Humalakoda (Tallinnas)

Mõnikord on hea petta saada. Et lähed küll kohta, mille nimeks on pubi, aga saad hoopis restoraniväärilise toiduelamuse. Nii juhtus minuga uue Balti jaama turu ülakorrusele rajatud pruulipubis Humalakoda.

Ruumikas ja meeldivalt õhuküllane saal oli küll reede õhtule kohaselt rahvast puupüsti täis ning vaba lauda naljalt leida ei olnud, kuid mul õnnestus end tagasihoidlikult letinurgale sokutada ja tellimus siiski sisse anda. Et soovisin seekord kööki kaardistada, siis jätsin õlled proovimata, kuid seda enam soovitan seda teistel - noor pruulmeister teab, mida ta teeb.

Menüü rõõmustas silma suisa mitme supiga, kuid läksin taaskord jahtima seda va tunnus-rooga ehk seljankat. See oma olemuselt lihtne supike räägib köögist pika ja põhjaliku loo, kui sa ainult kuulata viitsid. Et kas pada täidetakse lihtsalt köögijääkidega - ja oi selles ei ole midagi halvasti ega valesti, sihukest üleannet seesinane supike algselt täitiski - või viitsib kulbikeerutaja ka sööja peale mõelda.

Humalakoja seljanka (4.50) osutus aromaatseks, tummiseks ja meeldivaks. Nojah, seitset sorti liha siin küll polnud, kuid vürtsikad peenema sõrme jämedused grillvorsti jublakad andsid maitsele kenasti vunki ja väheke taist sealiha lisas toekust. Mis aga paneb tunnustavalt noogutama, siis see on kapparite lisamine - see pole üldiselt tavaks, kuid vääristab roa maitset kõvasti.

Teiseks roaks valisin kergelt kõheldes kergema roa "Praetud koha. Spargel, röstitud fennel, kartuli-lehtkapsakook, Charon kaste" (14.-EUR). Kalaroad on mulle üldiselt väga mokkamööda, aga koha kui loodusnähtus on üsna tuhm tegelane. Nojah, seda oli ta ka seekord. Aga õnneks olid kõik muud osised taldrikul kõike muud kui tuhmid. Kõva kuuma näinud spargel eritas kerget ja ehedat suitsuaroomi. Röstitud fennelisüdamik nägi paganama dekoratiivne välja, ehkki see va krõmps apteegitillisüdamik kaotab kuumutades suure osa oma algsest aromaatsusest. Krõbekoorikuline kartuli-lehtkapsakoogikese muhe sisemus oli mõnusalt maitsekaks tuunitud ja meeldis kohe väga.

Parima elamuse pakkus aga Charon kaste - see tomatine happeline kreemikas ollus üllatas piparmündilise värskusega, ehkki väidetavalt polevat münti sinna sisse pandudki. Taldrikuservale puistatud Cayenne pipar (?) andis võimaluse igale ampsule tuletera juurde kruvida.

Ja teate mille üle oli kohe eriti hea meel ... te ei usu, aga see, et end pubiks määratlev asutis julges praadi serveerida ilma kohustusliku kardulata või kasvuhoone-tomatita ja muu biomassita, millega enamasti pubi-köögid oma maitsetühjust asenduseks täita püüavad!

Supipöial on üldiselt üsna püsti, soovitades küll veidi lahkemalt lihakraami katlasse loopida ... kuid kapparite kasutamise eest - puhas respekt! Praepöial aga ajab selja sirgu, kiidab ja kummardab uue kastmetilgakese järele ning siis ajab end taas rahulolevalt püsti.