C.F.Hahn pubi (Pärnu)

Selle puhveti kasuks räägivad päris mitu asja: väga hea asukoht hoogsa liiklusvoo ääres, silmatorkavalt kena hoone, mõnus interjöör ja mahukas sisemus. Kuid kas tuntud Vana Villemi pubiketi see lüli ka köögi osas seda heade eeliste rida jätkab?

Tööpäeva lõunasel ajal juhtus sööjaid olema päris vähe, mis aga minu mätta otsast vaadatuna on ju hea – nii saan mina oma toimingud kiiremini toimetatud. Päevapakkumiste hulgas ahvatleb hartšo, kuid jään oma tavale kindlaks ning teen valiku nö püsimenüüst.

Kui supimenüüs leidub seljanka – ja seda on praktiliselt vist igas pubis – siis ei jäta ma kunagi seda võimalust kasutamata, kuna (kordan nagu katkine grammofon) on see kuramuse kõnekas roog köögi käekirja kohta.

Seljanka (4.20) saabub lauda 7 minutiga ning väljanägemine on asjal vägagi hea. Supikausike on kaane all (et kunde saaks õigel temperatuuril supi), eraldi napakeses on hapukoor (jeeeee, lõpuks hakatakse aru saama, et seda ei pea supi sisse virutama) ning ka spets-pressikese vahe sidrunilõiguke. Serveering on 5+!

Paraku sellega aga kogu headus lõpeb. Esimese hooga imestan aroomi sisulise puudumise üle, aga kuna astusin sisse lörtsisest talveilmast, oletasin et järsku lihtsalt nina veel ei ole toibunud külmast. Aga kui lusikatäis suhu jõudis, selgus ka lõhna puudumine – maitsetu kraam ei saagi väga palju lõhnata! Leem oli vesine ja vaid kergelt tomatipüree maitseline. Jah, lihakraami oli ju kausis korralikult, aga lahja ja maitsetu leem oli vist sellele alles hetk tagasi peale tõstetud?

Võtsin appi sidruniviilu, et saavutada seljankale niiiiii hädavajalikku happelist särtsu. Korvikeses serveeritud pipar ja sinep päästsid elutu vedeliku söömatajäämisest, kuid see polnud tänu köögile, vaid maitse-ara koka kiuste.

Kui tütarlaps tuli supikaussi ära viima, küsis ta kombekohaselt: „kuidas maitses?“ Vastasin ausalt, et „mage, kuid õnneks oli laual see“ ja osutasin korvikese poole. „Aaa, noh saite ju siis soola juurde panna!“ ütles tüdruk kaastundlikult ja astus minema. Ei, asi pole soolas! Olen seda varemgi kirjutanud, aga vaadake kui asute seljankat tegeme, mõelge keskmisest raskema hommiku peale. Seljanka peaks olema roog, mis tõmbab kurnatud organismi jälle tööle ja annab eluisu ja –rõõmu tagasi! Mõistagi ei hakanud ma seda epistlit piigale pidama, kuid panen selle siia, ehk jõuab tekst ringiga kokani.

Teiseks roaks valisin puhtalt nime järgi: „Noore Villemi šnitsel šampinjonikastme ja seene-sibula salsaga“ (8.90). Et noh kui maja nimi on toidu sisse kirjutatud, siis peaks see olema ju ekstra hea, kas pole nii?

Paraku-paraku selgus, et see pole nii. Sisuliselt jätkas praad sama lugu, mida rääkis supp. Maitsetus. 0’le lähenev maitsetus. Ainuke hea asi, mida ma oskan veidi kiita, oli hiinakapsa-kurgi-tomati salat, mis oli küll maitsetu, kuid vähemalt värskelt hakitud ning vähese õliga praavitatud. Šnitsel oli küll peat krõbe ja seest pehme, aga 0-maitsestusega (noh olgu, šnitslile ei peagi seitset sorti ürte lisama, aga vääääähekese nt valget pipart vms ei segaks ju?). Peente friikartulite kirjeldamisega ma ei tegele. Seenekaste paprikaga oskas olla samuti vaid imekergelt soolane (jestas, kasutage kasvõi seenepuljongi kuubikuid, see pole keelatud, šampinjonidest seekaste maitset ei saa ju kuidagimoodi kätte).

Ainuke asi, mille ma lõpuni sõin, oli šnitslit kattev kergelt üle panni käinud sibularõngaste ja marineeritud seente segu, mida mingil veidral põhjusel salsaks tituleeriti pealkirjas. No lihtsalt maitsevad mulle sibulad ja seened :) Tõusin rutakalt lauast ja läksin maksin leti ees ära, et ei peaks tublile neiule jälle kurtma, et toit on maitsetu.

Oehh. Nii supipöial kui praepöial on seekord lohutult longus. Võimalik et oleks ikka pidanud päevapakkumised võtma, järsku oleks saanud maitserõõme tunda. Praeguse dieetsööklalikult maitsevaba kogemuse peale ei oska ma väliselt kaunist kõrtsimaja soovitada mitte.

---

lugu ilmus siin