Aplaus 1870 (Tartu)

Avastasin et üks kodulähine koht on taas nimetust vahetanud – mis mitte siis vaatama minna? Eks enamiku jaoks on ta ikka Vanemuise teatri kohvik, sõltumata nimetusest või koha pidajast. Maja on sama, ruumid on samad, terass hilissuvises sumeduses kah ikka sama, mis sest et lauad-toolid jms vahetunud.

Juhtusin saabuma ilmselt veidi valel hetkel, nimelt poole kolmest. Kui välilaua taga sisse seadnuna menüüd küsisin, siis lauale lähenenud näitsik teatas midagi sellist et „menüü hakkab kehtima alles kella kolmest“. Kui siis küsisin, et aga mida praegu pakutakse, selgus et on päevapakkumised – loeti üles vastav supp ja praad.

Kuna ma ütlesin seepeale, et aga ma siis võtangi nii ühe kui teise, siis ei hakka seekord ka jaurama, et mulle toodigi need kaks asja ühekorraga. Mis sest et terve mõistus ja muud loogikad ütlevad, et nii ei tehta, aga olgu. Kuna ma ütlesin et „see ja too“, siis niimoodi serveeritigi.

Supiks „Lillkapsapüreesupp krõbeda peekoniga“ (4,5 EUR). Laisavõitu päevapakkumiste klassika. Köögiviljapuder, mida nimetatakse supiks. Aga vähemalt oli see kraam dekoreeritud maitsemuru, peekonikräbalate ja krutoonidega. Noh et silmale ilus ja ka mäluda midagi. Jahe ja soolakas. Aga kuna lillkapsas on mulle mokkamööda igas asendis, siis klõmpsasin selle kraami lusikhaaval sisse ja ei kurda.

Praeks oli veebimenüüs küll selle päeva kohta kirjas „Ahjuliha/ kartulipüree/ porgand tüümiani ja meega/ soe kaste“ (7,5 EUR), tegelikkuses aga hoopis šnitsel koos kõige sellesama muuga.

Kuldses paneeringus liha (mida võib vabalt ka šnitsliks nimetada, see mõiste on veniv nagu kummipael) oli mõõdukalt kohtunud soola ja pipraga – asjakohane, ehkki mõistagi söögihetkeks korralikult mahajahtunud.

Kartulipüree tükiline tekstuur oli ju isegi meeldiv,aga kuna ma polnud mitte kõhutäiteks, vaid maitseotsinguks saabunud, siis suuresti sinna ta jäi.

„Soe kaste“ polnud tänu kahe käigu koostoomisele söömise hetkeks enam soe, aga ühtlasi ei maitsenud ka kuidagi.

Närvutatud porgandid olid selle taldrikutäie meeldivamaid komponendid, mille ka rõõmuga konsumeerisin.

Kuna näitsik, nähes mu käeviibet ja kuuldes tšekisoovi, vastas sellele kõigepealt „okei“ ja seejärel küsis kombekohaselt „kuidas maitses?“, siis sain vastata sama intonatsiooniga ja käsi laiutades „okei“. Näitsik naeratas ja ilmselt mõistis.

Kokkuvõte ongi sihuke „okei“ nagu juba vanad eestlased ütlesid. Et „kärab kah, aga kiita eriti ei oska“. Võibolla pärismenüü koosneb puhtast kullast, aga päevapakkumised kinnitasid minu eelarvamust – neid tuunitakse kõigilesobivaks. Ehk siis söödavaks keskpärasuseks. Mida mina ei oska soovitada.

---

lugu ilmus siin