Raudnael Arena (Viljandi)

Viljandi Vabaduse platsi vastas, spordihoone nurgakeses on end sisse seadnud uus tegija. Või noh, mis ta nüüd uus on, Raudnaela nimeline kõrts on ju üsna vana, vist suisa 10 aasta vanune nähtus Viljandist u 8 km Pärnu poole. Aga nüüd veebruarikuus avas see kõrts linna keskel eelnevast katsetajast tühjaks jäänud ruumides oma filiaali nimega Raudnael Arena.

Satun sinna varakevadisel neljapäeval pärastlõunasel ajal ning olen üks üsna vähestest kundedest. Ühed just lahkuvad, hiljem teised tulevad, suurema osa ajast olen üksi saalis. Miks see detail kõneväärne on, sellest pisut hiljem.

Esmalt loen letil olevat silti, mis paneb pisut kulmu kergitama. Selle kohaselt toimub teenindus lauast ainult eelbroneeritud laudkondade puhul, teised peavad leti äärde ise tulema. Hmm, milleks selline silt hea on, ei oska arvata, sest mingil hetkel olen mina saalis üksi ja leti taga lausa kolm näitsikut. Aga noh, eks igal majal on õigus oma reegleid kehtestada, lihtsalt mina näen taolist asjakorraldust esmakordselt.

„Arena seljanka“ (5.-EUR) saabumine võtab u 10 min. Hõreda saali ja üksiku toidukulleri taustal on see kuidagi pikavõitu ooteaeg, aga las ta olla, mul õnneks kiiret pole. Kausi sisu tervitab kahe küsimusega – miks seljanka sisse sokutada leivakrutoone? Ja miks peab supi sisse ilma küsimata plärtsatama hapukoort, miks ei võiks seda kas küsida või eraldi serveerida?

Muus osas on ju supike aus, liha-vorstilõhnane ja tummine. Lisaks peenelt hakitud keeduvorstile ja singile tundub mängus olevat veel vähemalt kahte, kui mitte kolme sorti liha, kurgikesed ja mõned oliivid. Leemeke on meeldivalt ja õrnalt happeline – kõik kena, aga ka ei midagi erilist. Sihuke turvasupp, mis on ju omamoodi tore.

Teiseks käiguks valin samamoodi majanimelise „Arena šnitsel“ (15.-EUR), mis tuuakse paraku kohale ennem, kui ma olen esimese käiguga ühele poole jõudnud. Olen sel hetkel üksinda saalis, nagu alguses sai vihjatud. Et ei ole ülekoormust ei köögis ega leti taga, võiks ju jälgida lauda ning tuua teine ring siis, kui esimene roog on lõpetatud – oleks ju nagu elementaarne viisakus?

Taldrik ise on aga silmapaitavalt ja isegi pisut edevalt ilus, värviküllane ja rõõmus. Värske salati kuhil on tõepoolest värskelt kokku miksitud rukolast, peentest salatiribadest, kurgist ja redisest ning magus-hapuka õlikastmega kenasti praavitatud. Apelsini- ja tomatilõigud lisavad veelgi visuaalset erksust, pannes pildi särama.

Latakas jämedas taignakoorikus ja fritüüris tumepruuniks kärsatatud sealiha annab kahetise emotsiooni. Ühest küljest valgub kooriku alt lõikamise hetkel juustust kastmekest, mis on kena. Teisest küljest on aga liiga paksuks jäetud lihalõik ebaühtlase tekstuuri ja küpsusastmega – kohati pekiselt-sidekoeliselt lödivõitu, kohati natuke liiga rõhke.

Liha all peituvad ülemääraselt sügav-tumepruuniks frititud kartuliviilakad ja päris kenake külm kurgikaste, mida võib isegi tinglikult tõesti tartar kastmeks liigitada, nagu tootekirjelduses öeldud. Sihuke säästu-tartar, ilma kapparite sügavuseta ja sibulasärtsuta, kuid koos kuivavõitu ja ülearu pruuniks-kuivaks frititud jämeda taignakoorikuga sobiv kombo.

Kokkuvõte üldiselt siiski positiivne. Norimiskohakesi soorituses on, aga üldiselt on nii supi- kui praepöial horisondist siiski kõrgemal. Eraldi selle pärast Viljandisse minna ei soovita, aga kui juba selles linnas olete, siis miks mitte läbi astuda.

---

lugu ilmus siin

Scheeli restoran (Tallinn)

Vanaturu kaelas, üsna silmatorkamatu ukse taga asub tõeline juugend-stiili saatkond. Ajastu hõng on siin välja peetud kogu kujunduses kuni saalimuusikani välja – see viimane on tihti väga alahinnatud komponent.

Teisipäeva õhtuhakul olin ma üllataval moel ainuke klient, seda sisseastumisest kuni lõpetuseni. Kas küsimus on maja fassaadi varjavates tellingutes, mis inimesi pelutab, või Tallinna kõige turismitihedamas kohas olevas tihedas konkurentsis, seda ei oska öelda, kuid kuidagi kurb-nukker oli see olukord. Ehkki jällegi – minu seisukohalt vaadatuna – seda ladusamalt ju kõik kulges.

Olles eelnevalt võrgust nende menüüga tutvunud, oli minu valik lihtne – suppe oli selles puhvetis sisuliselt vaid üks – Scheeli supp (10.-EUR). Suur oli minu üllatus, kui seda tellides küsisin, et aga mida sihandne nimetus ka tähendab, sain vastuseks: „ei tea, pean köögist küsima, see on kas seljanka või boršš“. Einoh, kontseptsioonina pole selline lähenemine köögi poolt ju paha, kuid veider on, et ettekandja seda ei tea.

See on ka ainuke etteheitekesekene kogu soorituse pihta – restorani tasemel mängu mängides peaks ettekandja mitte ainult ette teadma valikuid, vaid ka lauda tuues mõne sõnaga seletama toidu olemust, isegi juhul kui kõik see peaks juba detailideni menüüs kirjas olema.

Noh näiteks u 5 minutiga lauda jõudnud borši kohta võinuks seletada, et tegemist on rebitud loomalihaga selles supis.

Koos supiga serveeriti ka paar saiaviilakat ja merekarbi sisse pakitud ürdivõi ning omaette napakeses hapukoor. Supp ise oli tõepoolest hea ja rikkkalik, oskuslikult maitsestatud ja teostatud. Mõõdukas happesus tagas ilusa erkpunase värvuse, pikakiulist loomaliha oli tavatult palju – pakuks et lausa üle poole massist. Pikalt-peenelt ribastatud köögiviljad, aromaatne leemeke – see köök teab, mida teeb!

Teiseks käiguks otsustasin samuti võtta maja omanimelise roa „Scheeli stiilis risoto tiigerkrevettide, kaheksajala, merekearpide ja basiiliku pestoga“ (24.-EUR). Toidu saabumiseks kulus tellimise hetkest u 20 min, mis on suurepärane ajastus.

Taldrikutäis nägi välja toekas ja rikkalik. Peeneteralise juustukihiga üle puistatud, mõne võrselehega kaunistatud roa krooniks olid pontsakad ja parimas valmidusastmes suur-krevetid. Risoto ise oli kreemiseks vispeldatud koos pestoga ja otse risoto sisse ohtralt segatud pisikrevetikestega. Kahte sorti karbikesed, päikesekuivatatud tomati ribakesed. Kõik see kokku oli küll ehk ivikese-tibakese liiga soolane, kuid siiski niipalju maitsev kraam, et sõin tubli lapsena taldriku täiesti tühjaks J See, et ma ei tuvastanud menüüs kirjas olevaid kaheksajala tagavaruosi roas, pole suuremat asi kaotus, siinkandis kipuvad need niikuinii enamasti olema kummised.

Kokkuvõte kiitev. Harva kui võtan eraldi mainida interjööri, kuid see on siinkohal tõesto kõneväärne kompu, juugendi kui stiili hindajatele tasub kohale minna ainuüksi selle pärast! Supipöial on vägagi püsti ülimalt liharohke elamuse eest, praepöial on samamoodi krevetikülluse tõttu püstakil. Soovitus tuleb siit küll väga kerge käega – jah muidugi!

---

lugu ilmus siin

C’est La Vie (Tallinn)

Mingis mõttes on ju tore, kui ettevõttenimi sildil juba eemalt-kaugelt annab aimu, et millega tegu on. Antud, Tallinna vanalinna südames asuva puhveti puhul ei teki ilmselt kahtlustki, et mis köögikultuuri nurka siit oodata võib. Sisseastumise järel saab prantsuspärasuse ootus kinnitust ka muusikavaliku järgi pluss veel mitmeid nipsasjakesi, mida oskame sellesse raamistikku paigutada.

Turismihooaeg pole veel alanud, sestap kolmapäeva õhtupoolikul oli saalis veel vaid üks lauake hõivatud kahe daami ja pudeli veini poolt – see aga sobis õhustikku suurepäraselt. Hiljem lisandunud neljane laudkond väikelapsega ainult lisas mõnusa tõsieuroopaliku restorani õhustikku.

Emaliku hoolitsusega proua toodud menüü paberversioon vastas veebis olevale – juba esimene plussike kirjas.

Kui prantsuse restoran, siis oleks ilmselt suhteliselt lootusetu näha menüüs midagi muud kui sealset sibulasuppi (12.-EUR) – eks me kõik kipu pisut stereotüüpides kinni olema. Aga kuna ka seda saab teha mitmete variatsioonidega, siis on põnev ikkagi näha siinset versiooni.

Umbes 10 minutiga kohale jõudnud supike rõõmustab juba oma klassikalise kõhuka kausikesega – siin on näha detailitunnetust!

Pütsaku sisu erineb enamike siinsete pakkujate sibulasuppidest üsna tublisti, siin pole tegu tumepruuniks ja marmelaadiseks hautatud massiga, vaid heledapoolse, ilmselt valge veini baasile ehitatud leemega, mille sees olid täiesti arusaadavad sibularibad.

Ka sellesse komplekti vaikimisi kuuluvad saia-juustu-kombinatsioonid oskavad väga erinevad olla, alates krutoonidest kuni kogu supi pinda katvate larakateni. Siinsel juhul olid röstitud viilakad küll väikesed, kuid kandsid enda pinnal mõnusalt vängevõitu intensiivseid sulanud kitsejuustu tükikesi.

Teiseks käiguks küsisin igaks juhuks emaproua käest, et mida tema ise hindaks sellest menüüst kõige prantslaslikumaks. Mõneti ootuspäraselt sai selleks „Beef Bourguignon“ (veiseliha hautis tomatikastmes kartulipüree ja köögiviljadega, 19.-EUR)

Tõsi küll, miks selle puhveti menüüs määratakse burgundia pada kui „tomatikastmes“ olevaks, samas kui kogu taustateadmine ütleb, et see peaks siiski veinikastmes olema? Aga vaatame siis taldrikusse ... ja saame teada, et u 20 minutiga lauda jõudnud (aplaus ajastuse eest) ja intensiivselt aurav roog ongi mõistagi veinipõhine.

Piisavalt pehmeks haudunud loomaliha ei üllata otseselt millegagi (ohtralt kasutatud küüslauk on ju selle köögi pärisosa), samuti nagu mõnusalt koorene-kreemine kartulipüree. Kergelt rõhked rohelise oa kaunad ja tomatikesed jätkasid sama turvalist rada.

Aga tõsiselt ja positiivselt hämmastasid mõned üksikud, kuid seda maitseküllasemalt mõjuvad küüslaugused šampinjonisektorid. See üsna mõtetu seeneasendaja on ise-enesest tuhm nagu taburet, kuid oskusliku valmistamise korral võib ka see tarbeasjake osutuda kunstiteoseks!

Kokkuvõte üsna ja üsna positiivne. Veidi liiga turvalisena mõjunud menüüread osutusid olevat siiski maitserohked ja veidike isegi üllatavad. Nii supi- kui praepöial tõusevad üsna püstiseks ning teatavad, et prantsuse köögiga tutvumiseks on see köök vägagi õige koht! Seega – soovitus, igastahes!

---

lugu ilmus siin

Myata (Narva)

Narvas käivad asjad teisiti. Üldiselt olen ma endale ise sõnu peale lugenud, et ei tasu minna värskelt avatud puhvetisse, las nad jooksevad ennast käima ja saavad algusraskustest üle. Narvas aga juhtub pigem sagedamalt kui mujal, et uus koht läheb üsna pea ka kinni ning seega tuleb kasutada värsket võimalust. Nii nagu juhtus samades ruumides, Puškini uulitsal paiknenud eelmise üritusega (Gastrobar Social).

Nii et kui sain kuulda avamisest, nii esimesel Narva sattumisel võtsin koha sihikule. Tõsi küll, seda sihikut on veidi raske seada, sest nagu paljud selle linna puhvetid, ei oska-taha nad sotsiaalmeedias end kuigi turundada. Instagramis on küll paar pildikest, kuid pole ei arusaadavaid lahtioleku aegu, täismenüüst rääkimata.

Pärastlõunasel ajal, kui päevapakkumiste vahemik (12-15.00) oli juba läbi, oli peale minu veel vaid üksikuid külastajaid. Üks neist tuligi sisse küsimusega, et kas jäi pakkumistele hiljaks. Teine lahkus pahaselt, kuuldes et a la carte menüüs oleva kana valmimisega läheb 25 minutit.

Minul oli aga õnneks aega ja nii ma siis läbisin kogu tsükli ehk ligi 50 minutit sisseastumisest kuni väljumiseni. Pole paha ajakulu mõttes, aga kas see oli nüüd meeldivalt veedetud aeg, sellest järgemööda.

Sain tellimuse andmisega hakkama, ehkki see kestis kentsakalt kaua. Osutasin igaks juhuks aeglaselt hääldades ka menüüs vastavatele ridadele, kuid seejärel veetis neiuke laua juures midagi märkmikusse sehkendades, maha tõmmates ja uuesti kirjutades mitu minutit. Ilmselt algaja püüdlikkus, ma oletan.

Kentsakas oli ka see, et kuigi ma olin aeglaselt häälides tellinud lisaks toitudele ka vee ja eraldi rõhutatult „kõige lõpuks palun tass kohvi“, siis naases varsti näitsik, kandikul vesi JA kohvi. Püüdliku keeleõpetajana naeratasin ja laususin nii riigi kui kohalikus keeles, et ma tahtsin kohvi LÕPUS, peale toitu. Piiga jättis esimese hooga kohvi lauda ja üritas vett minema viia. Peatasin ta ja jätkasin sama kasvatajahäälega pehmelt: „palun jäta vesi siia ja too kohvi hiljem“. Noh kes meist aeg-ajat ähmi täis ei läheks uues rollis, eksju.

Esimese käiguna tellisin „Sorrel supi“ (6.-EUR). Eksole te ju teate, mis see on, onju. Ilma guuglisse piilumata ainult! Ei teadnud? Mina ka mitte. Aga venekeelsest nimetusest „щавелевый суп“ teadsin siiski, et tegu on hapuoblikasupiga. Või siis Ukrainast tuttava nn rohelise boršiga. Üllatav on seda siin pakkumisel näha, seda enam säherduse kentsaka eestindusena, kuid seda proovimisväärilisem, eksju!

Ahjaa, ennem kui supp lauda jõudis – ja selleks läks tubli 15 minutit – imestasin ma alguses, et kuskohast ja miks on minu nina täis läila-imalat lõhankuuse tatt-venivat aroomi. Et kuidas ma toidulõhnu tundma peaks selle agressiivse aroomikardina tagant? Kui tabasin ära, et see hoovas keset lauda paiknevast aroomiküünlast, nihutasin haisuallika endast nii kaugele kui võimalik ja lootus lõhnatajule paranes.

Paraku polnud suures ja efektselt auravas kausis just liiga palju mida nuusutada. Lõpsepõlvest tuttav oblikasupi lõhn oli küll olemas, kuid nõrguke nagu esimesed rohelised lehekesed külmavõitu metsaaluses.

Pinnalhulpivate värskemate-roheliste lehtede all oli ülejäänud mass üsna tuhmiks keedetud ja happevaene. Happeke oleks olnud sellele supile päästjaks nii ootuspärase maitse andjana kui ka värvierksuse mõttes. Kaks keedetud munapoolikut, näpuotsaga lihatribalaid, kartulike ja porgandike – jah tõepoolest roheline boršš (mis lihtsast hapuoblikasupist siiski erineb) ta ju on, kuid üsna maitsetühjake. Õnneks olid laual nii soola- kui pipraveski ja nendest mehemoodi mekki-aroomi juurde tuunides said kausitäis maitsekauniks ning võis isegi eraldi serveeritud hapukoort juurde koukida.

Supikaussi ära viies küsis näitsik, et „kas toon kohvi nüüd?“ Naeratasin nii leebelt kui oskasin ja kordasin, et soovin kohvi siiski PÄRAST!

Teine käik „Haugikotletid mündi- ja kartulipudruga“ (14.-EUR) lasksid end oodata tellimise hetkest u 30 minutit. Visuaalselt jättis taldrikutäis üsna hea mulje – moderne minimalistlik käekiri, ilma liialdustesse laskumata.

Peategelane ehk kaks väheldast kotletikest olid leebelt meeldivad. Mahlased ja värsked kalapallid olid ilmselgelt saanud rammusat vennaihu kotletisegusse juurde – igati asjakohane värk! Tõsi küll, maitsestus hakkas nüüd supi järel moodustama juba mustrit – sisuliselt null lisatud maitseid. See pole otseselt hea ega halb, kuid veidi igavapoolne.

Dekoratiivne kartulipüreeketas oli küll efektse võrsekuhila all, kuid jällegi maitsetu. Lusikatäis värsket salatisegu pakkus natukesesegi maitserõõmu oma hapuka õlikastmega.

Kõige suurem arusaamatus oli aga omaette kausikeses paiknev hallikas mass, mida ma ootasin olevat siis lubatud mündise elemendi kandja ... kuid see tulikuum tihedus ei evinud üleüldse mitte mingit maitset! Proovisin seda vastavalt jahtumisel veel neli-viis noatsatäit otse keelele kanda, et midagigi tunnetada, kuid tulemus oli absoluutne null.

Lõpuks kohaletoodud kohvitassi sisu oli sihuke harju keskmine (või peaks siin ütlema viru keskmine?), kuid vähemalt oli tassi all salvrätil kohalikus murdes „ilusad päeva“ ja piparmündišokolaadi pisitahvlike – selle söögikorra ainus tugev elamus.

Kokkuvõte paraku kahvatu. Supipöial on küll kiitev julge menüükoostamise mõttes, kuid teostus jätab pöidla siiski lihtsalt horisondile külili. Praepöial tunneb ennast aga suuresti petetuna – nii puhveti kui roa nimes olnud mündiaspekt jäi olemata. Võttes arvesse kulutatud aja, raha ja maitse-elamuse suhet, siis ei saa selle kogemuse pealt kuidagi soovitust anda. Vast on need avamisraskused, millest alguses rääkisin ja võibolla on kõik muu selle puhveti menüüs oivaline, aga minu kogemus sai pläss.

---

lugu ilmus siin

Viljandi kultuurikolledži söökla

Möödudes selle kultuuritempli peahoonest, jäi silma pabersilt „Kodused lõunad 10.-15.00“. Et kell oli poole kolme paiku, otsustasin õnne proovida, et kas veel antakse? Anti! Ehkki asutus oli juba koristurežiimil ja minu kui ilmselt viimase kunde tellimuse järel pühiti puhtakse ka kriiditahvlil olev menüü, õnnestus minul siiski veel löögile pääseda.

Kuna tegemist on pesuehtsa kandikusööklaga, siis mingeid toitude serveerimisele kulunud minutite lugemist siit ei tule. Võtad seda, mida antakse ja tassid ise lauda.

„Kodune seljanka“ (4.-EUR) oli täpselt see, mida lubati. Erinevalt nö päris-seljankast leidus siin mh ka ohtralt praktiliselt pudruks keenud kartulit, aga ka viinereid ja vorstiseibe, singiribasid ja lihakiude. Rammus, rikkalik, üsna meeldivalt maitsestatud, kuid samas ilma mingi erilise särata ei välimuse ega olemuse mõttes. Kausitäis oli aga siiski niipalju sobiv, et tühjaks ma ta helpisin.

Ahjaa – kiituseks niipalju, et supi tellimise ajal taipas neiuke küsida, et „kas hapukoort lisada?“ ning kuuldes „ei“-vastust, siis mõistvalt noogutada.

„BBQ karbonaad“ (8.-EUR) kõlas piisavalt tavatult sööklalikus kontekstis, seega soovisin seda proovida. Alustuseks kuhjati küll taldrik noorele töömehele sobivas mahus täis tatart, mis kaeti valge koore-ürdikastmega, selle kõrvale tõsteti rammus-tume-BBQ kastme moodi vedelikust nõrguvad lihatükid ja kuhil peedisalatit.

See salat oli küll väikene pettumus oma null-maitsestusega, mistõttu peedile omane keldrine-mullane mekk sai liigselt esile tulla. Kaste oli see-eest aga koduselt ja turvaliselt maitsev. Kvaliteetne ja kaua madalal temperatuuril küpsenud liha oli meeldiv oma olemuselt, kuid ei liha ise ega ka sobilikult tume kaste ei evinud BBQ’le ootuspärast suitsust elementi, mingitest magus-vürtsistest rõõmudest rääkimata.

Kokkuvõte pisut haigutav. Supipöial ei näe põhjust ennast neutraalsest horisontaal-asendist kuigivõrd ülespoole vinnata. Praepöial kiidab küll liha oskusliku eelküpsetamise eest, kuid imestab termini BBQ kohatu kasutamise üle. Soovitust siit ei tule, aga samas ka laitust mitte. Neutraalne värk.

---

lugu ilmus siin

Bend Grill (Tallinn)

Alustuseks soovitan mitte uskuda taksojuhti, kui too toob su Kopli 69 maja juurde ja õlakehitusega ütleb, et „ju see järgmine vist on“. Ning ära usu ka oma silmi, kui näed seal järgmisel majal mingeid kohvikule viitavaid silte, mille peale sa ise ütled nõustuvalt „no ilmselt on jah.“ Ei ole! Selle õige Kopli 71 majani on u kilomeeter kõmpimist!

Ja üleüldse – piisaks ainuüksi maja fassaadi foto vaatamisest, et seda ilmselt mitte segi ajada ühegi teise Tallinna hoonega, ses puhveti Bend nägu on lahedalt viltu. Sisemus on palju tavapärasem ning nädala keskpaikse tööpäeva teisel poolel ka inimtühi.

Et olin menüüga ennem veebis tutvunud, siis oli tellimine kiire ja lihtne

„Seljanka“ – kas pole üllatav, et see sai minu valikuks, onju. 6.50 hinnaks ja saabumisajaks u 5 minutit. Esmapilk rõõmustab kasvõi eraldi serveeritud hapukoorega, ehkki nii sidrun kui oliivid olid otse supi sisse sokutatud. Aga pole hullu – need mõlemad komponendid on teretulnud, kuigi eraldi serveerimine oleks stiilipunkte tõstnud.

Mis aga mõjus vägagi kummastavalt, oli supi pinnal olev mitme millimeetri paksune õli/rasva kiht. Einoh, supipõhja ettealmistamisel võib väga vabalt juhtuda, et läbipraetav ollus saab liiga rammusaks, kuid igal köögisellil peaks olema vähemalt üks-kaks nippi, kuidas seda kihti vähendada.

Supp ise oli aga lihtne, kuid siiski meeldi. Odav-viinerid olid segi singi ja lihakribalatega, tavapärasele sibulale-porgandile-kurgile lisaks oli siin otsustatud kasutada ka paprikat – ega see pole miski patt. Maitsestus oli üsna asjakohane, mõõdukalt happeline ning ehkki minu keel oleks soovinud ka vürtsi leida, siis ka leebemal variandil on täiesti õigus olemas olla.

Teiseks käiguks aga võtsin selle, mis mind (lisaks kamraadi soovitusele) siia üleüldse tõi. Nimelt roog, millest ma seni polnud kuulnudki: „Armeenia Lahmadzjun“ (Tomatid, paprika, sibul, küüslauk, petersell, veiseliha, lavašš leib / 10.-EUR)

Sisuliselt on tegu kõige levinuma kulinaarse kontseptsiooni – panna kokku tainas ja liha – variant number ma-ei-tea-mitmes. Antud juhul lulja-kebabi jaoks valmistatud ja maitsestatud hakklihasegu pole mitte pandud eesmärgipäraselt varda ota ja süte kohale, vaid õhukese kihina määritult taigna peale ja praeahju küpsema. Siinse puhveti versioonis siis lavaši peale. Mis sellest teeb „armeeniapärase“ – no ma ei tea, võibolla ohtralt lisatud tomati-punasibularõngaste kate? Mis aga eristab esimesena pähetulevast võrdlusest kaasaegse pitsaga – see on juustu puudumine ja teistsugune, särtsakam maitsestus.

Kokkuvõte kahetine. Supipöial on veidi heitunud ülemäärase rasvakihiga seljankast, kuid jääb vaatamata sellele siiski püstipoolseks. Praepöial aga tänab uue kulinaarse kogemuse eest, mis lisaks osutus ka meeldivalt maitsvaks. Seega soovitan!

---

lugu ilmus siin

Manilla Café (Narva)

Narvas on jällegi uus puhvet! Või noh, uus. Juba kogenud ettevõtja kolis oma toimetamised üle tuntud kohta, kus ainuüksi minu põgusate teadmiste kohaselt on varem olnud kolm katsetust. Aga ikkagi – seekord tuleb välja, et vana + vana = uus.

Uue nimega - Manilla Café – asutus Puškini ausamba lähedal Puškini uulitsas kortermajas. Teisipäevasel töölõpusel hetkel on külastajaid vähevõitu, sätin end nurgalauda ning asun toodud menüüd uurima. Mnjaaa, narva eesti keel on huvitav ja loominguline. Igasugu pisiapsakad ja tähevead pole olulised – kes meist ei teeks vigu, eriti enda jaoks mitte-omases keeles kirjutades. Aga mida tähendab „nükkušašlik“, seda võiks ilmselt mingi konsiilium arutada

Võtsin tellida menüüst neid asju, millest aru sain. Noh näiteks „Seljanka“ (6.-EUR).

 
Kuniks seda ootasin, tõi noorhärra leivakausikese sõnadega: „proovige meie leiba, ise küpsetame!“ Kui küsisin, et mis sellele nii erksa oranžikas-kollase tooni annab, kas porgand? Vastus – kõrvits ja kurkuma! Ooo, huvitav. Tõsi küll, leib ise oli kuivavõitu ja rabe, kuid küüslaugu ja tilliga maitsestatud määrdeke andis asjale kenakese maitsevärvi.

Supp saabus u 5 minutiga, kaane all olevas potis, tulikuum ja aromaatne. Hapukoor ühes ja sidruniviilud/oliivid teises kausikeses eraldi serveeritult – kena ja kohane serveering!

Supi sisu osutus Narva keskmisest kõvasti paremaks. Happeline ja kergel vürtsikas leemeke tabas täpselt ootuste kellanuppu! Sisuks kõvasti mitut sorti liha ja ... tadaaa ... siin ei olnudki põhirõhk viineritel! Ei, hoopis päris liha ja mõnus kerge suitsutoonike. Kui seda noorhärra käest küsisin, et kas siin on mängus suitupaprika või –liha, siis õige vastus oli – suitsuribid. Üldmulje sellest ainult paranes ja ninaotsa-tilgakesed kiitsid asja õigsusele kaasa.

 

Teiseks käiguks „Sealipraad kondil“ (10.-) Noh kui seali, siis seali. Kondiga liha pakutakse meie puhvetites naeruväärselt harva, seda huvitavam saab seda proovida. Ooteaeg tellimise hetkest u 20 minutit, supi lõpetamisest kümme – suurepärane ajastus!

Ahjaa, tellimise hetkel küsiti, et „kas mingit garniiri ka?“, mille peale palusin lihtsalt piirduda salatiga. Nii ka asi sooritati ja juba puhtalt vaatepildina oli taldrikutäis kenake. Suur tükk küpsetustriipudega liha ning kuhil juustupuruga üleraputatud salatit – no kas pole kena?

Liha on kenasti läbi küpsenud ja mõnusalt maitsestatud. Ilmselt on selles midagi koopainimese aegadest pärinevat, kuid kondiga liha mõjub kuidagi ehedamana, kuigi maitsele hakkab kondi olemasolu midagi lisama alles koibade või ribide puhul. Kui üldse millegi kallal norida, siis see, et säänse lihatüki juurde peaks pakkuma ja korralikku hambulist lihanuga.

Balsamico-õlikastmes salat ja selle peale oivaliselt sobiv soolakas juust mängivad kokku parimal moel. Mõõdukalt vürtsikas adzhikalik kastmeke pole küll sisuliselt oluline antud hetkel, sest liha ei vaja kuidagi lisamaitsetega turgutamist, kuid kohane lisand ikkagi.

Kokkuvõte üldpositiivne. Supipöial teatab rõõmuga, et see on linna kui mitte üks paremaid seljankasid, siis vähemalt on suudetud vältida odavat viinerisupi lõksu. Praepöial tänab võimaluse üle kohata harvaesinevat päris-karbonaadi. Soovitus tuleb siit väga kerge südame ja keelega!
---

lugu ilmus siin

Sahara (Viljandi)

Üle mitme aja taas Viljandisse sattudes olin rõõmsalt üllatunud, leides eest mitmeid enda jaoks uusi puhveteid. Noh eks mõistagi ole selle uue ja rõõmsa taga eelmise koha hääbumine ja sulgumine, aga ega’s selles ringluses pole miskit uut meie päikese all. Iga asutus, mis ennast väikelinnas suudab üle mitme aastaringi käigus hoida, peaks saama mingisuguse grupikalli või siis linnapea kiituskirja vms.

Nii avastasin Tähe maja nime all tuttavas kohas tegutsemas nähtuse nimega Sahara. Nurgatagune sisenemine ja minu kohaloleku ajal valitsenud sisuline klienditühjus pani nukralt muigama – aga näe, ligi kaks aastat on nad juba tegutsenud, nii et midagi tehakse siin ikkagi õigesti.

Miks keset Viljandit Sahara ja mis rolli mängivad seintel olevad vanad vinüülplaatide ümbrised, seda ma ei tuvastanud, aga ega see pole ka minu eesmärk. Siinne köök tõmbas mind enda juurde mõne roaga, mille tõttu loobusin varem planeeritud teekonnast mujale.

Esiteks „Hernepüreesupp kalapulkadega“ (5.-EUR). Et kuidas palun? Ma pole küll püreesuppide austaja, kuid selline kooslus pani mu kulmud kerkima ja tellimust esitama. Et mismõttes tekib kellelgi idee panna kokku hernesupp ja kala, seda enam et kalapulkade kujul?

Ligi kümme minutit oodatud supike rõõmustas oma soekollase värvuse ja õlitilkade ning rukola rohelise kombinatsiooniga. Tihke püree pinnale asetatud diagonaalselt poolitatud praetud kalapulk andis püreele juurde nii sobiva krõbiseva struktuuri-elemendi ning hämmeldusega pean tõdema, et tõepoolest see kalane nüanss sobis komplekti päris kenasti! Supist endast suurt rohkem rääkida polegi, sest no mis sa ühetaolisest pudrusest massist ikka jutustad, aga vähemalt oli väike vau-efekt olemas ja maitse piisavalt meeldiv, et kauss tühjaks helpida.

Teiseks päevapakkumisena kirjas olev „Praetud räimed“ (5.-EUR). Issver-sussver, kui ammu ma polnud enam säärast kirjarida kohanud, söömisest rääkimata! Umbes 20-minutine ooteaeg andis üsna kenakese tulemuse, ehkk peategelased – räimeliblikad – olid liiga lopsakalt kaetud koorekastmega, nii et puhast kala enda maitset oli vähe tunda. Igatahes kaasaegne lähenemine kurgi-tomati salati vormistamisel (pikad rullikeeratud kurgiviilud + võrsed) ja ohtralt kasutatud dekoor jätsid taldrikutäiest hea mulje.

Kokkuvõte üllatunult positiivne. Supipöial on väikeses, kuid kiitvas hämmingus ootamatu maitsekombo üle. Praepöial tänab harvapakutava koosluse eest. Soovitus sellele puhvetile tuleb kergelt ja rõõmsalt öelduna!

---

lugu ilmus siin

Como (Pärnu)

Kentsakas, aga ilmselt möödapääsmatu ja toimiv. Kentsakas on see, et puhvet reklaamib ennast välja veinibaari- ja poena (Como Wine Bar & Shop), aga tegelikult on lahti 11.30-15.00 (osadel päevadel). Kentsakas on eeldada, et vaatamata sellisele ärinimele tulevad inimesed siia sööma päevapraade, aga ju siis väikelinna efekt et „a kõik ju teavad“ laseb asjal niimoodi toimida. Ilmselt möödapääsmatu, et talvisel ajal kuidagi hinge sees hoida. Ning toimiv, sest vähemalt selle külastuse jooksul nägin päris korralikku külastajatetulva.

Kentsakas on ka see, et ehkki külastajatele tuuakse ette menüü, siis valikuvõimalust sisuliselt ei ole. Suppe on üks tükk nädala kohta. Praade üks tükk päeva kohta. Võta või jäta. Nojah, saab küll supi asemel võtta salati või siis üldse piirduda nädalapakkumises oleva pastaga. Aga segadust tekitab ikkagi.

Mina lollike näiteks olin tutvunud veebist nende menüüga ja tahtsin tellida böffi, aga selgus, et esmaspäevast kuni kolmapäevani see menüü ei kehti ja tellida saab ainult sellesama võta-või-jäta valiku piires. Kui mina olin selle endale selgeks saanud, siis pidin lugu seletama ka kõrval-lauda istunud muukeelsele paarikesele, kes hakkasid menüüs üksteisele ette lugema kõiki päevapakkumisi, saamata aru, et igaüks neist kehtib vaid ühel päeval. Kui olin selle ära seletanud, siis nood kehitasid õlgu: „aga miks meile siis üleüldse menüü toodi?“

Kentsakas oli ka see, et kui olin sisse andnud enda supi ja prae tellimuse, siis kõigepealt küsiti, et „kas toome need toidud siis korraga lauda?“, mille peale ma vaid iroonilise muigega pead raputasin. Jätkuküsimus: „aaa, et kas siis supi esimesena?“. Noogutus.

Ja siis mõne minuti pärast seisab minu kõrval noorhärra, käes taldrik ja suus sõnum: „Teie päevapraad!“. Pisut nördinult hõikan leti taha: „kuidas meil see tellimus nüüd oligi?“ Tellimuse vastuvõtnud neiu vastab: „supp esimesena, ma ju kirjutasin tellimuslehele!“ ning noorhärra lahkus.

Sellega aga õnneks kentsakused lakkasid ja saab asuma kiitma. Supiks „Tom Kha kanaga“ (5.-), mis toodi lauda u 10 minutiga. Veidi kaua eelvalmis kraami kohta, aga pole paha. Üldvalget visuaali elavdavad rohelised õlitäpsid ja üksikud võrselehed. Supikõrvaseks pakutud hall ciabata koos soolase-ürdise toorjuustuga on kena lisand.

Supp ise pigem leebe kui aasiapärane, vürts on väga sordiini all. Toorelt seibistatud šampinjoniviilud ei anna küll aroomile ega maitsele mitte grammipoegagi juurde, kuid väike krõmps struktuur on kah kena. Samamoodi ilma kuumtöötluseta poolikud kirsstomatid mõjuvad ootmatult happeliselt, kuid see särts sobib siia leebesse üldpilti. Kookoskreemine leemeke sisaldas veel ka kanaribasid ja pikki nuudleid, mille tarbimiseks oleks söögipulgad olnud palju mõistlikum valik kui lusikas. Aga üldmulje on siiski positiivne.

Praeks sai siis valikuvaba päevapakkumine „Sealiha šnitsel/ piprakaste/ friikartul/ tomati-sibula salat“ (7.-) Saabumine võttis aega u 25 min tellimisest ja 15 supist, mis on päris hea ajastus, eriti võttes arvesse, et rahvast aina sisenes ning personalil oli päris kiire. Pelgasin pisut, et järsku mulle tuuakse tagasi seesama taldrikutäis, mis ennem eksikombel minu nina ees juba käis, aga see osutus asjatuks. Friikartulite krõbeduse järgi sai öelda, et see kraam siin on üsna äsja fritüüri õlisest pesast lahkunud. Ja muuseas, kas teate, need kartulilootsikud olid ka oskuslikult maitsestatud!

Šnitsel ise – kenasti raskuse all professionaalselt ja ühtlaselt krõbedaks praetud, hästimaitsestatud ja no veeeeidikese kuivavõitu, aga ikkagi kena suur latakas liha, millest saaks ka ilma lisanditeta kõhu täis. Sibula-tomati salat on julge valik, sest osal inimestel on ju sibula suhtes tõrge, kuid see tulemus on mahlane ja igati lihakõrvasena sobiv. Piprakastmena väjareklaamitu jäi küll kas nii väheseks või nii lahjaks, et ei jätnud mainimisväärset maitsemuljet, aga see ei riku üldpilti.

Kokkuvõte vaatamata kõigile kentsakustele päris positiivne. Nii supi- kui praepöial ei rõkka küll vaimustusest, kuid kiidavad nii turvaliselt head ideed kui ka professionaalset köögimeistrit. Kui võtta arvesse hinna-kvaliteedi-sooritusaja suhet, siis tuleb siit kindel soovitus! Mis sest et ukse kohal on kirjas „veinibaar“, siis tegelikult on tegu kvaliteetse päevakatepakkujaga – aidaku see neil ellu jääda ja suvel oma põhifunktsiooni täita!

---

lugu ilmus siin

Uyut (Narva)

Paar noort unistajat otsustasid Narva püsti panna Norra stiilis kohviku. Mida tähendab norrapärasus, ei oska öelda, kuid tuleb tunnistada, et puidu, mööbli ja tekstiilide koosmõju on teatud õdusus (nagu nimetus vihjab) saavutatud küll.

Kui vaadata asutuse sissejuhatavaid materjale, siis võib saada aru, et eesmärgiks on midagi klassikalise kohviku sarnast, mille põhirõhk on kuumadel kohvijookidel ja lohutavatel küpsetisel-saiakestel-tordikestel. Ainult et kellegi nõuandel on nad liitnud menüüsse ka odav nn komplekslõuna, mis ilmselt peaks Narva kulinaar-skeenel toimima publikumagnetina.

Sel päeval, kui juhtusin üsna kentsakas asukohas olevat asutust külastama, oli valikus kahte sorti suppi ja praelaadset nimetust. Otsustasin oma seljanka kui kontroll-roa tellimise tavale vastupidi võtta selle teise – seenesupi.

Oehh ma oinas, ma oleks pidanud ju aimama, et tegu saab olema püreesupiga, mis ausalt öeldes juba näeb niru välja. Õnneks leidus määrdunud-pruuni vedela pudru sees ka veidikese näpuotsa suuruseks lõigutud šampinjonitükikesi, kuid teadupärast need ei lisa maitsele suurt midagi juurde. Eraldi kausikeses serveeritud saiakuubikud on seveerimise mõttes ju tore ning annavad püree pinnale puistatuna ka mingigi visuaalse struktuuri, kuid taaskord – maitse mõttes on see null-lisand.

See väike tassike jõudis minuni u 3-4 minutit peale tellimist ning vaevalt olin sisu kümnekonna lusikaliigutusega tühjaks saanud, tõi piiga mulle teise käigu. Olin valinud kartulitega guljaši ... ja saingi taldrikutäie keedukartulit, mis oli üle kallatud kulbitäie vedela lihakastmega. Ehhh. Guljašš on minu nägemuses midagi palju enamat kui lihtsalt liha ja tomati-jahukaste, kuid ju siis selle maja nägemuses nii peabki olema.

Jällegi eraldi kausikeses pakutuna oli seekord kõrvale toodud ka koorene riivitud porgand, mis oli tõepoolest leebelt meeldiv. Sõin selle kausikese siis tühjaks, nokkisin kartulite vahelt välja kenasti pehmeks haudunud ja leebelt-dieetlikult maitsvad lihatükid, tõmbasin soni pähe, mantli selga ja astusin kiirustades uksest välja, et teises saalis sõbrannadega ja selle maja päris sihtgrupiga – noored emad – lobisevat näitsikut mitte segada.

Kokkuvõte hall ja igav nagu jalge all sulav määrdunud lumi. Nii supi- kui praepöial vaatavad segaduses mulle otsa, küsides, et miks neid sellisesse kohta toodi? Einohh, halb polnud ju mitte, aga heaks proovitut nimetada kah ei ole põhjust. Mõistusega saab ju aru saada, et mida siis 6.-EUR maksva kahekäigulise komplekslõuna nimelise nähtuse tellimisel ikka saada, aga ega see ei muuda gastronoomilist kogemust kuigivõrra etemaks. Soovitust siit ei tule.
---
lugu ilmus siin

Hoov (Tallinn)

Vanalinna veerekese peal hotellimajas aadressil Suur-Karja 17 on toimetanud eri puhveteid, nüüdseks siis asutus nimega Hoov. Aga kuna sama puhvet on paiknenud varem mujal, siis sellega on seletatav kentsakas olukord, et kuigi kodukal on juba uus aadress, siis pildid sellel on vanast kohast ning kui klikata õige aadressi juures olevat guugelmäps linki, siis viib see ikkagi Telliskivi 2 aadressile :)

Aga olgu, kuna mina olen teisel katsel õigesse kohta saabunud (esimesel katsel lõunasel ajal tulles ei osanud oodata kella-viiest avamisaega), siis on kõik hästi. Talvine Tallinn ja teisipäeva õhtupoolik – olen sisse astude ainuke kunde, hiljem siseneb veel ülimalt soliidne väliseesti vanapaar.

Esimeseks valikuks saab „Borš“ (Köögiviljad, veiseliha, nõrutatud hapukoor, kevdasibul; 15.-EUR), mille saabumiseks kulub u 10 minutit. Valgetes kinnastes laualetoomine koos kõigi vajalike seletustega – kõrgtaseme sooritus.

Ojaa, see asi näeb välja väga hea nii visuaalilt – tõsitumepunane värvus – kui ka lõhnalt – see oleks kui peedimahla kontsentraadi peale tehtud. Maitse on veelgi intensiivsem, vägapeedine, vägalihane, kergelt happeline, mõõdukalt köögivilja-magus ja tugevalt soolane. See soolasus on sellisel ülimalt oskuslikul tasemel, et see veel võimendab, kuid napilt ei mata muid maitseid. Mida lusikatäis edasi, seda tugevamaks see soolasurve kasvas, kuid õnneks oli eraldi topsis serveeritud hapukoore-tuletis.

Justnimelt tuletis! Tihkeks, peaaegu toorjuustuseks nõrutatud, kuid siiski hapukoore maitse säilitanud mass. Esmakordselt leidsin tänu supi enda ründav-intensiivsusele, et see valge kreemine kraam on tõepoolest vajalik lisand supile. Tõepoolest, veel veidi ja sellest tulipunasupist saaks kuubikuid lõigata ja kontsentraadina müüa. Et „lisa kolm korda algmaterjalist rohkem vett ja saad mõistliku tulemuse“.

Teise etteastena tuli „Veis“ (Vürtsikas punase kapsa kreem, peekon, seene salat, kibuvits, aroonia-punase veini kaste; 28.-EUR), mille saabumisaeg oli u 20 min peale tellimist – suurepärane ajastus!

Minimalistlik visuaal kisub oma täppidega edvistamise kanti, kuid suudetud on hoiduda triipudest :)

Peategelane ehk liha täidab ühes mõttes täpselt ära ootuse – kokkulepitud tase „medium rare“ on ehedalt punasüdamene ja tordalt-ehedalt-grilliselt pruunikattene + julge vürtsikoorik. Aga paraku kinnitab ka seda soolast lähenemist, mis supist tunda oli.

Konkreetselt liha puhul polnud see soolasurutis veel kõikemattev, kuid siiralt kahju oli sellest trühvlist, mis pidanuks olema peekoni-seene salat. Kui poleks olnud eelnevat ootust, et see peab olema midagi muud, siis oleks välimuse ja maitse põhjal öelnud, et tegu on rämesoolase praetud tatraga vms, sest seene delikaatsel olemusel polnud lootustki soolakoorikust läbi murda.

Vürtsikas punakapsakreem oli õnneks veidi vähem soolasem, äratuntavalt kapsane ja kenasti-mõõdukalt vürtsine. Magus-marmelaadised kibuvitsatäpid ja magus-hapu veinikaste üritasid ka teha midagi roa mürksoolase olemuse tasakaalustamiseks, kuid ega see neil eriti ei õnnestunud.

Kokkuvõte kurbsoolane. Kui supipöial suudab erakordse maitseintensiivsuse tõttu ebalevalt, ent siiski ülespoole näidata, siis praepöial laskub soola-ankru tõttu allapoole. Selle konkreetse külastu-kogemuse pealt ei julge soovitust anda, liigsoolasus pole lõppeks ka tervislik valik.

Tommi Tavern (Tallinn)

Kõik siin maailmas on muutuv. Kunagise Tommi Grilli asemel Tatari tänaval on nüüd Tommi Tavern, kusjuures sildile on veel vajalikuks peetud kirjutada sõna „original“. Koht on vana ja sissetöötatud, sestap jagub siia ka pimetalvisel ajal päris tublisti kundesid, kuid sain siiski ilma järjekorrata leti juurde ja tellimuse kohe sisse antud.

Sisekujunduses pole vaatamata ümberkorraldusele ja –nimetusele midagi muutunud, nurgas on säilinud ka hea kadunud kamraadi Mart Nuti portreefoto. Kuid seekord polnud mul plaanis midagi muud kui proovida järgi, et kas ja kuidas on muutunud kohalik köök.

Siiani on menüüs „Tommi seljanka“ (veiseliha / viiner / sealiha / suitsuvorst / marineeritud kurk ja marineeritud sibul / oliivid; 6.-EUR), mida soovisin muidugi nüüd uuesti proovida. Letitagune piiga pidas tarviliseks küsida, kuuldes kaheosalist tellimust, et kas tuua road koos – see on hea, et küsitakse, mitte ei surata ühekorraga mõlemaid käike korraga kliendile ette.

Tellimusega läks napilt alla 10 minuti, piigal sebimist palju ja seega on ajastus täiesti OK. Supi endaga on asjad ka OK, aga mitte enamat. Lubatud komponendid on kenasti olemas, supi maitsetus on aga leebe ja pigem magusapoolne, mis minu maitseskaalal läheb ootustest mööda. Kausi servale kinnitatud sidrun aitas ju puuduvat happesust lisada, kuid kahjuks lülitas selle ürituse üsna tasaseks supi sisse sokutatud lärakas hapukoort. No ei olnud siin leemes ühtegi sellist teravnurgakest, mida pidanuks koore abil mahendada, no ei olnud. Aga igatahes tühjaks ma kausi sõin ning see on ju hea märk.

Teiseks käiguks valisin ahvateva nimega „Küpsetatud röövliribi mädarõikakreemiga“ (ribi / salat / ahjukartul /mädarõikakreem; 15.-EUR), kuid see ahvatlus osutus miraažiks. Kartulid olid vaatamata sümpaatsele pruunistunud välimusele maitsetud. Talvised kurgi-tomati viilud talviselt tuimad, kuid see pole otseselt köögi probleem.

Liha ise aga oli sihuke ... ehhhh. Väliselt oli kraam ju efektne – kaks ribi eraldi lahtilõigatuna ja siis üks kaheribine klots koos, kenasti grillikastmega kaetud ja puha. Need üksikud lõigud olid küll tuimavõitu sisuga, kuid grillkaste suutis algse maitselise tuhmuse ära peita. Kahene klots osutus aga tõsiseks pettumuseks – maitsetu ja lisaks veel ka sisemuses kummine-nätske-lätske-tulutult-mälutav. See on üks väga väheseid kordi, kui ma peale mõnda lõualiigutust väljutasin mälutava kraami suust võimalikult viisakalt-vähenähtavalt salvrätipaberisse ning asetasin tagasi taldrikule. Samasse jäi ka ülejäänud liha, mis minusuguse lihalooma puhul on äärmiselt harv juhtum.

Et aga mitte jääda lauskriitiliseks, siis liha kõrvale pakutud mädarõikakreem oli ju täitsa mõnus, mitte küll eriti särav ja särtsakas, kuid siiski ülejäänu taustal vähemalt mingit elamust pakkuv.

Kokkuvõte pigem negatiivne. Supipöial on äraolevalt horisondil pikutamas, sest kraam polnud ei hea ega halb. Praepöial aga vaatab ikka üsna otse alla – ribiliha äranarrimine ei ole vastuvõetav. Nii et soovitust siitkohalt ei tule, kuidas ka ei pingutaks.

---

lugu ilmus siin

Starter (Pärnu)

Ennemuiste oli Pärnu igas asumis mõni kõrts või söögimaja, nüüd on elu teinud sellesse mustrisse tublisid korrektiive ning linna-ääred on üsna kuivaks jäänud. Seda rõõmsam on aga leida Haapsalu poole liikudes silti, mis kuulutab „Starteri pubi“. Uksest sisse astudes näeb ka ruum ise üsna pubi moodi välja, aga sisuliselt täidab ta pigem söökla ülesannet, sest no kuidagi ei taha peas kokku sobida „pubi“ nimetus ja funktsioon ning lahtiolekuajad kella kümnest viieni. Aga noh, kuna minu sooviks ongi proovida järgi mõnda uut kööki, mitte kannukest õlut libistada, siis on kõik korras.

Teisipäevasel pärastlõunal on jahedavõitu ruumis peale minu veel vaid kaks tunkedes meest kehakinnitust võtmas ning kogu sooritus käib kiirelt ja ladusalt. Ehk pisut liigagi ladusalt ja koguni kentsakalt.

Hoolitsetud välimusega piiga võtab mu tellimuse vastu ning lipsab nendega kööki. Jõuan vaevalt maha istuda, arvuti lahti teha ning sissetulnud sõnumile vastama hakata, kui seesama piiga on juba minu laua juures, näpus paberileheke. Olin nimelt kassa juures soovinud ka tšekki – noh lihtsalt et mul ülevaate kirjutamise ajaks oleks hinnad silme ees – kuid kassamassin ei olnud võimeline seda väljastama. Nii andiski näitsik mulle ise suisa käsitsi koostatud saatelehe :)

Ja vaid mõned hetked hiljem saabus see Pärnus korduma kippuv viga – mõlemad käigud toodi minu ette korraga! Minu nägemuses saaks selline olukord tekkida ainult kandiku-sööklas, kus ma ise kõik ühekorraga leti äärest lauda tassin ja hiljem mustad nõud sama kandiku peal minema viin. Ettekandjaga puhvetis on aga säärane serveerimine aga kentsakas ja kohatu. Või noh olgu, kui leti ees vookleks pikk järjekord ning letitagusel pole aega rohkem kui vaid korraks kassast lahkuda, siis oleks kah asi arusaadav, kuid kordan – saal on sisuliselt tühi.

Aga olgu, asume toitude kallale. Väiksem ports kalasuppi (3.-EUR) osutus väga heaks valikuks, sest et kas teate – supi põhikomponent ehk leem oli väga maitsvalt ja veenvalt ja aromaatselt kalane! Meenus üks teine hiljuti, samas linnas kuid palju peenemas kohas söödud neutraalse maitsega kalasupi nimeline nähtus ning selles võrdluses oli siinne odav-versioon kordades parem! Jah tõsi, supi sisu oli siin majas palju lihtsam, vaid ühe punase kala ja kartuli põhine, aga peamine on ikkagi maitse rikkalik ja rõõmustav küllus.

Teise käiguna olin valinud karbonaadi (7.-eur) ja ka see oli täiesti kenake. Pakutud ballasti ehk kartuli/riisi/tatra valiku asemel olin palunud panna lihtsalt rohkem salateid ja nii ka oli tehtud. Kahes versioonis kapsa-porgandi salat – üks majoneesi, teine õlipõhine – ning kopsakas lusikatäis peedisalatit olid kenad ja maitsvad lihakõrvased. Suur tükk pehmet üleküpsetatud seakaela vähese porruhakkega selle pinnal maitses lihtsalt, koduselt ja mõnusalt. Kausike majoneesi-ketšupikastet oli kõige selle mahlase pehmuse juures minu jaoks liigne lisand ning jäi peale maitsmist oma kohale.

Kokkuvõte sedapuhku vägagi positiivne. Pubi nime kandev ja söökla funktsiooni täitev asutus pakkus toiduelamust, mis ületab mõnegi peenema puhveti oma. Supipöial on vägagi püsti ning ega praepöidlalgi pole põhjust millegi üle nuriseda. Eraldi kohaleminekut sinna kaugesse linnaäärde pole ehk mõtet sellepärast ette võtta, kuid möödaminnes sisseastumist soovitan küll!

---

lugu ilmus siin

Morena (Tallinn)

Mõnikord mõjub kentsakalt vormistatud reklaamtekst parimal ja eesmärgipärasemal moel, tõmmates tähelepanu ja pannes seda levitama. Nii ka see: „Ühendades oma anded kui kokad, baarmen ja juhtivpersonal, panid nad kuude kaupa vaeva, et teha teoks oma unistus. Nüüd on nende armastuse töö jõudmas lõpule, lubades pakkuda Ladina-Ameerika olemust läbi kiusavate roogade, valmistatud jookide ja rütmiliste meloodiate, kõik ühe katuse all!“

No neid kiusavaid roogi ma soovin saada! Nii saigi Tallinnasse sattudes tellitud taksomootor ning kohale sõidetud, sest Morena tundub tartlase jaoks oma aadressiga Kopli 25 paiknevat kusagil teiselpool tsivilisatsiooni rajajooni.

Jaanuari lõpp, teisipäeva õhtu ja kõik muud asjaolud tingisid selle, et sisse astudes olin ainumas kunde ning kogu soorituse jooksul käis dringil veel vaid üks paarike.

Nooruke teenindajanna sai küll baastasemel riigikeelega hakkama, aga kui hakkasin küsimusi esitama, esitas ka kaunilt naeratades küsimuse, et kas ma inglise keeles saaksin korrata. No muidugi sain :)

Suppe on selle puhveti menüüs täpselt üks „Sopa Azteca. Traditsiooniline Mehhiko tomatisupp maisitortillaga.“ (11.- EUR), aga see vähemalt andis mulle õigustuse kohaleminekuks, sest ilma supita mina ei mängi.

Umbes 10 min peale tellimust toodi kohale kõhukas kausike, mis esmapilgul oli täidetud krõpsude taignaribakestega, mille all tumetas mingi tomatikaste. Ja ega lähemalt uurides olukord väga ei erinenud, supiks seda tihedat tomatipüreed on keeruline nimetada.

AGA – kas teate, see püree on vähemalt mahutatav koondnimetuse alla „huvitav“ ning seda isegi positiivses mõttes. Ta on tavapärasest püreesupist erinev oma tekstuuri ja kasvõi sellesama tortilla-laastude kuhila mõttes. Maitse poolest meeldivalt vürtsikas, ehk veidi ülemäära soolane, kuid igatahes põnevalt intensiivne. Püreesse lisatud avokaado ja sibulatükikesed andsid juurde teistsugusust. Hilinenud ehk alles kausi äraviimise hetkel lisatud seletus toidu olemuse kohta „sisaldab kahte sorti tšillit, mille ühe nimi ei jää mulle kuidagi meelde“ ei sisaldanud mingit lisaväärtust. Küll aga lisab seda näitsiku väide, et algupärases köögiruumis kasvanud inimesed peavad seda „justkui vanaema tehtuks“.

Teise käiguga otsustasin proovida järgi maja kõige kallimat rooga: „Bife de Chorizo (steak). Argentiina Black Anguse veise välisfilee lõik (250g), serveerime koduse kartulipudru ja ehtsa chimichurri kastmega.“ (28,90 EUR). Et no saame näha, mille üle nad nii enesekindlalt uhked on. Nägemist sai oodata u 40 minutit. Ahjaa, tellimuse hetkel küsiti, et kas supp ja praad tuua koos või mitte – uhhhh kui hea et seda küsiti, mitte ei tehtud koos-toomise viga!

Oi kas teate, nad on õigustatult uhked! Roa esitlus liual oli klassikaline, ilma pretensioonikate tipp-täpp edvistamisteta.

Ei tea mis tuju ajel proovisin kõigepealt kartulipüreed. Ja jahmusin. Kuidas taeva nimel on võimalik teha kartulipudrust maitsepüramiidi tippu ulatuv elamus? Kui seda neidise käest hiljem küsisin, siis tunnistas too üles et selline maitsekuhil on saavutatud ebamõistlikult suure koguse või lisamisega! Et no klassikaline juhtum, kui kõik hea on ebatervislik ja need muud targutamised, onju :)

Salat – no kas teate, ka see on ülimeeldivaks tuunitud hapuka õlikastmega ja röstitud kinoa seemnetega. Chimichurri kaste, minge metsa kui hea see siinne ürdine-happeline-tšilline versioon on, seda võiks dipikastmena kasutada kasõi lihtsalt saia kastmiseks või minu poolest ka lusikaga vohmimiseks.

Noh ja lõpuks kogu selle roa ja soorituse kuningas – tema kõrgeausus LIHA! Tellimise hetkel küsiti küpsusastme kohta ja saadi minu tavapärane „nii toores kui julgete“, antud juhul siis „as rare as you dare“. Ohhhhsapoisss, kui hea see tulemus oli – kõrgest kuumusest rääkiv pruun pealiskiht, mis õhukese koorikuna kattis mahlast-punast lihaklotsi. Oivaline maitsestus ja suurepärane menetlus –ohhh see on lihtsuse ülistus kulinaarsetes kõrgustes!

Ainuke pisitilluke detailike-nurinake – ehkki prae kõrvale pakuti sakiline noalaadne toode, siis osutus see olevat nüri nagu võinuga. Liha 90% lõikas see läbi nii ehk naa, kuid need üksikud sidekoelised kohakesed, kus pidi rakendama midagi teravat, nendes punktides jäi antud instrument hätta.

Kokkuvõte igatahes ülikiitev. Supipöial on veidi kõhklevalt püsti, sest tihket köögiviljapüreed supina hinnata ei oska just kuigivõrd, kuid samas kompenseerib intrigeeriv teistsugusus selle puuduse. Praepöial aga torkab end läbi kolme betoonlae ja hüüab täishäälel – seda kraami te lihtsalt peate proovima, praes oli ilus iga detail, nii et minusugune maitseotsija ja lihaloom on suisa vaimustuses! Soovitus, jah igatahes!!!
---
lugu ilmus siin

Kodused toidud (Tallinn)

Kui sa tead Tallinna bussijaama, siis sa tead ka seda tagasihoidlikku maadligi majakest bussjaama vastas, seinal silt „Kodused toidud“. Ei mingit veebiturundust, ei mingit reklaami-harkjalga tänaval (mis pealegi praegu üleskaevatud), ei mingit suunaviita, et „mine sinna ilma sildita ukse juurde prügikasti taga“. Milleks, kõik ju teavad, onju.

Väikeses majakeses on siiski üsna suur saalike, milles tol hetkel oli täis vaid kaks lauda. Kogu teenindus käis katku-aegadest säilinud plastik-ekraani avauste kaudu, kuid see ei ole ju ometigi probleem.

Supiks võtsin koduselt kõlava „värskekapsa-supp“ (4.- EUR) ja see pandi minu ette letile veel ennem kui arve kokku löödi. Küsimus – kas hapukoorega või ilma – kõlas vähemalt minu jaoks adekvaatselt ja sai eitava vastuse.

Kausike täis liha järgi lõhnavat leemekest ja samamoodi lihakiulist supikest. Porgand, sibul, kapsas, kartul. Ei mitte midagi liigset, ei mitte midagi puudu. Tõepoolest, miinimumnõuete peal kokku pandud lihtne keedus. Ei midagi kõneväärset, ei midagi halba. Lihtsus ja seeläbi heakskiidetav.

Teiseks roaks valitud „Karbonaad“ (7.50) hõigati üle leti välja siis, kui olin supiga alles poole peale jõudnud – no aga sellises kohas pole see ajastus ka jällegi probleemiks, eks ole.

Intensiivselt magus-hapu kapsake. Viil kurki, viil tomatit. Veidi pruunistunud keedukartul. Väga pehmeks hautatud ja üleküpsetatud seakaela-viilakas. Asjaolu, et mõned õpetused räägivad, et karbonaad peaks olema kondil olev liha, pole siinkohal oluline. Siin on kodune, mäletad? Kodus sa ju ei jaura!

Kokkuvõte on kodune. Sihuke pehmeke ja kindlasti positiivne. Sest no sa saad täpselt seda, mida lubatakse. Nii supi- kui praepöial keelduvad kriitikast, sest no ega ette heita pole midagi. Soovitada – jah seda tuleb ikka, sest praegu üleskaevatud tänava tõttu on ilmselgelt ka neil raske aeg.

---

lugu ilmus siin

Imperial (Narva)

Asukohavahetus võib muuta paljutki. Olin sellest Aserbaidžaani juurtega puhvetist kuulnud varemgi, kuid see tundus olevat piisavalt ebamugavalt kaugel, et minna otsima. Nüüd aga koliti ümber Astri keskuse lähedusse ja motivatsioon külastada suurenes.

Tõsi küll, miks peaks ühe väikerahva lippu uhkusega hoidev puhvet kandma nime Imperial, on veidi arusaamatu. Eelmistest rentnikest jäänud jaapanipärane kujundus mõjub praeguses kontekstis vähemalt sama kentsakalt. Kolmas ja kõige sügavam arusaamatus on see, et miks pole asukohamuudatusest teatatud puhveti FB-lehel, aga veebiturundusega on sellel asutusel üldse kummaline seis – õnnestus leida vähemalt kolm e-pesa, mis viitasid erineva täpsusastmega puhvetile, kuid mitte ükski tema praegusele asukohale. Ka menüü osas leidis vihjeid saadaolevale hoopis woldi kojutoimetuse, mitte aga asutuse enda lehelt.

Aga jättes kõik selle kõrvale, mõjus ülejäänud külastuskogemus sümpaatselt. Talvisel teisipäeva-õhtul olin ma küll kogu soorituse jooksul ainuke klient, kuid seda sujuvamalt kõik laabus. Tõsi küll, soov saada kõige selgemalt selle regiooni (kõige laiemas mõttes) omast suppi Kufta ebaõnnestus, kuna selgu et see on ainuke roog menüüst, mis on otsas.

Sai siis valitud veidi universaalsema iseloomuga „Hartšo“ (5.50), mille saabumisega läks napp 5 minutit, kui sedagi. Väikese eripärana tavapärastest esitletutest mõjus supi pinnale saputatud jahvatatud kreeka pähkli puru. Aroom lubas midagi adžikalikku ja vürtsikat, paraku see lubadus maitsesse üle ei kandunud. Leebe, tomati ja riisiküllane, pehme lihaga tummine supike jättis siiski hea mulje, kuna selles leidus ohtralt näpuotsasuurusi kuivatatud musta ploomi magus-hapukaid tükikesi, mis siia väga hästi sobisid.

Teise roaga läks asi veidi kummaliselt, kuid seda omamoodi sümpaatses võtmes. Enamik menüüst koosnes šašlõkkidest, kuid soovisin siiski midagi muud proovida ja nii langes valik karbonaadi peale. Kui tellimus kööki jõudis, tõttas sealt aga laua juurde mägilasest omanik, kes päris, et kas ma tahan kuiva sea seljatükki või siis mahlast kaelaosa? Vastasin et jätan selle valiku peremehe teha, et tema soovitus on mulle parim argument.

Ja nii läkski, et mulle toodi u 15 minutit peale tellimust ... šašlõkk :) (10.-EUR). Ei, mulle ei öeldud, et see roog on nüüd ikkagi šašlõkk, kuid peaks ikka olema suisa pime, et mitte tuvastada lihatükkides varda torkejälgi ja iseloomulikku küpsetamis-meetodit. Kuid kuna see liha oli väga hästi maitsestatud, suurepäraselt pehmeks marineerunud ning seeläbi mõõdukalt üle küpsetatud, siis miks ma peaks jonnima, onju.

Kuna olin loobunud liha kõrvale pakutud kartuli-riisi variantidest, siis lisaks ohtralt punase sibulaga üle puistatud šašlõkile leidus siin veel odavavõitu ja suht maitsetut hiinakapsa-salatit ning kaks kastmekausikest. Ühes neist meeldiva, kuid standartse sisuga külm küüslaugune koorekaste, teises aga tõepoolest ülimeeldiv tomatipõhine aromaatne ja mõõdukalt vürtsikas puhas nauding. Selle maitsemõnu ammutamiseks olin isegi nõus ära kasutama osa saiakraamist, sest kastmest loobuda oleks olnud narrus.

Külastuse lõpuks juhtus aga üks sisuline apsakas, nimelt alles maksma asumise hetkel taipas ettekandja öelda, et tasumine on ainult sularahas. Minul pole selle vastu midagi ning ausalt ise peangi seda ainumõistlikuks – et mitte kaupmeest karistada pangaülekande pealt tehtava koorimisega – aga seda oleks siiski pidanud alguses ütlema. Teine aspekt – misiganes põhjusel kirjutati välja tšekk sellisel moel, mida oleks kohaseks pidanud ehk paarkümmend aastat tagasi kooperatiiviputkade ajastul. Õnneks mul ei lähe seda vaja raamatupidamiseks, vaid lihtsalt hindade fikseerimiseks sellesama siinse kirjatüki tarbeks.

Selle apsaka aga tasakaalustas kuhjaga jällegi peremehe/peakoka saali-ilmumine ning võimalus küsida selle imelise kastme kohta. Kaukaaslased oskavad põhjamaalasi alati hämmastada oma sõbraliku olekuga ning antud konkreetne mees veel ka riigikeele oskusega – sellised pisikesed nüansid aitavad luua parima üldmulje.

Soovitus tuleb kindel ja mägede-kõrgune. Supipöial on püsti küll ainult mõõdukalt, kuid praepöial näitab väga ja väga tipmist taset. Eriliselt võlus see, kuidas mulle tellitud roa asemel müüdi hoopis teine toit, kuid tehti seda moel, mis paneb heakskiitvalt naeratama!

---

lugu ilmus siin

Krabi (Pärnu)

Julgus teha asju teistmoodi ei pruugi olla alati edu pant, kuid kiiduväärne on ta ikkagi. Avada puhvet, millel on oma kontseptsiooniga köök, selmet tallata turvalist ja kõigilemeeldivat rada ning teha seda väikesevõitu linnas – see tõmbab vähemalt tähelepanu, ehkki ei garanteeri külastajate tulva.

Pärnu vana linnasüdame keskel Lastepargi nurgakeses asuv armas paviljon-tüüpi majake on nüüdseks muutunud kalarestoraniks Krabi. Talvisel kesknädalal on enamik toidukohti üsna klienditühjad, aga näedsa – olen ennast kohale sättinud avamise hetkeks (17.00) ning esimeste minutitega on kolm laudkonda kohal.

Et olen endale menüü juba veebist selgeks teinud, siis saan esimesena oma valiku öelda ning köögist hakkab kostma toimetamise hääli. Väike õdus hoone sisaldab kolme üsna erinäolist ruumikest ning meeldiv valguslahendus loob mõnusa atmosfääri.

Esimeseks käiguks võtan – miskipärast küll pearoogade rubriiki paigutatud – „Selge leemega mereannisupp (Krevetid / kalafilee / sinimerekarbid / kartul / kirsstomat / vutimuna; 13.-EUR)“, mis jõuab minuni u 10 minutiga. Esmamulje on igatahes kenakene – kergete röstijälgedega soojad õlitatud ciabataviilud ning värvirõõmsa sisuga kausike jätab igati sümpaatse mulje.

Asja sisusse süübimine vähendab paraku esmast positiivset häälestatust. Igasuguse supi peamine komponent on ju tema leemeke. Et kas siis on tegu maitseküllase ja veenva puljongiga või siis lihtsalt neutraalse vedelikuga – siin kausis oli paraku see viimane variant. Kõik lubatud elemendid on ju kausis kenasti olemas alates köögiviljadest kuni munapoolikuteni, punase kala tükkidest kuni karpide ja krevettideni, kuid kõik see kokku ei moodusta harmoonilist tervikut, kuna keeruline on kalasupiks pidada nähtust, kus leemeke ei kõneta sind ei kalalõhna ega –maitsega.

Kuna supp oli pearoogade nimistus, siis otsustasin mängida vastupidise loogika mängu kaasa ja võtta teiseks käiguks midagi eelroogade hulgast. „Kala tartar“ (19.-EUR) – oo sellist rooga ma pole ju saanduki. Ooteaeg u 20 minutit tellimisest ning 10 minutit esimese käigu ettetoomisest – suurepärane ajastus!

Taaskord – visuaalne pool on vägagi isuäratav, serveerimise / paigutamise mõttes pretensioonidega nö kõrgköögile. Seekord ei pidanud ka sisu ehk maitse osas pettuma. Lauda toomisel unustati küll teha üks oluline liigutus – tutvustada rooga, st seletada, et mis kalaga siin siis tegu on, nii et pidin selle ise üle küsima. Vastus „doraado“ ei aidanud mind küll kuigivõrd edasi, kiirelt otsitud eestikeelne vaste „kuld-merikoger“ samuti, sest olen selle kalaga liiga vähe kokku puutunud, et omada mingeid maitse-ankruid ja öelda „ahhhaaa, seda ma oletasingi“

Igatahes õhkas see peenelt hakitud kala ja sibula segu värskust, lisatud kalamari on alati parim valik maitsevõimendajana ning üllatusliku lisandina passioon-vilja seemnekesed oma intensiivse magus-hapu komponendiga sobis samuti otse oivaliselt. Kui tavalist liha-tartari ehib kollase silmana munakollane, siis siin lisas sarnase elemendi krevett, mis mängis roa kontseptsioonile igati ilusalt kaasa.

Kokkuvõte kolmetine. Kalarestoran rannalinnas on nii tubli mõte kui vähegi olla saab. Supipöial jääb paraku veidi lönti köögi puljongipelguse tõttu. Praepöial on siinses loos vaid varjunimi teisele käigule, kuid saab igatahes vägagi positiivselt püsti olema. Soovitus saab aga igati tugev olema – taolist tegutsemisjulgust tuleb toetada! Mis aga puudutab keskmisest kõrgemat hinnataset – veidike luksuse hõngu kulub hallide argipäevade vahele meile kõigile ära!
---
lugu ilmus siin

Kartuli-juustukotletid lõunamaise kastmega

Ega ma seda niimoodi ei planeerinud, aga kuna toidupildi peale küsiti retsepti, siis proovin midagi kirja panna. Häda, rist ja viletsus on see, et ega ma ju ei tea tihtipeale süüa tegema asudes, et mis ma täpselt teen ning improviseerin käigu pealt. Panna aga kirja: "tee nii nagu süda lustib" pole ilmselt väga informatiivne, kas pole nii :)

Asi algas sellest, et eilsest oli üle jäänud kartuliputru ning see tuli täna kuidagi ära realiseerida. See on aga sootuks teine lugu, kui et mul oleks käes lihtsalt keedukartulid, sest algmaterjal ja selle konsistents määravad mängureegleid.

Igatahes tuleb kartulimass (vahet pole kas püreestatud või riivitud kujul) koos juustuga viia sellisesse konsistentsi, et sellest kannatab kotlette mätsida (noh et ei kleepu ka liiga palju käte külge). Kui algmass on liiga kuiv, saab lisada mõne muna; kui liiga vedel, tuleb lisada jahu. Paneerid riivsaia või panko-helvestega või kasvõi purustatud maisihelveste kihis, see ripub juba täiesti ära sellest, et mis on käepärast.

Maitsestamise osas - kuna mängus on juust, siis tasub kotletimassi sisse segada need ürdid, mida sa oma peas pitsa peale paneks. Või kasutad lihtsalt mõnda valmis pitsa-maitseaine segu ja ei juhtu mitte kõige vähematki traagilist.

Lõunamaiseks kastmeks nimetasin ma lihtsalt lusti pärast seda segu, mis hetkel käepärastest vahenditest sündis. Väga laias laastus - toiduõli, ketšup ja lisandid. Minul läks sinna Kecap Manis magusa noodi lisamiseks, riisiäädikas hapuks, sojakaste soolaseks, tšillikaste vürtsiks, hakitud koriander, purustatud küüslauk ja seesamiseemned. Aga kõigi köögihaldjate nimel - see on mitte täpseks juhendiks ja järgimiseks, vaid arusaamaks, et saavutada tuleb maitsetasakaal nende mainitud maitsete (magus, hapu, soolane ja vürtikas) vahel. Kuidas seda täpselt teha, missuguseid maitseaineid või kastmeid segades, pole niivõrd oluline. Koriandrihakke lisamine on täpselt sama valikuline, sest no teadagi ei meeldi see paljudele ja/või pole teda lihtsalt sügavülmast võtta. Seesamiseemned - needki on pigem visuaalse tekstuuri / lõunamaisuse lisamiseks, ega maitsepildile see suurt lisa (siis peaks kasutama kas seesamiõli või vähemalt röstima seesamiseemneid eelnevalt).

Kotletid praed keskmisel tulel kuldpruuniks, serveerid koos kastmega ja noh ... ega ma ei oskagi midagi mõistlikku rohkem kirja panna :D Gramme ega lusikatäisi ei mõõtnud ning ega sellest mõõtmisestki tolku poleks. Ainus, mida oskan koguse mõttes soovitada - juustu olgu ebamõistlikult palju, vähemalt kolmandik kartulimassist, muidu kaob see lõpptulemuses üsna olematuks (aga jällegi sõltub juustust, selle intensivsusest ja sulavusest, mul on mõnikord see segu ka panni peal "laiali voolanud", kuna juust osutus liiga edukalt sulavaks)

Vast oli mingit tolku sellest kirjutisest 

Modern (Narva, 2024)

„Modern avatakse sügisel uuesti“ – nii teatati mulle õnneliku näoga juba suvel. „Räägitakse, et ta olla nüüd vist jälle avatud“, sosistati umbes kuu aega tagasi. „Kas ikka päriselt“ – küsisin ma nüüd tuttavatelt üle. Saades jaatava vastuse, tõttasin mõistagi kohale.

Ah et mis koht see selline on, millest nimoodi vandeseltslikult räägitakse? Teate, seda on keeruline seletada. Ühest küljest on see ju tavaline keldriurgas, milletaoliste aeg peaks ammu möödunud olema. Teisest küljest on see aga omamoodi legend, nostalgiapesake, mis paneb osad inimesed heldinult ohkama. Asutus, mis katku ajal pidi enda uksed sulgema ja mille elustumisse polnud just kuigi palju usku.

Kuna kirjeldasin seda kohta viis aastat tagasi, siis nüüdne ülevaade saab olema suuresti kantud võrdluse vaimust. Esimene moment ehk esmane otsing veebis annab halva tulemuse – nende veebipesa FB’s on uuendamata ning viimane sissekanne on sulgemiseelsest ajast, aastast 2020. Mingitki jälge sellest, et asutus oleks ennast taasavanud, ei õnnestunud leida ka mujalt.

Teine hetk ehk jõudmine tuttava ukse taha toob aga positiivse emotsiooni. Kui varem polnud ukse taga ühtegi infokillukest (sest kõik ju teavad niikuinii, eksole), siis nüüd on vähemalt sildike lahtioleku-aegadega. Järsk keldrisse viiv trepp ja selle sisemuses leidu polnud üleüldse muutunud ... noh ja tegelikult kas peakski? Menüüski enam-vähem samad read mis ennemuiste, lihtsalt hinnad on sisuliselt kahega korrutunud – aga selles pole midagi üllatavat.

Mõistagi võtsin taaskord esimeseks käiguks seljanka (6.-EUR) sest no kuidas siis veel võrrelda? Ahjaa, tellimine-suhtlemine käis täiesti viisakas riigikeeles, mis on väga hea näitaja! Kuna kundesid on vähevõitu, siis käib ka kogu protseduur üsna kiirelt, umbes viie minutiga on supp ka lauas.

Esimene mulje on suhteliselt hea, asutus on ära õppinud hapukoore eraldi serveerimise. Supike ise on dekoreeritud oliivi ja sidrunilõiguga – kah kohane värk. Suur ja kuum ja aromaatne – tore seegi. Aga paraku aroom kõneleb sama keelt mis sisu – see on peamiselt vorstisupp. Või noh, viiner ja siis mingi poolsuitsuvorst. Imevähe singikribalaid. Sibul ja hapupurk. Mõõdukalt happeline leemeke. Kõik sihuke lihtne ja odav säästuseljanka. Külmal talvepäeval aitab soojeneda, sellegi eest aitäh, igatahes kergelt maitseigavusega võideldes sõin kausi tühjaks.

Teine käik – sealiha seentega (11.-EUR) jõudis lauale u 15 minutiga, mis on kena ajastus. Kuna lihakõrvaseks pakuti kartulit või riisi, siis otsustasin sellest loobuda, olles teada saanud, et mingi salatilaadne käib komplekti niikuinii.

Roa visuaalne pool pole just kuigi märkimisväärne – hallikaspruuni kastmekuhja all olev liha ei saa põhimõtteliselt olla iluduskuninganna. Minimaalne ja odav tomat-kurk-hernes annavad silmale vähemalt mingi pidepunkti, kuigi maitsepildi osas jäävad tühikandjateks.

Aga teate ku hea on see seenekaste! Mis sest et kasutatud on libaseeni-šampinjone, annab komplekt praetud sibula ja peekoniga ikkagi oivaelamuse. Kahtlustan, et siin on kastme tuunimiseks kasutatud ka mingit valmis seenemaitseainet, aga no mis vahet, maitsev on maitsev! Sealiha selle rammusa koorekastme all on lihtsalt pehme kanduri rollis, peale hea küpsusastme ei ole võimalik siia midagi juurde öelda.

Kokkuvõte tuleb kolmetine. Supipöial näitab veidike horisondist allapoole, sest no vorstisupp pole ju halb asi, aga seljankast ootaks rohkemat. Praepöial läheb aga teiselt poolt üsna püsti, sest seenekastme on see köök tuuninud umbeheaks! Kolmas aspekt on aga see va üldine atmosfäär ja taustateadmine – see legend-urgas pole kunagi olnud pelk söögikoht, rõõm on näha et vähemalt üritatakse see taas käima saada!

---

lugu ilmus siin