roog siin – need ei oma mingit kokkupuudet. Igaks juhuks konsutleerisin ka selle valdkonna päris-spetsialistiga (Toomas Kümmel) ning sain oma senistele teadmistele kinnitust.

Esimeseks käiguks tellitud „Tšihirtma“ (6.00) saabus mõni minut peal seda, kui olin põhirooga juba asunud manustama.

Esiteks – supp tuuakse PEALE praadi?!? Teiseks – teine käik tuuakse SAMAL AJAL, kui kunde alles eelmist alustab???!!!??? Kaks viga kirjas nagu mürtsti!

Aga siis see supp ise. Ida-Gruusiast pärinev algupära koosneb puljongist, jahust, äädikast, munast ja kanalihast. Jahusegusesse leemekesse lisatakse äädikat ja hoolika segamisega ka muna, saavutamaks supileeme muutumist veelgi tihedamaks ja toitvamaks. Paar lusikatäit eelnevalt keedetud kanaliha leemesse ja näpuotsaga hakitud muru pinnale ning aromaatne ja meeldiv tulemus ongi saavutatud. Nii et selle supi osas oli teostus igati ootuspärane.

Kokkuvõttega on lugu keeruline. Supipöial on solvunud, et ta teiseks jäeti, kuid maitseelamuse eest on nõus veidi püstipoole olema. Praepöial üritab aru saada, et mis toitu talle ikkagi sokutati ja miks seda tehti esimesena ... pealegi ei oska soolase šampinjoniroa eest kuidagi horisondist kõrgemale kerkida. Teenindus- või siis järjekorrapöial vaatab sügavale alla ja kutsub üles elementaarsele väljaõppele. Soovitus selle kõige järel on väga ebalev, aga päris kategooriliselt mitte soovitada kah ei taha. Progress võrreldes eelmise versiooniga on ju silmnähtav, kuid arenemisruumi samavõrra.