Suvine arbuusijook

Külm ja mahlane arbuus kuumal suvepäeval - eks ole ju ahvatlev! Kui seesama arbuus aga klaasi panna, saab veelgi sumedama ja suvisema rüüpe.

Poole kõrvaga raadiost kuuldud arbuusijoogi kirjeldus pani mindki täna turu pealt üht jurakat kaenlasse haarama. Pealt rohetriibuline, seest roosalihaline ... mõista-mõista, mis see on :)

Kodus koorisin arbuusisegmendi ja lükkasin viljaliha tükkhaaval köögikombaini. Ei maksa karta, et seemned purunevad - momentaalselt pehmeks pudruks muutuvas massis suudavad need kõvad pruunid jubilad edukalt nugade eest eemale libiseda (ilmselt blenderis seda efekti ei oleks). Saadud pudi pane sõelale kausi kohale nõrguma.

Seejärel viska purustisse jääd koos suhkruga ja veega (või paremgi veel: valmiskeedetud suhkrusiirpiga) - nood noored arbuusid pole veel kuigi magusad ning joogi pikendamisel vajavad veidi lisamagususust. Või noh, see on juba maitse asi. Mina ilmselt järgmine kord lisan ka veidi sidrunimahla joogi ergastamiseks. Veinisõber võib aga sootuks nt kuiva valget veini lisaks uhada ... aga fantaasialend on igaühe oma teha.

Saadud külm jääpurune suhkrulahus kalla väljanõrgunud arbuusimahlale lisaks - ja valmis ta ongi! Imelihtne ja überhea rüübe suviseks ennelõunaks:)

Minul läks vaja:
- ca 4-kilone arbuus
- restitäis jääd
- supilusikajagu suhkrut
- klaasijagu vett

Ajakulu: arbuusi koorimise hetkest kuni valmis joogini läks ehk nii 10 min. Maksumus: praegusel hetkel, kui arbuusi turuhind oli 1,5 EUR kilost, läks kogu lugu maksma 6.-EUR. Tulemus: umbes kaks liitrit rüübet. Mõnnnnnnnnna!

Halvaa

Halvaal on lapsepõlve maitse. Täiskasvanuna olen ma üldisel kaotanud huvi magusa vastu, kuid halvaad meeldib siiski aeg-ajalt killuke põske pista. Nüüd komistasin ühe venekeelse ajalehe köögilisas halvaa-tegemise õpetuse otsa ning proovisin järele. Katsetasin kohe päris mitu korda, kuni jäin üsna rahule. Tõsi küll, lõviosa sellest kaob selles mitte minu, vaid koduste kõhtu ... aga seda suurem rõõm on ju valmistada, kas pole? :)

Muidugi, tuleb alustada mööndusest, et nö klassikalist halvaad tehakse (päevalille-)seemnete pressimise jääkidest, kuid kodus nende pressimisega tegeleda pole ei mõtet ega tahtmistki. Aga maitse on ülimalt õige ... ning iga katsega saate seda ise suupärasemaks timmida!

Maitse ja massi põhikomponendiks jääb mõistagi päevalilleseeme. Seda võib täiendada suvalise muu pähklilise või seemnelise lisandiga, nii nagu fantaasia ette kirjutab. Siduvaks komponendiks on karamellistunud suhkur koos törtsu jahuga ... ja nii lihtne see ongi!

Seemned röstige kuival pannil ning laske blenderis/köögikombainis puruks. Mida peenem faktuur saab, seda autentsem jääb tulemus ... ehkki ka teralisemal variandil pole viga mitte midagi.

Jahu koos suhruga tuleb samuti kuumutada kuival pannil kuni pruunistumise alguseni ning seejärel lisada vesi. Soovitavalt kuum vesi, sest külm põhjustab kiiret kristalliseerumist ning hiljem on keerulisem tükilist massi ühtlustada - rääkimata poti või panni põhja kriipimisest kõvade suhkrutompudega.

3-4 minutit keenud ja ohtralt segatud suhkru-jahu-vee massile lisage purustatud seemned ning paar lusikatäit õli (soovitavalt võimalikult ehedat päevalilleõli). Segage kiirelt ja põhjalikult läbi ning kallake vormi. Vormi soovitan katta küpsetuspaberiga - saab kraami palju kergemalt kätte.

Paar tundi jahtumist ning suurepärane maius ootab vaid lahtilõikamist ning mõnuleva näoga mugimist:)

Viimane kord tarvitasin järgmisi aineid:
- 400 gr puhastet päevalilleseemneid;
- 100 gr puhastet kreeka pähkelid;
- 300 gr suhkrut (lisasin ka teelusikatäie vanillisuhkrut aroomiks);
- kaks kuhjaga supilusikatäit jahu (pruukisin täistera nisujahu);
- klaas kuuma vett;
- kaks supilusikatäit õli.

Valmistamisaeg: kuumutamine-purustamine-segamine ehk u 10-15 min; jahtumiseks kaks-kolm tundi. Maksumus: ehhhhh ... selles euroarvestuses pole veel nii kohanenud, aga vast oli nii 3-4 EUR? Tulemus: ligi kilo idamaise algega, kuid täieti kodust magusat. Soovitan vähemalt proovida!

Särtsakas ürdisegu

Mis oleks kokkamine maitsetaimedeta? Üks üsna kuiv ja igav tegemine, arvan ma.

Tartus toimusid Karlova päevad. Ehkki elan üsna Karlova piirimail, avastasin tänu sellele üritusele ühe uue mahepoe Tähe tänaval. Muu mõnusa kraami hulgas soetasin Tamme talu "Särtsaka ürdisegu".

Köögiviljakotletid, millega ma oma koduseid ikka nii kord nädalas kostitan, said tänu sellele hurmavalt lõhnavale pakikesele niiiiiiiiiii head! Soovitan kindlasti järele proovida!

Pildika aga panen sirelikardina oma suvekambri akna tagant.

Supelsaksad Pärnus

Suure reede hommikul lonkisin mööda Pärnu rannarajooni ja otsisin kerget kõhutäit. Turismihooaeg pole veel alanud, mistõttu polnud valik just kuigi lai. Või veelgi ausamalt - valikut polnud mingit. Kell 10 hommikul on enamik asutusi lihtsalt kinni.

Aga taevale tänu, et need teised kohad kõik suletud olid! Tänu sellele juhtusin sisse astuma täiesti imetabasesse kohvikusse - Supelsaksad.

Vana tõde on, et parima ja eheidaima elamuse saad juhul, kui sul puuduvad mingid ootused. Minnes nooblisse restorani, võid kergelt pettuda, kuna sinu ootused on liiga kõrged. Leides tagasihoidlikust majakesest aga mõnusa söögitoa, võid saada suurepärase kogemuse, isegi kui serveeritu on keskpärane. Aga keskpärane - see sõna ei sobi Supelsakstega kohe mitte!

Pisut räämas maja, kohmakas sisenemine, veidi kitshimaitseline sisekujundus (kuid seda kõige armsamas mõttes) - kõik see ei ajenda külastajat ootama midagi erilist. Kuid siis tulebki üllatus!

Aasiapärane seene-krevetisupp (4.-EUR) oli oivaline. Külluslik ja tasakaalus maitse, kookospiimane mahedus ja krevettide hõrk soolasus, sidrunine happenüanss .... mmmm lihtsalt võrratu! Kuigi mõistagi olid toorained sügavkülmast võetud, ei rikkunud see kröömikegi tulemust.

Soe Nizza salat forelli ja tuunikala-kappari kastmega (5..-EUR) osutus ootamatult kopsakaks. Põhimassi moodustasid kerged eri sorti salatilehed, millesse oli tummistamiseks lisatud hautatud türgi ube, praekartuli viile ja mõistagi kalatükikesi. Kahjuks osutus kauni pisikannukesega lisatud kaste üsna iseloomutuks ja üldmaitses domineeris sool ... kuid tegu võib olla minu esmasest supielamusest liiga ärahelitatud maitsemeele väikese solvumisega:)

Kohv polnud küll suurem asi, aga kolleeg võttis omale sinna kõrvale koduse pasha mangokastmega - ning asinuüksi tolle pisikese desserdi päikeseline välimus paneb heldima.

Hindaks asja siis nii:
- interjöör 4+ (ehkki eksterjöör oleks pigem 3, kuid siis kaoks ära ka see mõnus kodusus)
- teenendus kindel 5 (väga viisakas ja naeratav)
- toit 5 (mitte odav, kuid hinna-kvaliteedi suhe õigustab seda)

Nii et - kel Pärnusse asja, soovitan!

Kalmaarisalat

Ausõna ma ei mäleta, millal sedasorti salatit ise viimati tegin. Kunagi nõuka-aja lõpul ehk? Ega poleks nüüdki, kui poleks juhus ... aga kuna lasen juhustel hea meelega oma elu juhtida, siis miks ka mitte :)

Läksin Tartu vanas turuhoones kalahalli, mõttes mõlkumas mingi suitsukala. Kuid otse minu ees ostis paarike tüki suitsukalmaari ning sai müüjaproua käest kaasa õpetuse, kuidas sellest lihtsat salatit valmistada. Mõjutatav inimene nagu ma olen, võtsin siis kah lataka suitsuresti jälgedega kalmaarikülge ... noh nii umbes kahe peopesa suuruse.

Kodus lõikusin selle pehme ja hästilõhnava olluse peenteks ribadeks, lisasin õpetuse kohaselt ühe hekseldet punase sibula, mõned munad, koort ja majoneesi ... noh ja oligi kõik!

Lõikumise käigus muhveldasin mõned ribad ikka põske ka ... oi oli üks hea amps, seda võib lausa niisama serveerida! Tõsi küll, salati sees peale pisukest seismist kadus kalmaarisus kuhugi varju. Kui poleks teadnud, oleks võinud vabalt öelda, et tegu on miski suitsukala salatiga ... nt heering või muu. Ainuke, mis siiski reedab, on kalmaariliha suhteline tihedus. Aga maitse sai ikkagi hää. Röstsaial serveerituna, kõrvale mõned kirss-tomatid ... noh ilus ju!

Niisis, tarvis läks seekord:
- pool kilo suitsu-kalmaari;
- üks suurem punane sibul;
- neli keedumuna;
- koor-majonees;
- sool-pipar (soola võib ausalt öeldes lisamata jätta - nii kalmaar kui majonees on küllaltki soolased).

Ajakulu: polnudki teist ... ehk hakkimiseks kümme minutit ja tõmbumiseks 15? Maksumus: ligikaudu 40.-EEK. Tulemus: vähemalt kuus kopsakat röstsaia viilu saaks kuhjaga katta.

Herne-brokkoli püreesupp sinihallitusuustuga

Ahiküttega majas on hommikud mõnusalt jahedad. Paned sellisel hetkel puud ahjus pragisema ja teed midagi hinge- ja kehasoojendavat söögiks. Rahu, õnn ja muidu hää olla:)

Keetsin eelmisel päeval pisikese potitäie herneid. Ning teise toidu kõrvale ka brokkolit - Tartu turul on siiani saada kohalikke minibrokkoleid ja lillkapsaid, mis ei jõudnud suureks kasvada, kuid näevad nummid välja.

Lapäeva hommikul oli järgnev imelihtne. Lasksin pisut vett potis keema, lisasin poolenisti pudruks lagunenud herneid paar lusiktäit ja neli-viis õisikut brokkolit. Kuni see kraam keema tõusis, panin pannile kaks tükeldet saibiviilu röstima (no teate küll - saib, see leiva ja saia ristsugutis).

Kui supiollus keema tõusis, suristasin kraami saumikseriga püreeks, kummutasin taldrikutesse, puistasin peale kildudeks hakitud sinihallitusjuustu (oli teist Maximas alega müügil) ning krõbedad saiakuubikud.

Eks muidugi, kollased herned ja roheline brokkol ei jäta peale püreestamist just kõige paremat värvitulemust, kuid seda saaks soovi korral helendada, kasutades vee asemel piima või rõõska koort. Kuid esteetiline tulem polnud hetkel niiiiiii oluline. Maitse ja lõhn olid aga imehead. Soojus valgus üle keha. Talvisel hommikul parim!

Vaja läks:
- paar-kolm supilusikatäit keedetud herneid;
- neli-viis õisikut keedetud brokkolit;
- mõnikümmend grammi sinihallitusjuustu;
- peoga röstitud saibikuubikuid
- maitseaineid ettevaatlikult, sest juustul on oma tugev maitse ning aroom.

Ajakulu: kuna hernekeetmine ehk kõige aegavõtvam osa oli enne tehtud, siis võttis kogu protseduur maksimum kümme minutit. Maksumus: kõige kallim osa oli siin see alehinnaga ostetud sishalitusuustu-kild ... ehk läks kokku kõik nii paarkümmend krooni? Tulemus: kaks korralikku portsu.

Seapõsepasteet

Põsk on hea põske pista. Eriti kui see on see va sea oma ja suitsutatud. Ja eriti kui sellest veel midagi hõrku valmistada, nagu nt pasteeti.

Sai siin mõni nädal tagasi vana sõbra juures Pärnus päevake puhatud. Aga et puhkamine pole lihtne töö, siis sinna juurde on vajalik kosutust ja midagi toitvat kah. Seks puhuks sai kohalikule turule tatsatud, kott head-paremat punnni täis ostetud ja pihta hakatud. Alustuseks mõistagi hea pilsnerisõõm ja siis tööle.

Plaanis oli pasteet. Kuna tavapäraselt pruugitakse selle sisse misikt maksa ja kõvasti rasvainet, siis tegin nii üldjoontes minagi. Maksaks sai looma oma - nii kilo ringis, lisandiks suitsu-seapõsk - kah kilo kanti.

Alustuseks läks pannile paar suuremat sibulat. Ühte potti tükeldet maks, teise seapõse tükid (viimasel võta enne muidugi kamar pealt ... aga ära seda ära viska - see kulub nt supipõhja keetmisel marjaks ja maitseks ära).

Kui kõik kolm panni- ja potitäit olid kenasti pruunistunud, siis kallasin nad kõik suuremasse potti kokku, klaasijagu köögiviljapuljongit peale ja jätsin vaikselt kaane alla podisema.

Kui pudel õlut jutu kõrval tühjaks sai, summisin kraami potis segi ja lisasin potsiku tomatipastat. Veidike soola-pipart ka, kuid see on juba maitse küsimus. Enne saumikseriga kallale minekut tuleb asi igatahes veelkord läbi kuumutada - tomat tahab kuuma saada! Noh ja viimase asjana soru odavamat brändit (mitte endasse, vaid potti) ja tubli viis minutit sauramist. Ja voila - potitäis pasteeti saigi valmis!

Vaja läks siis:
- kilo loomamaksa;
- kilo suitsu-seapõske;
- kaks suurt sibulat;
- klaas (köögivilja)puljongit;
- maitseaineid vastavalt maitsele;
- 50 gr brändit.

Ajakulu: 10 minutit tükeldamistele, u tunnike praadimiseks/hautamiseks. Maksumus: kuna tegu oli üsna ammu, siis täpselt ei mäleta, aga pakun tagantjärele ehk sada krooni ... või kui, siis kröömike rohkem? Tulemus: nii paari kilo jagu pasteeti. Sellest jagub ikka jupiks ajaks, nii endale kui külalistele karbiga kaasa anda.