Žengjalov hatš ehk murupirukad :)

Viibin hetkel Karabahhias ja leidsin siit endale uue lemmiku. Nagu pealkirjast näha, on see midagi lihtsat. Mitte armeeniapärane nimi vaid olemus. Pannil küpsetatud kääritamata taignast murupirukas.

Konks, nagu ikka on detailides. Seekord murus. Kohalikud väidavad, et sellesse käib vähemalt 12 sorti maitse- ja muidu taimi. Mõni väidab ka 15, mõni veel rohkem. Ilmselt - nagu ikka - pole olemas ainuõiget retsepti. Igaüks teeb nii, nagu hetkel saab ja suudab.

Olin sellisest ülilihtsast delikatessist varemgi teadlik. Eelmine sügis, kui siin käisin, kiitsid kohalikud rooga taevani ja kurtsid, et seda saab teha ainutl kevadeti-suviti. Nüüd siis ongi siin kevad käes, kõik õitseb, pirniõied juba pudisevad.

Sain hotellis hommikusöögiks seda võluvat asjandust proovida .... ja kehitasin õlgu. Et nojah, põnev ja kindlasti kasulik, aga ei midagi erilist. Kuid täna käisin kohalikul turul ja sain seda õiget asja. Osssa kui maitsev.

Põhimõte äärmiselt lihtne. Nagu juuresoleval pildil näha, rullitakse taiganapall lapikuks, kuhjatakse sellele hakitud-maitsestatud-õlitatud murukuhil, näpitakse pealt kinni, käiakse uuesti rulliga üle ja pannakse kuumale kuivale pliidirauale. Maitseaineteks sool-pipar. Mõlemalt poolt kuumutatakse paar minutit - kuni pruunitäpilise pinna tekkimiseni. Ja valmis ta ongi!

Maksis selline võluvalt lihtne ja oi kui maitsev lapik pirukas 400 drahmi ehk umbes 13 krooni. Ühest saab kõhu üsna täis, kõvema isu korral võib aga neid ka kaks-kolm nahka pista.

Nüüd on ainult küsimus, et mis muru sinna sisse panna. Leidsin esimese otsimise peale sellise, spinatipõhise ja 4-muruse variandi. Olen otsimatagi kindel, et variante on kümneid, kui mitte sadu. Kui koju jõuan, hakkan ise katsetama. Seni aga haukan veel oma hotellitoas viimase ampsu žengjalov hatši, rüüpan kohalikku õlut Kilikia peale ja tunnen end sigahästi! :)

Hakklihamasina taastulemine ja isetegemine

Isetegemine on nakkav. Ja haigus süvenev. Vähe sellest, et olen sisuliselt loobunud valmistoodete ostmisest (lihatoodete osas), avastasin enda jaoks taas ka hakkliha tegemise.

Lasksin abikaasal kapipõhjast välja otsida hakklihamasina. Teate küll, selle hõbedase, vändaga. Miskipärast on veel number 65 külje peal.

Mõtlesime pisut ja tuletasime kahe peale meelde, et pole seda imevigurit juba nii umbes 15 aastat kasutanud. Kuid nüüd tõin turult tubli tüki tumedat veiseliha, väntasin läbi, lisasin sibulit-küüslauku-jms ning vorpisin valmis hunniku kotlette, lihapalle jms. Isetegemise rõõm sai suuremgi kui toidukraami kuhi.

Et oma süvenevat haigust (ja osaliselt nakkuse allikat) veelgi rohkem paljastada, viitan kondenspiima tegemise loole. Kuskil kommentaaride hulgas leiate ka minu lühi-pajatuse oma katsest. Soovitan!

Grillihooaeg avatud!

Umbes nädalapäevad tagasi, nii aprilli esimestel päevadel puges rahutus mu sisse. Kuskilt Karlova majade vahelt hoovas eksimatu grillilõhn. Nagu lahingupasun vanale sõjaratsule, nii mõjus see suitsusegune aroom mu ihule ja vaimule.

Eile õnnestus avada omaenda välihooaeg. Pisike aialapike võimaldab püsti panna katusealuse ning selle ette söepanni. Kuna eelmine "suvemajake" lagunes sügis-tormides ära, siis ostsin Jyskist 399.-EEK eest uue. Ära ei jõua ma imestada, miks need mudelid igal aastal uued on - kas lihtsalt selleks, et ei oleks võimalik uue ja vanu juppe omavahel ühendada? Aga olgu, pisut mässamist ja püsti see roheline varjualus sai.

Kallis kaasa ragistas lillepeenart eelmiste aasta vartest puhastada, mina susstasin söed hõõgvele. Vana ufogrill on küll veidi rooste läinud ja söerest sootuks ära lagunenud, kuid hakkama sai ikka.

Kuni söed parajaks miilasid, segasin kokku kerge salati ja keerasin kokku kaks grillinutsakat. Fooliumi sees saab ju küpsetada mida iganes - igavesti kerge ja lollikindel variant. Ainuke konks, et ei saa poole pealt kontrollida küpsemisastet ja ei saavuta ka krõbedat koorikut. Aga olgu, esimese korra jaoks on seegi hea.

Ühe pakikese sisse sai peotäis loomalihavorstikesi, teise sisse kanafileed. Tulemus ületas ootused. Mitte vorstikeste puhul mõistagi - mis sa nendest ikka niiväga üllatud, kontrollitud värk. Aga kanafilee puhul sai küll ennastki õnnitletud. Olin päev varem ühe kana tükeldanud supi tarbeks ning selle rinnafileed eraldi karpi maitsestuma pannud. Seejuures kuivalt - ainult Santa Maria broilerimaitseainega.

Lasksin ööpäev maitsestunud kahel suurel fileel fooliumi sees, poolsuletud grilli-kaane all 20 minutit küpseda - kümme ühelt ja kümme teiselt poolt. Ilma tilgagi õlita või muu rasvata/vedelikuta sai see imehea! Pahatihti kuivaks kippuv rinnalina oli pehme ja õrn - ning seda ainult omaenda mahlast!

Oijahhh, see lõhn ... see oli lihtsalt oivaline. Isegi läbi kahekordse fooliumpakendi hoovas selline aroom, et pakikeste pööramise järel ei raatsinud kuidagi grillipannist eemalduda. KEVAD!!! Mida soovin ka kõigile :)

Vale-hummus

Üllatusega avastasin, et ma pole kuu aega ühtegi toidutegu kirja pannud. Ei, ausõna ma olen süüa teinud. Mõnikord isegi täiesti söödavalt:)

Panen siis kirja ühe lihtsama asja, mida ikka aeg-ajalt teen ning mida praegugi kohe mugima asun. Hummusest on vast igaüks kuulnud. Aga kust üks lihtsurelik ikka alati kikerherneid ja seesamispastat võtab. Ja mihukses pühakirjas kirjas on, et alati peab just niimoodi tegema?

Eesmärk on ju üsna proosaline - tekitada miski hüva leivamääre. See, et ta on taimne ja väherasvane, on vaid väike lisaboonus. Ning kui saadus veel krehvtine ja muidu maitsev välja kukub, siis võib lausa rahul olla.

Olen katsetanud väga erinevaid koostisi, alates ubadest ja läätsedest kuni lihtsa köögiviljapastani välja. Siinkohal palun vabandust peenkõrvade ees, kes makaronilisi pastaks nimetavad. Minu jaoks pasta siiski midagi üsna vedelat või vähemalt määritavat. Kuid see selleks.

Minu hetke liba-hummus koosneb peamiselt hautatud köögiviljadest, küüslaugust ja seesamiseemnetest. Tummistajaks jupike kergelt seisma jäänud ja tahkunud seemne-karaskist.

Kõigepealt rändab purustajasse meelepärane ports küüslauku. Minu puhul läheb seda päris palju, küüslaugu teravus sobib minu maitsemeele ja kehakeemiaga oivaliselt. Karaskijupike rabiseb murendatult samasse. Peotäis hautet kaalikat, porgandit ja pastinaaki samuti. Supilusika jagu seesamiseemneid. Surrrrrrrrrr!

Seekord ei pane ma siia ei koostisosi ega maksumus-arvestust. Siin pole migeid reegleid. Tee nagu tahad!

Hetkel torkan järjekordse killukese rukkileiba selle idamisest hummusest inspireeritud määrdega suhu ning rüüpan lonksu hüva kodumaist õlut peale. Assa raks, see on ju hea! Muuseas, hetkel on minu meelest parim leib Saaremaa Borodino ja õlu Tartu pilsner:)

Vaimustav kõne toidust

http://www.ted.com/talks/jamie_oliver.html

Kuulus briti telekokk on käima tõmmanud "toidurevolutsiooni". Õnneks pole meie siin kodusel ja üsna kodukootud Eestimaal jõudnud toitumisprobleemidega nii kaugele kui USA ja Suurbritannia, kuid palju on õppida meilgi.

Pelmeenid

Ära tegin! Esimest korda elus tegin ise pelmeene! Jeeee!!!!

Noh olgu, ega ma päris kõike ise ei teinud. Jahu ja hakkliha ostsin ikka poest, mitte ei jahvatanud ja hakkinud ise:) Aga muidu sai ikka iseomaenese näpukeste abil kõik tehtud. Paganama hea tunne ja ega maitsel kah viga pole;)

Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest et läksin poodi. Seisatasin külmleti ees ja tahtsin pakikest pelmeene kärusse tõsta. Kuid siis vaatasin, mis paki peal kirjas. Ärge seda ise järgi tehke! Sest siis tuleb kole peale. Ning pelmeeniisu on nigu niuhti läinud. Mõnes pelmeenis on isegi liha pisut, kuid enamasti ikka kanalihamassi ja seapekki, kamarast ja sojast rääkimata. Ning sedagi on nii vähe, et vähegi arvutades esitad tahtamatult küsimuse, et mida kuradit siis see ülejäänu sisaldab.

Läksin hoopis teise leti manu ja küsisin loomahakkliha. Siis võtsin veel jahu ja muna. Noh ja kuna maitseaineid on kodus ikka olemas, siis polegi tohkem vaja.

Kõigepealt on vaja kokku mäkerdada tainas. Seda soovitan muidugi teha kodus, mitte poes. Ning midad suurem laud selleks tarbeks võtta, seda mõnnam. Kuid minu köögi tilluke lauake ajab kah asja ära, nii et saab hakkama küll.

Taigna tarvis võtsin nii umbes 400 gr jahu (seda va kõrgema sordi nisujahu), ühe muna ja soru vett. Soru on keeruline mõõtühik, kuid ega ma ei mõõtnund kah. No vast nii pool klaasi võis see olla. Kuhjad jahu keset lauda, teed õnaruse kuheliku tippu ning kopsad muna sinna sisse. Mitte koos koorega, vaid katkilöödud-väljavagunud kujul mõistagi. Saputad samasse soola näpuotsa ja hakkad servadest kokku koguma. Kui muna on jahusse kadunud, siristad aga lonkshaaval vett juurde ja mudid. Ja mudid. Ja mudid. Ning sõtkud ja voolid ja tambid. Seni kuni jahuhunnikust on saanud siidpehme ühtlase tekstuuriga taignapall. Nii umbes 10 minutit läheb küll sellele ära. Seejärel keera see pall toidukilesse ja pane puhkama.

Aeg asuda täidise kallale. Mina eelistan veisehakkliha, kuid sina võid ju võtta midagi muud. Poole kilo hakkliha peale võtin kaks keskmist sibulat, pool pead küüslauku ja kaks vart sellerit. Lasksin värske kraami köögikombainis sirinal puruks - lisades sinna paari supilusika jagu vett, et saaks veidi mahlakam. Tagantjärele võin öelda, et oleks võinud vett rohkem panna, oleks täidis mahlasem saanud ... kuid kui kasutad sega- või koguni seahakkliha, pole sellist mahlastamist kindlasti vajagi. Tõstad lohmakamas kausis hakkliha ja värske kraam kokku ning asud taas mudima. Sõtkuda, segada ja klohmides kaussi tagasi loopida tuleb seda segu seni, kuni värv muutub punakast pruunakamaks ning lihamahlad hakkavad paksenema. Siis on sinu käte soojus ja rakendatud energia viinud liha ühtlase tihke konsistentsini ning täidis püsib kauni lihapallina koos, mitte ei lagune pelmeeni sees pudruks. No ligikaudu 5 kuni 10 mintsi läheb ikka ära.

No ja nüüd on kõige lihtsam osa. Või eemaltvaataja seisukohalt kõige keerulisem. Tainas tuleb rullida jupikaupa laiali, nu umbes millimeetri-kahe paksuseks kihiks. Klaasiga lõikad välja kettad, asetad täidise keskele ning näpid pelmeenid kinni.

Tunnistan, et see lõikumise-täitmise-näppimise osa näis varem mulle meeletu mässamisena. Kuid tegemise käigus on see hoopi vahva ning rahuldustpakkuv tegevus ning tulemus kasvab silmnähtavalt. Kui pelmeenid otse pannile või potti ei lähe, lao nad ühekordse kihina mingile alusele ja tõsta sügavkülma. Kui pelmeenid on juba korralikult kohmetunud, võib nad kokku tõsta ja kaugemale riiulile panna.

Niisis, tarvis läks:
taignaks:
- 400 gr jahu
- üks keskmine muna
- pool klaasi vett (lisa vähehaaval, sest iial ei tea, millal palju saab)
- sipsuke soola

täidiseks:
- pool kilo hakkliha
- kaks sibulat
- pool pead küüslauku
- veidi vett
- soovi korral sellerit mõni vars
- soola/pipart/ja mina panin ka muskaati ning sümboolse sipsu suhrut

Ajakulu: minul läks kogu mässamise peale üle tunni, aga eks see oli ka esimese korra asi. Maksumus: ehk nii 50.-EEK? Tulemus: u. 40 keskmist pelmeeni ehk vast kahe poekarbi jagu. Seega pole ju paha omahind? Ning mis peamine - nüüd sa vähemalt tead, mida sööd:)

Hõtšõn ehk kihiline pannikook?

Kas te hatšapurit olete söönud? Seda kihilist ja juustuga täidetut? Kui olete, siis enam-vähem teate, millega tegu. Aga mitte päris. Hõtšõn on Kabardiiniast pärit ja sutsu teistsugune roog.

Sirvin aeg-ajalt üht venekeelset grupiblogi, mis kõneleb lõuna-kaukaasia toitudest. Siit ka selle idee omistasin. Kuid tegin jällegi pisut teisiti. No kuidas siis muidu.

Idee imelihtne. Sega kokku piisavalt tihe tainas, et seda rullida saaks. Haara paras taigna-peotäis, pätsi see lapikuks, lükka rulliga õhukeseks kettaks. Lao ketta keskele täidis, lappa taigna servad kokku ning käi uuesti rulliga üle. Saad - no ütleme laia ja lapiku kinnise piruka. Küpseta pannil. Ilma igasuguse rasvaineta. Tõsta taldrikule ja pintselda mõlemalt poolt sulavõiga üle. Söö ja niuksu:)

Retseptis oli ette nähtud nisujahu. Minul jagus seda ainult pooleks koguseks ... lisasin siis kliisid ja odrajahu - sai seda huvitavam ja kindlasti tervislikumgi:)

Õpetus nägi täidises ette valget pehmet hapukat juustu. Minul leidus parasjagu ainult Eesti juustu. Ka soovitatud värske peterselli asemel panin hoopis pitsaürte. Sai teistmoodi. Põnev ja mõnus.

Ära tarvitasin:
taignaks
- 400 gr jahu (või jahude segu või jahu ja kliide segu)
- 2 muna
- klaas piima (siin tuleb arvestada, et iga erinev jahu imab erinevalt vedelikku)
- maitse järgi soola

täidiseks
- 5 keskmist keedetud kartulit
- sada-paarsada grammi riivjuustu (või siis mõnd kreemjuustu)
- ürte (minul pitsasegu, aga võib ka ainult nt kinzat vms)

pintseldamiseks
sulavõid

Ajakulu: kümmekond minutit ettevalmistuseks ja iga koogi küpsetamiseks keskmisel kuumusel ehk nii 3-4 minutit ühelt ja samapalju teiselt poolt. Maksumus: üle 25.-EEK ei julgeks küll pakkuda. Tulemus: 8 kooki, millest kindlasti piisab neljale inimesel iseseisvaks söögikorraks või siis priskeks vahepalaks ... nt õllekõrvaseks:)