Eesti Toidu Pood

Lugesin täna üht rõõmsat uudist. Selmet ükshaaval hääbuda, otsustasid kaks juustutööstust seljad kokku panna ja hakata tootma mh mozarella-tüüpi juustu.

Kas see toodang nüüd Itaalia mozarellaga sarnane tuleb, ei oska ma öelda. Aga ehk hakkab eestimaist juustukraami rohkem saada olema - ning see on juba hea uudis. Et kuskil maanurgas töötlev tööstus säilub koos töökohtadega jms, on veel parem, kas pole?

Aga mitte sellest rõõmust ei tahtnud ma kirjutada, vaid hoopis kurbtusest. Sellest, et ma ei tea, kuskohas ma saaks head ning mõistliku hinnaga kohaliku väike-ettevõtete toodangut.

Kuid iga puudus on ju ühtlasi võimalus, kas pole? Kui Tallinnas on tekkinud Eesti Toidu Turg, siis miks ei võiks tekkida midagi püsivamat ning edukamat? Ja mitte ainult Tallinnasse?

Olgu selle asja nimi Eesti Toidu Pood. Koht, kuhu kõikvõimalikud väiketootjad saaks oma kaupa tuua, mida suurkettidesse sisse sööta on pisi-ettevõtjale võimatu. Koht, kus minusugune aborigeen saaks osta head eestimaist kaupa. Ning koht, kuhu ka turist tee leiaks, otsides autentset maitset või lihtsalt eksootikat?

Ega siis sihandse poes ei pea olema müügis ainult kama või karask. Ka Eestits toodetud koka-koola võiks ju patuga pooleks saada olla, muust kaljast ja limpsist ja õllest rääkimata. Juurikad ja juustud, konservid ja kommid, liha ja leivad, piim ja pirukad .... no paljugi mis.

Muidugi, seelaadne projekt ei saa kunagi olla üliedukas. Kui ikka aastaringselt pole puuvilju ja muud soodsaimat kaupa, ei jaksa kohalik tarbija iga päev puhtast patriotismist poodi astuda. Ning palju neid turistegi mööda toidupoode kollab, neil enamasti selged sihid ja restorani-lõunad silme ees.

Kuid omamoodi nišitootena kõlbaks seelaadne algatus vägagi. Suures hüper-pupermarketis võib see ehk väga ära uppuda, aga omaette väiksemat sorti ning sihitruu poekesena sobiks ehk kuhugi kesklinna serva ikka?

Mis arvate, kas olen väga sinisilmne oma lootuses näha kunagi poodi, kus ma tean, et mind ei tüssata, müües Poola porgandeid või Madriidi maasikaid kodumaiste pähe? Ma niiväga tahaks süüa siinset ja toetada kodumaist.

Muuseas, miks ma leian, et praegused turud seda funktsiooni ei täida? Esiteks kuna kui sul pole oma kindlat müüjat, siis tüssatakse tihti nii kauba päritolu kui kvaliteediga - pood seda nii kergelt teha ei saa. Teiseks - turud orienteeruvad massisotjale, proovides müüa kahte-kolme kaubagruppi hästi odavalt, delikatesse turul ei müüda. Pood võib aga endale lubada ka üksik-eksemplaride müüki.

Aga pildiks panen (sest pilditu tekst ei ole kunagi nii hea kui pildiga) hoopis ühe viimastest iseomaenda toidupiltidest. Kehv kvaliteet lisab ehedust :) Taldrikul aurutatud brokkoli, praetud kabatšokiveerandid ja kukeseened, tomatisalatist rääkimata. Muuseas, kõik kodumaine kraam!

Vene köögi eripära Eesti moodi

Panen siia lihtsalt viite minu põhiblogis ilmunud köögilõhnalisele loole: "Vene köögi eripära Eesti moodi"

Midagi pestosarnast :)

Eks pesto valmistamiseks ole sadu mooduseid (wikis on seda segu kirjeldatud nii). Aga võib ju alati ka teisiti.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ostsin mõni päev tagasi purgikese rohelisi oliive. Mõistagi marinaadis ja purgis - kus sa neid värskeid siin ikka saad, ehkki põnev oleks nendegagi mässata (Rein Taagepera mõni aega tagasi õpetas, kuidas tema neid kodus ameerikamaal valmistab, tundub põnev mäng olevat).

See purgitäis juhtus kuidagi liig-soolane olevat, isegi õlle kõrvale. Päev hiljem tõin turult muu rohelise hulgas ka basiilikut. Nii nad siis seisid. Koos. See tähendab, külmkapis ühel riiulil. Aga siiski eraldi. Täna mõtlesin, et paneks nad päris kokku. Mõnikord nii juhtubki - et mõeldud ja siis kohe tehtud.

Edasist kirjeldada suurt polegi. Kallasin selle oliivipotsiku sisu koos marinaadiga mikserisse, surasin samasse ka basiiliku (koos basiilikuga tuli ka mõni petersellileheke kaasa, läksid nemadki). Surrrrrrr. Nii tegi purusti. Nuuuuuuh. Nii tegin mina. Sest lõhn tõusis vägev ja hää. Kallasin mikserisse veel lusikajagu õli ja suristasin saaduse veel sumedamaks. Sündis soolane, kuid oivaline segu, mis kolis oliivipurki tagasi. Ja sealt juba lusika-kaupa tomativiiludele. Edasi teadagi kuhu.

Praegugi, kui kirjutan, tõuseb sülg suhu. Pole juba viis minutit pestot saanud:)

Koostis:
konservoliivid
basiilik
õli
(kindlasti panen järgmine kord ka küüslauku hulka, siis saab veel õndsam)

Valmistamisaeg - 2 minutit? Kui sedagi. Maksumus - 35.-EEK. Kogus - 150 gr purgitäis, kuid ma arvan, et koos spagettide või tomatitega vms süües jagub seda ikka kohe jupiks ajaks.

Pilt sai udune, kuid teist pilti ei mallanud ka teha:)

Kandiline munarull

Kes on öelnud, et rull peab ümmargune olema? Ning et praetud munaroog peab lapik olema? Nokkisin idee ühe korealanna juutuubi retseptuurist. Tulemus on muhe nii olemuselt kui välimuselt ... ning mida siis veel ühelt suvehommikuselt toidult tahta? (Pildil koos omatehtud hapukurgi, keedetud lillkapsa ja kergelt üle panni käinud sepikuga. Hakitud till ja majoneesitriip annavad viimase lihvi.

Et teha ühte kandilist munarulli, on vaja:
väiksemapoolne sibul
kolm muna
sool-pipar

Hekseldet sibul tuleb lüüa koos muna ja maitseaintega kausis kenasti sassi ja asuda pannile kallama. Kuid mitte kõik ja kohe! Nipp on selles, et alguses tuleb kulbitada umbes kolmandik õlisele ja mitte liiga kuumale pannile ning seejärel asuda peale mõningast küpsemist seda hüüvet vaikselt kokku lappama. Ikka nii, et ühest servast tõstad ääre üles, käänad küsetise serva topelt ning hakkad jupp-haaval kokku rullima, samal ajal teise, vabanevasse panniserva uut muna-sibulasegu juurde kallates. Munaroog ei pea olema isegi lõpuni läbi küpsenud, küll ta rulli sees järelküpseb ... nii püsib saadus paremini koos ja tulemus mahlasemgi.

Nikerdamist on muidugi sellega, et saavutada nelinurkne kuju. Kuid pannilabidaga pidevalt vormides ja õrnalt pressides saavutab selle siiski üsna hõlpsasti. Kui viimane tilk segu pannile kallatud ja rull lõplikult koos, keera teda tasasel tulel kuumaval pannil veel, nii et iga külg saaks kenasti pruunistet.

Pisut jahtunud rulli võib nüüd klotsikesteks lõigata ja efektselt suupistetena taldrikule laduda, kuid võib ka kogu kandilise klotsi taldrikule panna ja põhitoiduna serveerida. Tõsi küll - lõikepinnalt jääb koka vaeva põhiefekt paremini näha - tumedam praepind helekollase munahüübega vaheldumisi, sibulatükikesed vahel sillerdamas. Või noh, mis vaev see nüüd ikka on, pigem puhas rõõm kiire ja kerge vaevaga saadud lustakast ja kohevast ampsust. Lauaäärsete ohhoo-efektist rääkimata:)

Valmimisajaks läheb nii umbes 10 minutit. Maksumus kolme-muna-rulli puhul jääb kindlasti alla 10.-EEK (pigem 6-7). Tulemus - kas ühe mehe põhiroog või mitme inimese kõrvalamps.

Serveerida naeratusega:)

Kerge külm tomatisupp ...

... või siis GAZPACHO ... kui tahta peenutseda. Olen seda mõnusat karastav-turgutavat ollust endale kümneid eri viise valmistanud, kuid täna võtsin kätte ja enne kirjutamist karistasin end sellega, et uurisin, kuidas siis peaks "õigesti" tegema. Oehhh. Ma olen kõike valesti teinud:)

Kui üldistada kõiki neid eri retsepte, mida nägin, siis on ainult kolm koostisosa, mis langesid kõigis kokku - tomat, kurk ja sool. Ja siis hakkas peale - kes soovitas lisada õli, kes sidrunimahla, kes veiniäädikat, kes leotatud saia, kes maitsetaimi, kes jääd, kes hakitud muna jne.

Aga susi nende "õigete" ja "veel õigemate" retseptidega. Isegi ühes itaallaste enda juutuubi retseptis stiilis "for dummies" tõdeti, et gazpacho retsepte on niisama palju kui Itaalias perekondi. Ja mujal räägiti sellest üldse kui traditsioonilisest Hispaania toidust. Mingu nad kõik metsa!

Tunnistan, et ma ei tea õigest gazpachost muhvigi ja teen seda, mis mulle meeldib. Külm tomatisupp Tartu pärastlõuna moodi. Ja kõige hullem, et teen seda ka ise iga kord erinevalt. Panen siia kirja, kuidas sai viimati susserdatud ning siis mõningaid näiteid variatsioonidest.

Tänalõunane versioon:
üks ca 100-grammine tomat
üks sellerivars
üks hapukurk
üks küüslauguküüs
klaas tomatimahla
sool, pipar

Kõik see lugu rändas mikserisse, surises kenasti puruks, kolis ümber pirakamasse tassi ning otsejoones minu vatsa. Sa sinine sitikas, kui hea! Kuna tomatimahl tuli külmkapist, siis sai see eine suvepäevale kohaselt küm, karge ja see-kõikse-parem-asi-mida-hetkel-tahta.

Olen mänginud küüslaugu asemel sibulaga, hapukurgi asemel või kõrval toore kurgiga, selleri asemel õunaga või üldse ilma jne. Tomatimahla pole alati, siis läheb lihtsalt rohkem tomateid. Põhimõtteliselt peaks kindlasti lisama tilgake õli, sest see soodustab kogu selle punase värgi imendumist, eriti nt karotiini omastamist. Kuid kui ikka ei taha, siis ei pane.

Valmimisaeg - no üle viie minuti ei ole võimalik kulutada. Maksumus - sõltub tohutult hetke hindadest, kuid üks ports võiks olla ehk 5-10.-EEK? Välja tuleb nii palju kui sisse paned :)

Ehk siis - ärge vaevake oma päid retsepidega. Nokkige üles mõni idee ja mängige sellega - suvi on ju kerglane aeg :)

Värska kurk vol.2

Mina olen nüüd meister! Või noh, vähemalt midagi sinnakanti. Hapukurgi tegemises.

Kui eelmises kurgikandes kurtsin, et asi ei kukkunud päris see välja, siis nüüd - neli purgitäit hiljem - olen jõudnud nö hea standardini ja hakanud juba ka retseptiga mängima. Nimelt surasin viimase tegemise käigus tillivarte sekka ka paar ülekasvanud ja puitunud koriandrivart ja tulemus sai mõnna.

Et eelmises kirjes on pikem jutt kirjas, siis seekord lühemalt. Minu pildilolevasse laiasuulisse kolmeliitrisse purki mahub:
- u. 1,5 kg kurke
- kaks-kolm oksa muststõstralehti
- kaks-kolm oksa tillivarsi
- kaks oksa koriandrit (nii see kui till on ikka nii umbes põlvepikkused, ülekasvanud ja juba õitsevad varred)
- 6-7 küüslauguküünt
- 1,5 liitrine Värska vesi
- kuhjaga supilusikatäis soola
- pool supilusikatäit 30% äädikat
- teelusikatäis suhkrut

Kurgid tuleb mõistagi enne külmas vees leotada ja pesta (soovitatakse neil lasta koguni mõnda aega "tõmmata" ehk vett täis kaanida, siis pidavat kruk marinaadis krõmpsum ja pringim tulema). Purk ja muu muru kah puhtaks ja siis kihiti sisse. Ikka kiht mustsõstart, siis kurke, siis tilli-koriandrit, siis kurki, siis mustsõstart jne ... minu purgist saab 6-kihiline kurgielamu. Ja igale kihile üks küslaküüs seibitatult sekka. Viimane kiht jäägu muru, kuid nii, et see purgisuust välja ei turritaks - et need ei jääks vedeliku alt välja, sest muidu võtavad nood turritised esimesena hallituse külge.

Kui purk kuiva kraami täis, lahusta miski anuma põhjas sool-suhkur-äädikas klaasitäie Värskaga ning seejärel lahjenda see ülejäänud mineraalveega. Lahustama peab selleks, et sool ei valguks purgi põhja ja ei tekiks ebaühtlast maitsestumist. Lahustada tuleks aga mitte kogu vees korraga selleks, et mitte peksta mulliveest mulle välja - see süsihappegaas toimib loodusliku konservandina.

Kalla siis aga saadud marinaadivedelik kurkidele peale. Igaks juhuks võiks veel Värskat käepärast olla, sest pigem saagu vedelikku kuhjaga kui et midagi sellest katmata jääks.

Esimesed kurgid võib välja õngitseda juba järgmisel päeval, soovi korral ülejäänud kauemaks jätta, kuni on meelepärane maitse käes. Siis aga kougi kõik see kraam välja, kurgid karbiga külmikusse - kui midagi karbi sisse panekuks ikka alles jääb. Vedelikku aga ära teist korda pruugi, maitse pole enam see ning alanud käärimine võib järgmise laari kergelt hukutada.

Jaanipäevalaual on minul igatahes omatehtud värske hapukurk. Või siis soola- või marinaadi- oma, sest ega neil ikka vahet pole küll. Peamine et maitseb hea ja on oma tehtud. Hinnavõit tuleb niikuinii, sest isegi kalli Värska veega tehtult tuleb minul hapukurgi kilohinnaks kindlasti vähem kui Tartu turul küsitav 60.-EEK ... isetegemise rõõm aga tuleb peale selle, kurgihaukajate kiidusõnad peale selle kurgualust kõditamas:)

Lõetuseks tavapärane kokkuvõte. Valmistusaeg: ettevalmistus u. 20 min, valmimiseks 1-2 päeva. Maksumus: u.60.-EEK. Tulemus: pisut vähem kui kaks kilo hapukurki.

Head Jaani!!!

Lihavaba nädalavahetus

EI, ma ei ole taimetoitlaseks hakanud! Ja ei kavatse ka seda teha. Seda enam et meie "põllumajandus-vööndis" on lihtsam hankida head ja värsket kodumaist liha kui sama head ja kvaliteetset kohalikku aed- ja köögivilja. Seda õnneks mitte praegu, suvisel a'al.

Ausõna, ma ei plaaninud sellist asjade käiku ette. Aga lihtsalt laupäeva hommikuks tegin toidu, mis ei sisaldanud liha (olid heeringas, muna, kodujuust, värske kraam ja leib). Ning lõunaks vokkisin köögivilju koos pastaga, lisades pisut juustu. Ning siis mõtlesin, et miks mitte, prooviks jätkata. Õhtusöögiks tuli juba hautatud tatar värske salatiga ning mõnusa külma tillirohke koorekastmega. Pühapäeva hommikul sündisid abikaasa käe all traditsioonilised pannukad, kõrvale kolme aasta tagune (sic!) maasikamoos, mis siiani me keldris suurepäraselt säilinud. Lõunaks keetsin lillkapsast, puistates ta üle sellesama tatra praetud variandiga, mõistagi kõrvale kuhi värsket kurgi-tomati salatit. Õhtusöögiks riis, köögiviljakotlet, paneeritud ja praetud lillkapsas ning kerge jahukaste.

Ega ma ei propageeri taimetoitu. Ning ilmselt ei kavatse ka seda eksperimenti jätkata ... aga lihtsalt teate kui omamoodi vahva see oli! Lihtsalt see, et mõleda välja ja valmis teha vaheldusrikast ning maitsvat toitu, ilma tavapärast keskset komponenti - liha - kasutamata!

Ma saan aru, et päris paastuks seda ju nimetada ei saa, sest loomsed komponendid nagu munad ja või olid mängus, piimast ja heeringast rääkimata:) Kuid ikkagi, omamoodi fun oli see värk!