Sproti-toorjuustumääre

Olen viimasel ajal enda jaoks avastanud toorjuustu. Muidu jätavad võileivad mind üsna külmaks, kuid toorjuustu baasil valmistatud määretega maitseb üks seemneleiva viilakas lihtsalt ülihea.

Ausalt öeldes võib köögikombaini ja toorjuustu abil valmistada maitsesegusid seinast seina - nt lihtsalt meelepärase maitserohelisega, singiga või kasvõi ainult hapukurgiga. Mina tegin seekord aga sprotiga ... no jäi lihtsalt sprotikarp silma:)

Viska alguses kombaini lõugade vahele till-petersell-koriander-sibulapealsed või mingi muu muru, nt basiilik. Selle kraami tükid kipuvad mööda seinu end suuretükiselt laiali lennutama, aga selle vastus saab rohtu kui nõristad samasse ka veidi õli, sedasama sprotiõli. Lisa samasse ka veidi soola-pipart (sest toorjuust on ju teadupärast mage) ning törts hapukoort või majoneesi (siis pole muidugi soola vaja panna). Kui see kraam on kenasti ära ühtlustunud, lisa sprotid ja toorjuust ning lase vurrrrrrdi lühidalt kõik veel korra läbi (soovi korral ka paar keedumuna). Pikalt ei tasu kombaini sisse unustada, sest kui sprott väga peenikeseks mudruks ära laguneb, siis määrib ta toorjuustu hallikaks.

Novat, nii lihtne see oligi. Nüüd tõsta kas kohe kraam kombainist lusikaga leivale või pane karbiga külma tõmbuma - nii umbes päeva-paari jagu seistes läheb see kraam ainult paremaks.

Vaja läks
- peotäis maitserohelist
- soola-pipart
- lonks õli (võib samast sprotikarbist)
- väike karp sprotte (nt 100 g või veelgi väiksem)
- suur potsik toorjuustu (mina kasutasin Farmi 200 ml suurust totsikut)
- koort-majoneesi
- soovi korral kaks suurt keedumuna

Maksumus u 4.-EUR, ajakulu 2 min, tulemuseks piisavalt määret, et katta u kümme leivaviilu.

Mandariinikalkun

Puuviljamahl on punase liha hea kaaslane. Veel parem kui see on mitte lihtsalt mahl, aga mahlane puuvili ise. Minu potis said seekord kokku kalkuni kintsuliha ja mandariin ... sihuke hapukam ja särtsakam. Ja see kooselu sai hea, ehkki lühike :)

Maxima poeketis leiab mõnikord üsna mõnusaid pakkumisi. Seekord jäi silma kilone pakike kalkuni kintsuliha. Noh ja mandariinid nägid ka nunnumad väja kui muidu ... sihukesed pringid ja jurakad. Kõik muu sündis juba iseenesest.

Kodus ajasin sügavama poti törtsu õliga särtskuumaks ning kupatasin sinna ampsukateks lõigutud liha. Oleks hea, kui lihatükid ei katakse potipõhja liiga tiheda kihina, muiud ei toimu pruunistuminst, vaid liha hakkab kohe omaenda mahlas hauduma. Ja uskuge mind, mahla on selles lihas päris parasjagu!

Kui liha on esmase jume peale saanud, võib kuumust vähendada ja potile kaane peale panna. Nüüd on paraasa aeg  asuda muid lihale seltsiks minevaid jubilaid tükeldama. Seekord piirdusin vaid elementarsega – üks porruvars, kaks sibulakest ja kaks küslaküünt ning tšillikuan. Tšillliga on sihandne värk, et kes tulisust armastab, võib hakkida koos semmnetega ... aga pelglikumad isendid võivad ennem seemnde välja kaurida. Ah et kuskohast talvisel ajal tšillikaunu võtta? No ma ei tea, Tartu vanas turuhoones on need küll olemas  - kui sea poolt sisenedes kohe vasakule keerata ja rea lõppu kõndida.

Summisin need maitsetaimed hakiutna kaane alla lihale manu ja läksin mandariine torkima. Soovitan neid kohe rohkem ette võtta, niikuinii sööte pooled kohe tegemise käigus ära :)

Kui juhtuvad seemneta mandariinid olema, on mäng imelihtne – koori ja tükelda. Kui aga on seemnejupikesi sees, siis soovitan tükkideks lõigutud viljaliha panna madalasse kaussi ning lükata tükid kahvliga laiali – nii on mugav seemneid, välja nokkida, mahl ei voola laiali nagu lõikelaualt ning ega tükkide suuruse ja kuju pärast ei pea muretsema ... niikuinii läheb potis kõik üsna ühtlaseks mudruks.

Nüüdseks on liha koos seltsilistega juba u 15 min podisend, ongi paras aeg mandariinike ja ka sipsuke soola lisada. Võib ka teelusikajagu mett panna, kui on soov karameljamat kastet saada liha ümber.

Noh ja nüüd polegi muud kui u 10-15 min veel oodata, senikaua kiirelt riis valmis keeta ja salat miksida ... aga no see on juba teie mure, mida te liha kõrvale panete.

Minul kulus seekord ära:

- kilo kalkuni kintsuliha

- porruvars

- kaks keskmist sibulat

- kaks suuremat küüslauguküünt

- tšillikaun

- kaks jõmakamat hapumat mandariini

- teelusikajagu mett

- sipsuke soola

Ajakulu: kokku läks ehk pisut üle poole tunni. Maksumus ... arvan et jäi 8-9 euro piiresse. Tulemus: neljale inimesele piisab sellest lihakraamist riisi ja salati kõrvale küll ja küll.

Krõbedus ilma liigse praadimiseta

Tatar pole just paljude jaoks lemmikroog. Keetmise järel kipub ta tihti olema vesisevõitu ja kuidagi kehatu. Kuid seda annab kergesti parandada!

Tegemist on üsna universaalse nipiga, millega saab anda "krõbedust" ja nö struktuursust ka ülekeenud lillkapsale või miks mitte ka makaronidele. Selleks piisab, kui praadida vähese õliga pannil ... ei mitte neid asju endaid, vaid riivsaia või -leiba!

Korralikult pruunistunud (ja see käib imeruttu!) puru kallake tuunimist vajavale produktile, keerake ettevaatlikult segamini - ja suurepärane ning suupärane tulemus on tagatud!

Vot sihuke lihtne nipike siis seekord ;)

Taarka Tarõ Obinitsas

Sattusin tööasjus Obinitsa kanti, millest mul puudus igasugune ettekujutus. Seda vahvam oli see kogemus, et pisikeses asulakeses on olemas nii kunstigalerii kui seltsimaja, hulgast vahvatest inimestest rääkimata. Ilma igasuguse etteplaneerimiseta sattusime kolleegiga kohale ühe seminari ajal toimuvale löunasöögile, millest tahakski mõne sõnaga pajatada.

Taarka Tarõ ise näeb hetkel väljastpoolt veidi rääbak välja, kuna vana laudis on maha võetud ja uut pole veel panna jõutud. Kuid seespool avanev pilt võlub oma eheduse ja lihtsusega. Sajandivanuse hoone söögitoa südameks on hiiglaslik nö vene tüüpi ahi, mille valgeksvõõbatud ja kuumaksköetud keres, hõõguvas ashjusuus valmivadki osad toidud otse sinu silme all. Ehitusajaloolasena võlusid mind aga isaselt laiad lauad nii põrandas kui laes - sihandseid enam ei tehta!


Söögialuseks pakuti tilgake handsat, kuulsat kohalikku rukkinapsi. Isegi autoroolis olev inimene peab selle klaasi korraks pakkuja käest vastu võtma ja kasvõi puutumata tagasi andma - nii näeb komme ette! Puhas ja kange kraam paneb süljenäärmed tööle ja juhatab kenasti sisse esimese roa.

Lihakala supp - nii võiks vast nimetada seda rammusat ja mõnusat leent, mis savipotis lauale antakse. Setokeelne nimi: tindiruug. Tummine talupojalik toit, milles lisaks muule supikraamile leidub ka tangu, sealiha ja kuivatatud peipsi tinti! See kooslus on uskumatult mõnus, eriti kui oled sisse astunud käreda külmaga. Soe ja soolane leem, millele võid lusikakese hapukoorekastet sisse panna, sobib ka neile, kes muidu kalasuppi hinnata ei oska. Klibakad tindikesed annavad supile vaid mõnusalt pikantse alatooni. Kui lusikale satub ka mõni suuremat sorti kondike, siis on seegi vaid asjakohane - nii söödi ennemuiste ... noh ja saab ka praegu :)

Teiseks roaks pakuti seekord ahjupannkooke. Selle tegemine on omaette vaatamisväärsus! Ahjusuus kuumaks lastud malmpannist käiakse seapeki viilakaga üle ning kallatakse kulbiga tainas peale. Pika varrega konksulaadse hoidiku abil lükatakse pannitäis ahjusügavuses miilavate süte manu ... ja üsna pea tõmmatakse valmis pannkoogiga pann tagasi. Mis teeb selle söömise eripäraseks, on see, et tavapärase õunamoosi asemel pakutakse pannuka peale panemiseks tummist sealihahautist ... noh ütleme sisuliselt paksu koorekastet, milles ohtralt pehmeks haudunud liha. Mõistagi on ka moosikauss samas ning sa võid ise valida, kumba proovid, kuid puhtalt kogemuse mõttes tasub proovida seda rammusat ja toitvat kooslust. Ahjupannkook + seakaste = suurepärane värk, kas teate :))

Käsitöönduslikust savikannust samasugusse tassi kallatud piparmündi tee ja väike meetilk - no kas on paremat lõpurüübet koduselt toekale einele!

Koju õnnestus ka kaasa osta veel ahjusoe leivapäts ja päev saigi kohe täiuslik. Esmamulje, et siin on ju vaid tühi põld ja lage väli mõne majakesega, muutus 180 kraadi. Mõnus ja soe elamus. Soovitan!

Õlletegu

Et miks rääkida õllest toidublogis? Õlu on ju kah toit. Ja peale selle, üks üsna mõnus toiduliik :)

Kuidas siis seda teha? Noh, meetodeid on mitmeid. Võib asjale läheneda nö fundamentalistlikult - teha päris-päris õlut linnastest ja humalatest, aretada sinna juurde omaenda õige pärmisort jne. Kuid see vajab juba nii korralikke seadmeid kui ka teadmisi ning aega ja vaeva.

Kuid kuna see blogi siin aga räägib lihtsatest toidutegudest, siis räägime ka üsna lihtsast õlleteost. Arvan, et kõik on kunagi kuulnud maltoosast? Või koguni pruukinud sellest tehtud märjukest? Soovitan see eelmine kogemus korraks meelde tuletada, õlgu väristada ja ära unustada.

Praegu on müügil õllevalmistamiskomplektid, mille nö võtme-elemendiks on samamoodi maltoosa, kuid saadav jook on kardinaalselt teine kui too nõuka-aegne virre. Toona andis maltoosast teha vaid ühte, hägust ja üsna terava lõhnaga õlletaolist jooki, mis kõvema tegija käes muutus ka kangeks kui kurat ning pani järgmine päev kassiahastuses vaevlema.

Nüüdsed õllekomplektid aga võimaldavad saada väga laias valikus erinevaid õllesid alates kõige heledamast pilsnerist kuni tökatmusta porterini välja. Tehaseõlle kvaliteediga, klaari olekuga ning täpselt sinu maitse järgi timmitud jooki võid sa uhkusega demonstreerida nii naabrimehele kui peenematele külalistele.

Selleks pole tarvis ka "teraskeha", mille plahvatused omal ajal nii mõnegi köögi lakke auke tekitasid. Esmane kääritamine toimub õhulukuga plastnõus (vabalt võib kasutada ka suurt klaaspudelit), teine käärimine juba pudelis korgi all. Kaks korda peab õlu käärida saama ning pudelis käärimise ajal lahustub ka joogis piisav kogus süsihappegaasi, et avamisel-väljakallamisel kena vahumüts tekitada.

Kirjeldan alljärgnevalt nö baas-skeemi, mida saab hiljem vastavalt oma soovidele ümber korraldada, kuid kõige lihtsamalt käib asi nii:
- kontsentraat lahustada u kahekümne liitri veega, lisada pärm, sulgeda anum ja lasta u nädal aega toasoojas käärida;
- villida pudelisse, lisades igasse neist sutsu suhkrut, et toimuks uus käärimine ja lasta jälle u nädal toas järelkäärida.
- viia pudelid jahedasse laagerduma, kus nad võiks seista vähemalt kaks nädalat (aga võivad ka rahulikult aasta aega seista ... lähevad ainult paremaks.

Seega, u kuu ajaga ja üsna väheses vaevaga saate kaks kasti õlut. Pooleliitrise pudeli sisu omahinnaks tuleb u 0.55 EUR, olgu see siis laagertüüpi õlu või eil, nisuõlu või stout, lihtne hele suvine rüüpeke või jõulumekine tume talveõhtu soojendaja.

Mõistagi võib ka seda pisut keerulisemaks ajada, lisades erinevaid komponente (nt ekstraports linnaseid "kehakama" õlle saamiseks), kasutada nt mett või üsna suvalisi maitseaineid. Kuid jäägu see juba teiseks korraks, esimese hooga soovitan teha nö standardversiooni.

Ainukesed küsimused kogu mängu juures on see, et:
- kas teil on olemas endal vajalikud kääritusnõud, pudelid jms, või tuleb see osta;
- kas on olemas soe toanurk kääritamiseks ja jahe kelder laagerdamiseks.

Aga nii ehk teisiti - õlletegu, see on imelihtne!
-----------
Pildil on vaid väike valik võimalikest komplektidest. Tartu rahvas saab selle kätte Õllepoest Gambrinus, Tallinna ja muu kandi elanikud aga võivad tellida aadressilt pruulmeistrid.ee
-----------
lühikesed ja lihtsad ingliskeelsed õpetlikud videod: alustamine, villimine ja maitsmine.

Köögiviljakaste

Tee mis toitu sa tahad, varem hiljem tekib küsimus - aga mis kastet selle kõrvale/peale pakkuda? Tavapäraseid jahusouste kogu aeg kokku keerata nagu kah ei viitsi ... ja ega see jahu lõpmatu näost sisseajamine pole kah kuigi tark tegu.

Üks väga lihtne võimalus pakkuda mõnusa maitsega ja eripärast on teha kaste köögiviljadest. Tehke täpselt nii vagu valmistate mõnd püreesuppi, lihtsalt lisage vähem vedelikku! Meelepärased köögiviljad saab püreeks suristada kasvõi pooltoorena - see lisab vaid valmivale segule struktuuri. Väike küslaküüs sisse ja veidi piprapoissi ning igasugustest viljadest valmib mõnus kraam, olgu siis õliga või ilma.

Vat nii lihtne ja lühike see jutt oligi ;)

Tšilline kõrvitsahoidis

Kõrvits on üks imetabane mari. Tee teda mistahes maitselist, kõike võtab vastu, võimendab ja mahendab samal ajal. Noh ja praegu vaatab ta ju turulettidelt vastu igas värvi- ja kujuvalikus, kuidas siis mitte seda ilu ära kasutada?

Tegu jällegi imelihtne nagu enamik heast toidust. Kuna tegu soolaka-vürtsise seguga, siis otsustasin alustada sibula-porganid smoorimisega. Kuni need kaks seibitet sõpra väheses õlis podisesid, hakkisin kõrvitsa näpuotsa suurusteks tükkideks, lisaks peotäis tšillipipraid ja teist sama palju küüslauku. Et kõrvits oma näilisel mahlasusele vaatamata tegelikkuses vedelikku välja ei anna, lisasin potti ka klaasike vett ning viskasin kogu hakitud kraami takkajärgi.

Tšilliga on sihuke värk, et siin ei saa mingei soovitusi anda. Esiteks müüakse meie turgudel tihtipeale tšilli nime all üsna mahedaid kaunakesi. Teiseks on inimeste maitse nö valulävi väga erinev. Kes on tundlikum, kaapigu kaunadest vaheseinad ja seemned välja. Mina jätsin sisse.

Soovitan maitset timmida ka suhkru (või parem meega) ning nt äädikaga (või sidruniga). Lisage lõpuks võimalikult mõõdukalt soola. Peamine on saavutada Aasia klassika - et neli maitset oleks tasakaalus. Magus ja hapu, kibe ja soolane. Kui ükski neist esile ei roni, olete meister ... või hakkama saanud tõelise lurriga. Minu meelest peaks antud koosluses tšilline kibedus ronima kilomeetri kaugusele ette. Aga see on juba maitse asi :)

Minul läks seekord käiku
- kilojagu kõrvitsat
- kaks suurt sibulat
- kaks suurt porgandit
- suur pea küüslauku
- viis väga teravat tšillikauna
- pool klaasi suhkrut
- terve sidruni mahl
- teelusikas soola.