Kuna juhtusin sinna sisse astuma koos endise linnapeaga, siis sai toiduelamus veidi hektiline, kuna ühtelugu astus laua juurde järjekordne inimene, et tervitada ja paar sõna vahetada. Enamasti üritan ma oma toiduretki üksi teha, sest siis saan keskenduda pakutavale ja vormida käigu pealt suutäisi sõnadeks, aga noh ... seekord läks sedamoodi.
Mõnusalt eri-ilmelises saalis oli tööpäeva keskel rahvast päris palju, kuid personal sai kõigega kenasti ja viisakalt toime. Eriliselt laheda mulje jättis köögi paiknemine kuskil poolkorruse võrra kõrgemal, kus askeldav noorhärra tundus vahepeal lausa köögiukse lähedal inimkõrgusel hõljuvat.
Kuna ainumas supp oli päevapakkumisena peedipüreesupp (4.-EUR), siis ohkasin ja võtsin selle. Minu eelarvamus nii päevapakkumiste kui püreesuppide osas pidi siis seekord topelt katsetatud saama. Ja teate mis – see sai topelt põrmustatud!
Huvitavalt mannavahulik tekstuur, mõnus hapukas-magusakas mekk, soolakad kastmenired, krõbedad-soolakad lisandid kokku andsid päris positiivse vau-efekti. Ehkki üldiselt jään siiski arvamusele, et püreesupid on laisa köögi ilming, siis antud juhul möönan, et siia oli pandud piisavalt hoolt ja oskusi, et saada kõrge hinnang.
Praega tekkis alguses väike tõrge – esimesena soovitud „Orsoto & veisepõsk“ osutus otsas olevaks ... ja siis nimetati veel asju, mis otsas on. Ühest küljest on see muidugi märk koha & roogade populaarsusest, kuid teisal ka kasinast planeerimisest.
Uueks valikuks osutus „Antrekoot & Aji Roho“ (19.-EUR). Toidu valmimisega läks küll päris pikalt (vestluse tõttu unustasin aega fikseerida, aga vast nii u 40 minutit), kuid see ootusaeg oli tulemust väärt!
Tellimuse aegu küsiti: „kas liha võib olla medium küpsusastmes?“, mille peale vastasin oma standartsel moel: „andke see liha nii toorelt kui julgete.“ Ja ahhhhh, milline liha see oli! Mõlemalt poolt vaid kiiret särtsu näinud tüki sisemus rääkis VÄGA HÄSTI laagerdunud lihast, oletan et see võib olla isegi rohkem kui kuu aega väga õigel režiimil hoiustatud. Oi-oi-oi kui harva kohtab sellise kvaliteediga toorainet, millega on köök lisaks ka veel supertasemel osanud ümber käia! Liha oli õrn, ülihästi maitsestatud ja tulemus ehk söögielamus suisa perfektne!
Taldrikul polnud lisaks lihale, salatile ja kastmele mingit ballasti ning juba see paneb kööki suhtuma lugupidamisega – väga vähesed toidukohad, eriti väikelinnades lähevad sellise julge serveeringu peale välja! Sellerisalat oma krõmpsu ja erksa roheluse ning ülisobiva hapuka õlikastmega rääkis suvise kerguse keeles. Aji Rojo piprast tehtud pehmelt vürtsikas kaste andis kõigele särava jume ja tumeroheline ürdiõli sumestas kõik erinevad tahud kokku ülimaks toiduelamuseks.
Kui kogu selle ilu juures üldse millegi üle nuriseda, siis oli selleks nuga. Anda korraliku liha juurde kundele kasutada tavalist lauanuga ... noh see on nagu saata baleriin lavale spordiriietes. Asja ajab ära, aga no ei ole stiilne!
Kokkuvõte on seekord vaimustunud! Supipöial tänab väga püstise sirgeselgsusega positiivse üllatuse eest, et vaatamata eelarvamusele võib ka püreesupp olla meistriteos. Praepöial aga tulistab taevasse ülivõrdelisi sõnalisi ilutulestikke ning teatab, et vaata see köök tuleks küll auhinnastada ja muidu pjedestaalile tõsta! Annaks vaid taevas ja kõik gurmeejumalused, et seda taset suudetaks hoida, sest siia puhvetisse tahan mina kindlasti veel sisse astuda!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment