Pekingi part (Tallinn)

Keskturu lähedal on erinevaid eksootilise köögi esindajaid päris palju, võtsin seekord ette hiinaka, kõneka nimega Pekingi part. Õnneks Tallinn on piisavalt suure turuga, et siin saab püsida ka ainult ühe riigi köögiga, ei pea toimetulekuks pakkuma univresaal-nahhaal-aasia fusioone.

Kesknädala peale-kolmesel ajal sisse astudes olin ma ainumas kunde, miska kogu asja-ajamine käis kiirelt, mõneti isegi liigselt kiirustades.

Esimese roana valisin puhtalt nimekõla järgi puhveti nimega haakuva „Peking supp“ (õigekiri muutmata), 6.80 EUR. Muuseas veebimenüüs seda pole ja menüü nimetustega on nad üldse veidi hädas, keeleabi otsimine ei peaks ju suur probleem olema? Nt veebimenüüs on kevadrullide juures kirjas „pannkoogi sisse mähitud praetud saiakesed“ jne

Suurena mõjuv supikauss jõudis minuni u 7-8 minutiga, supi kõrvale serveeriti „hiina praetud sai“ kuldsete kangikeste kujul.

Kausi sisu oli kõrvetavalt kuum, mistõttu kulus iga lusikatäie juures kõvasti aega pealepuhumisele. Leem ise oli tihkepoolne, täis peenelt ribastatud hiina kapsast, porgandit ja klaasnuudleid. Alguses olin neiu käest küsinud, et mis selles supis ka leiduda võiks – vastuses kõlasid „kana ja karbid“. Jah tõepoolest nii kanakillukesi ja neid karbiloomakesi ka veidi esines, kuid lisaks ka kumm-kõvaks kuumutatud kalmaari- või kaheksajala kombitsajuppe. Kui need jublakad kõrvale jätta, siis üldmulje oli leebelt neutraal-meeldiv, õrnalt magus, veidi soolane ja hapukas ning lõpuks ka pisut piprast palet näitav. Sihuke pool-positiivne keskpärasus.

Teise käiguga läks pahasti. Olin alles esimesi lusikatäisi suppi manustamas, kui see juba minu ette lauale jahtuma toodi – no kuulge, ma olin ju ainus kunde, oleks saanud tähelepanelikumalt?

„Teravamaitseline krevetid“ (jällegi õigekiri muutmata), 22,80 EUR. Serveerimisalus super-efektne, kuigi sellel olev roog nüüdseks juba maha jahtunud. Kas ta vastas minu ootustele kolme vürtsikauna osas? Ega ei vastanud. Einoh, vürtsikas see kraam ju oli, kuid küsimus on siinkohal pigem minu ootustes.

Ja teine asi, mis kohe üleüldse ei vastanud ootustele – krevetid olid küpsetatud koorimata kujul! Jah, pea oli maha lõigatud, saba ja koivad lühemaks pügatud, selja pealt must triip ka eemaldatud, kuid muus osas oli seda va kitiinivärki minu jaoks liiga palju, selle (minu meelest) söödamatu sodi suust näppudega nokkimine pole kuigi mõnus tegevus. See oli nüüd see hetk, kus olin rõõmus, et teisi külastajaid saalis polnud, ehkki pererahvas käis omavahel ja omakeelselt valjusti hõikudes saalis edasi-tagasi, aegajalt ka ühe teise laua taha maha istudes.

Kuidagi sain siiski enamiku krevettidest ja kogu nende vahele jaguva köögiviljakraami (sibul, paprika, porgand ja suvikõrvits) ära tarbitud, ohtralt näppe salvrätiga pühkides koorikukoukimise vahele.

Kui neidis tuli arvet esitama ja küsima maitsemise kohta, siis palusin tal vähemalt järgmisi kundesid hoiatada, et seda rooga pakutakse koorimata krevettide kujul. Olen suht kindel, et enamiku jaoks on see tavatu ning mõni võib nende kitiinkoorikutega suisa hätta jääda.

Kokkuvõte mitte kuigi positiivne. Supipöial on horisondist isegi natuke allapoole, seda nii liigse kuumuse kui kumm-kombitsate tõttu. Praepöial on võibolla vaid nõksukese kõrgemal, sest roog läks minu ootustest üsna mööda, olles maha jahtunud, vähevürtsikas ja kitiinkoorikus. Selle puhveti hinnataseme ja söögielamuse korrelatsiooni mõjul ei mõista mina seda kohta soovitada.

---

lugu ilmus siin