Tšašušuli

Tegin täna midagi tõeliselt teravat. Gruusiapärast vürtsikat loomapada, mille nimi "tšašušuli" pidavatki gruusia-päraselt tähendama midagi teravat, vürtsikat.

Lõpetasin just nii umbes tunnikese kestnud toiduteo, ajan väikese lusikaga keelenäsasid hulluks ajavat kraami sisse ning auran. Mitte lihtsalt välispidisest kuumusest, mida sel suvel meile Allahhi ja muude puuslike armust küllaga antud. Taoline tulesäde paneb mahlad liikuma ning ning puhastab kui sisemine saunaviht.

Oi jeerum, kui hea!

Aga asi algas nagu ikka koostisainetest:
- 800 gr loomaliha;
- u pool kilo sibulat;
- u pool kilo tomatit;
- mitu punti peterselli ja kinzat (värsket rohelist koriandrit), pundike rohelist sibulat;
- soola-pipart-vürtse-adžikat;
- neli pirakat küüslauguküünt;
- igas juhuks paar klaasi vett (lisada vastavalt vajadusele).

Loomaliha tükeldasin nii umbes poole tikutoosi suurusteks kuupideks ja viskasin poti põhja tasasele tulele podisema. Õige oleks seda teha kumera põhjaga malmpajas - see tagab kuumuse parima jaotumise ja mahlade õigeima kogunemise. Paraku mul sellis kauntari veel pole, seega käis suurem supipott küll.

Ei ole sellele lihale vaja miskit õli ega vett lisada - tol sisemist niiskust küll, et vaiksel tulel nii pool tundi omaette todiseda. Mina tegin kogu värki kaane all, see vähendab lamedalt põhjalt liiga kiiret aurumist. Segasin kah paar korda ja lisasin lõpupoole sutsukese vettki.

Nii umbes 40 minuti pealt lisasin üsna jämedateks poolrõngasteks seibit sibula, segisin läbi ja jätsin uuesti kaane alla sumisema. Senikaua kupatasin-koorisin tomati (juhtus üsna paksu koorega isendid olema, õhema koore puhul saab ilmselt ka ilma hakkama).

Ca 50 minuti pealt lisasi tomati ja jälle sutsu vett - tšašušili peab hauduma väheses mahlas ja jääma lõpus üsna tummine, nii et pigem lisada sortshaaval ja korduvalt. Liha ei pea saama vedelikust kaetuks - arvesta, et sibulast-tomatist ja maitsetaimedest tuleb kah oma mahla lisaks.

Koos tomati lisamisega asusin ka maitsestama. Ja siin, hea sõber, ei saa ma mitte midagi ette kirjutada. Kes peab igale poole õigeks lisada vürtskööment, kes nelki-koriandrit. See polegi nii oluline, kuid tšašušili PEAB punast pipart saama. Olgu see siis patta visatud tšillikaun või mõnes valmis piprasegus olev terake.

Minul on antud hetkel tugev eelis - saan kasutada ehtsat Abhaasiast toodud adžikat, mis on kuum kui kurat. Paningi siis väikese peotäie soola ja teelusikatäie adžikat. Aga ärge teie seda mõõtu uskuge - adžikal ja adžikal on vahe nagu .... no nagu näiteks sinepil ja sinepil. Peamine, pange niipalju, kui veel vähegi mõistlik tundub. Arvestage, et hiljem lisatavad maitsetaimed ja pisuke keetmine muudab esimest maitseehmatust.

Umbes tunniajase hautamise lõpus lisasin korraliku kausitäie hakitud petserselli, kinzat ja rohelist sibulat. Kuni puhastasin- hakkisin küüslauku, sai too rõõmus roheline kraam oma närbuvast ihust hurmavaid maitseid toidu sisse laiali laotada. Lõpuks läks hakit küüslauk ja ... minut keetmist ning tuli surnuks.

Nii et kokku läks aega tund. Maksumus pole küll kuigi odav - kokku nii umbes 100.-EEK, kuid lõpptulemuseks sai 4 tugevat portsu loomalihapada. Kui tšašušulit süüa mitte Kaukaasia kombel omaette toiduna, vaid kastmena kartuli, riisi või makarontšiku kõrvale, siis saab portude arvu julgelt kahega korrutada.

Lõpetuseks: paraku mu teinepool pole kuigivõrd teravasõber, sestap sain sellist piprast pada teha nüüd, kuni ta päevakeseks Pärnusse ämma juurde põrutas. Eks näis, mis näoga mul poisidki sellist õhetust söövad. Kuid mina olen RAHUL!!! Sama soovin teilegi ning loputage see õhkav suutäis millegi meelepärasega alla.

Et pildimassinat pole käepärast, laenan pildi siit:

Jäätisehooaeg

Üllatusega avastasin, et ma polegi kirjutanud jäätise tegemisest. Suvisel ajal üks äraütlemata hää asi, kas pole? Ja miks siis peaks poest tassima, kui ise saab tehtud. Ausat ja õiget koorejäätist kõikvõimalike lisanditega või ilma.

Minu tavapärane jäätisetegu näeb välja nii: löön vahtu kaks suurt pakki 35% koort, lisan purgitäie kondenspiima, segan veelkorra läbi, kallan segu karpidesse ja pistan sügavkülma. Alla 4 tundi pole mõtet näppima minna, parim on üle-öö seisnu. Pikemalt kui paar päeva ta ei seisa aga isegi mitte sügavkülmas ... lihtsalt nugistised teevad oma töö ;))

Ahjahh, ka kondenspiima soovitan ise teha. Alguses katsetasin paar korda poe-kondensiga, kuid siis jäi suhu hangunud taimerasva tunne ja maitse. Isetehtuga pole aga sellist järelmekki kordagi täheldanud.

Alustan kirjeldust kondenspiimast. Selleks läheb vaja:
- liiter piima
- väike pakike vanillisuhkrut
- kaks-kolm-nelisada grammi suhkrut (sõltub magususe soovist)

Lase kraam keema, aga ole alul ettevaatlik, kuna keemahakkamise hetkel soovib piim potist välja ronida. Sega. Passi kõrval, kui lased suuremal tulel podiseda või tegele muude asjadega, kui tuli väiksem. Isegi suurel tulel ja tihti segades alla poole tunni nii ehk teisiti ei lähe, väiksel tulel võid ka tunni-pooleteisega arvestada. Ise olen vaadanud nii silma järgi, et kui maht on poole peale kahanenud, siis on paras aeg tuli kinni käänata ning tihenenud ja kergelt karamellistunud saadus purki kallata.

Nii umbes poole liitri kondenspiima omahinnaks tuleb seega u 15.-/20.-EEK. Pane kütte ja ajakulu juurde, saad ikkagi suts odavama kui poes. Ajakulu on muiudugi märkimisväärne - keskeltläbi tund, kuid tulemus on seda väärt, kuna saad kondenspiima peale jäätise kasutada ka nt igasugu küpsetistes.

Jäätise tarvis läheb aga omakorda:
- kaks 400 ml pakki 35% koort
- klaasijagu kondenspiima
- soovi korral lisandeid

Sellise jäätiseportsu omahinnaks tuleb nii ligikaudu 50.-EEK. Ajakulu: vahustamiseks 5 min, külmutamiseks 6-8 tundi. Tulemus: ligikaudu poolteist liitrit uskumatult head külma maiust.

Ja taevane arm, mida kõike sinna jäätise sisse segada ei saa enne külma torkamist. Meie pere üks lemmikuid on rabarber - imeväikseteks tükkideks lõigutuna. Aga oleme pannud ka nt riivitud šokolaadi, maasikamoosi ja niredena sisse nõristanud granaatõunasiirupit. Valik on igamehe enda teha.

Kuuma suve ja külma suve soovides ... ning vabandades taas pildi puudumise eest:)

Sõirategu

Profal* on õigus. Sõirategu on tõesti üsnagi lihtne. Kuna järgisin täpselt õpetust, siis viitan retseptile ja lisan kopi-paste meetodil retsepti:
----------
Vaja läheb:
1 l piima (tavaline 2,5 või 3,5 protsenti)
600 g kohupiima (kasutasin 200g pakke, 0,1 rasvasisaldusega)
50g võid
2 muna
kolm suurt küünt küüslauku
2 tl soola
2 tl köömneid (võib kuumal kuival pannin korra läbi röstida, jääb aromaatsem)

Kuumuta piim keemiseni, lisa ühtlaseks segatud kohupiim ja kuumuta, kuni eraldub vadak, st. potti jääb kohupiim ja kollakas vedelik. Kalla marliga vooderdatud sõelale ja lase 20 minutit nõrguda, võid ka vedelikku käega välja suruda. Sulata potis või, sega sinna juurde soolaga lahtiklopitud munad, peeneks hakitud küüslauk, köömned ja nõrgunud kohupiimamass. Tõsta pott uuesti tulele. Kuumuta pidevalt segades veel ca 5 minutit, kuni kogu mass on ühtlane, aga ära keeda!

Pane kaussi hanguma ja lase üleöö külmkapis seista. Valmis.
-----------

Lisan omalt poolt ainult tavapärase kalkulatsiooni. Ajakulu: valmistamine 30 min, seismisaeg ööpäev. Maksumus: ca 45.-EEK. Tulemus: u 500 gr sõira.

Selline soolane, köömne- ja küüslauguküllane snäkk on tõesti oivaline õllekõrvane. Või miks mitte ka mõne värske salati sisse. Järgmine kord proovin kindlasti mõne maitserohelisega.
--------
* Profa = kah üks hullupoolne meeskokkaja.

Kaerakeeks rabarberiga

Kipun viimasel ajal vara ärkama. Kuid ee on ju ainut hea. Saab hommikul tunnikese töötada ja siis rahulikult kööki tuterdada.

Täna juhtus varahommikuses köögis üks keeksitegu. Ega ma suurem asi magusasõber pole, kuid see-eest on teisi. Ja kõige süüks sai purgitäis rabarberit. Kenasti pisitükkideks hakit rabarberit, mis koos suhkruga oli purki pandud. Ning nüüd külmkapiriiulilt mulle ette jäi.

Olin mõelnud midagi kaerajahust katsetada ja nüüd sai see tehtud. Summisin võrdsed osad kaerajahu, kliidega kaerahelbeid, nisujahu segi. Magusaks kondenspiim - oli see mul viimasel korral psiut pruunitäpiliseks läinud nii et jäätise sisse ei kõlvanud, kuid küpsetise sisse ülihää. Munad ja lonks õli. Küpstetuspulber ja soolasuts. Ongi vist kõik? Ahjahh, rabarberid ka ikka. Surrrdi käis kõik kombainist läbi (rabarberid lisasin lõpus, et need ei purustuks), keeksivormi ja ahju. nii umbes 40 minutit küpsemist.

Vaja läks seega:
- klaas kaerajahu
- klaas kaerahelbeid kliidega
- klaas nisujahu
- u pool klaasi kondenspiima
- 4 keskmist muna
- paar supilusikatäit õli
- teelusikajagu küpsetuspulbrit
- sipsuke soola

- lõpuks segasin sisse klaasijagu tükeldatud rabarberit suhkrus

Ajakulu: ettevalmistus ca 10 min, küpsemine u 40. Maksumus: pakun täiesti lambist, et üle 20.-EEK ikka ei läinud. Tulemus: korralik keeks, millest sai kümmekond jämmmedat viilu.

Mina serveerisin koos lusikatäie vahukoorega (kuna tegin just jäätist ja oli pisut üle). Igatahes ülihää - magusakas, ent koreda keeksi sees hapukad rabarberitükid ja selle kõrval siidjas vahukoor. Mmmmm.

lugu seekord pilditu. sorry:)

Hakkliha. Sõna otseses mõttes.

Kui kaugele võib inimene küll laskuda isetegemise tahtmises?

Valmis kotletti enam ei osta ... no olgu, sellest saab ju aru. Hakkliha ei osta ka valmiskujul, vaid väntab ise ... noh olgu, napakas, aga las olla. Kuid et hakkliha ise HAKKIDA?

Igatahes sinnamaani ma olen oma taandarengus jõudnud. Kena tükk loomaliha sai kõigepealt noaga tükeldet ning siis asusin lihakirvega kallale - või kuidas seda suurt ja laia nuga peakski nimetama kõigi kulinaaria kaanonite kohaselt?

Tean, et selleks oleks vaja tõsisemat pakku. Tean ka, et kirveid peaks olema kaks ning need peaks olema pikema ja kitsa teraga, soovitavalt sepa käest tellitud. Kõike seda ja palju muudki lihalikku olen õppinud idamaiselt targalt mehelt Stalic. Muuseas, mõtlen siiani, et peaks ära tõlkima vähemalt ühe tema raamatutest - need pole lihtsalt kokaraamatud, vaid ülimaitsvalt ja asjatundlikult kirjutatud ood mehisele kunstile - kokakunstile, eelkõige liha valmistamisele.

Aga olgu. Mitte Stalicust pole seekord jutt. Vaid liha hakkimisest. Lased aga lõdva randmega kirvel kolksuda läbi lihamassi. Aeg-ajalt tõstad jälle hunniku koomale ja jätkad. Nii umbes 10 minutit. Liha, mis seejärel su ette hunnikusse jääb, on tõeliselt HAKKliha. Kenasti tükkideks hakitud, mitte masina poolt puruks surutud või kombaini poolt pudrustatud. Sellel lihal on struktuuri ja iseloomu. Eriti ideaalne oleks see muidugi vorstide või pelmeenide vms täitmiseks. Seekord läks lihtsalt pannile. Ja ma olen rahul. Väga rahul!

Biohalg

Proovisin eile grillimiseks üht minu jaoks uudset ja omamoodi vahvat nähtust - biohalg. Et siis alternatiiv grillsöele. Päevalilleseemnete koortest pressitud - seega peaks olema nii öko kui üldse olla saab.

Pappkarbitäis pruunikaid klotsijuppe maksis kopkas alla 40.-EEK. Kirja järgi peaks see kasutusel võrduma keskmise ehk 14 liitrise grillsöe kotiga.

Puistasin oma ufogrilli nii umbes kolmandiku karbi sisust, süütasin nagu süsigi - kokkukäkerdatud köögipaberiga. Esimese hooga kaks üllatust. Süttimisel annab päris tugeva valge suitsu ning seejärel korraliku lahtise leegi - no nii umbes poolemeetrise kindlasti, kui mitte enamgi. Seejärel, nii umbes paarikümne minutit hiljem, käitus nagu süsi ikka. Kuumus sai korralik ja üsna pika-ajaline.

Seega plussid: ökoloogiline ja kompaktne. Miinused: suhteliselt kallis ning sobimatu katuse-alustes kasutamiseks. Pikka leeki vaadates tekkis mõte võimaluse kohta pruukida materjali kütusena - leidsin ühe müügikuulutuse ja sellise arutluse / arvutuse (vt eelkõige 6.mai kirjet).

Ahjahh, grillisin seamaksa sibulatega. Ehkki leotasin juppideks lõigatud seamaksa tunnikese piimas ning seejärel marineerisin mee, balsamico ja soola/pipraga, jäi lugu pisut mõrkjaks. Aukudega grillipanni põhja ladusin kihi jämedalt lõigatud sibulat, mis võttis endasse alttuleva kuumuse ja ülalt-laskuva mahla. Summisin kraami paar korda panni peal ning grillisin kaane all nii umbes 15 minutit - kraam sai mõnus, kuid võib-olla mitte igaühe maitsele sobiv:)
-------------------
lisan nüüd teise korra tarkusena.
miinused:
- kui söekotist tuleb mul tavaliselt griilides välja 4-5 korda, siis halupakist maks 3 korda;
- kui sütega grillides on võimalik kiirustamise korral hakata ka nö enneaegselt (ehk enne halli katu tekkimist) küpsetama, siis halgudega seda eriti ei saa - leek segab;
- kui süsi jääb küpsetamise lõpus järgi, siis katad söepanni kaanega ning allesjäänud söed kustuvad, olles kasutamiskõlbulikud ka järgmisel korral, kuid halusöed hõõguvad lõpuni ära.

võimalik pluss:
- kui jaanipäeva- vms lõket peab tegema piiratud tingimustes, siis klotsi-kahe kaupa lisades saab päris pika ja ilusa, kuid mahult piiratud leegi ilma puudekotti kaasa tassimata.

Võitegu

Ma tõesti ei saa aru, miks ma siiani olen poest võid ostnud!? Selle isetegmine on ju niiiiiiiiiiiiii imelihtne ja tulemus niiiiiiiiiii hea, et no ... no ma ei tea kohe.

Võtsin ühe 400-grammise 35% vahukoore, raputasin kõrgema kausi põhja sutsu soola ja lasin mikseril käia. Senikaua, kuni vahust sai tükiline mass. Edasi, kuni hakkas eralduma vedelik. Ja seni, kuni mikseri väntade mahele moodustus kollakas võimass, mis enam alloleva vedelikuga kuidagi haakunud ega sarnanenud.

Ajakulu: vähem kui 5 minuti. Maksumus: u 20.-EEK. Tulemus: u.150 gr head soolakat võid. No kas keegi oskab mulle öelda, miks ma peaks veel poevõid ostma? Muidugi ma veel ei tea, kaua see isetehtud või säilib. Aga hetkel pole see ka oluline. Emotsioon on hea ja omatehtud võiga leivakild maitseb suus oipagankuihästi :)