Texas Cantina (Tallinn)

Ehkki katku ajal läks suur osa Tallinna vanalinna asutustest kinni, siis üks neist pani ennast kinni ... selleks et end kõrvalmajas uuesti avada. Texas Cantina kadumisest oleks ikka päris kahju olnud, sest vürtstoidu hindajatele on see üks kindla peale minekuid.

Tööpäeva varasel õhtutunnil oli siin ootamatult lärmakas ja rahvarohke, ilmselt ka sellepärast, et oli esimene katkupiirangute vaba päev ning osa rahvast tormas pidutsema. Sattusin ühte saali noorte isaste pundiga, kes kandsid püsivat hoolt helinivoo taseme hoidmise ees lennuvälja stardiraja tasemel, higistades süüa midagi tuliteravat ja kaanides sinna peale lurrõlut. Aga noh, vahelduseks piirnaguteaja vaiksetele – tühjadele restodele/pubidele oli see ju isegi tore.

Nimetus „sopa Texana“ (9.99) tekitas huvi, seletuseks toodu mõjus meeldivalt (texase mereannisupp sinikarpide & krevettide, veini, kartuli, paprika & sibulaga serveeritud röstsaiaga). Tellimuse täitmine võttis küll kurjama kaua aega, 40 minuti peale veniva ooteaja eest oleks pidanud ette hoiatama! Supp ise oli aga ... noh OK, ei mingit teksasepärast ei osanud sellest küll välja lugeda. Meeldivaim osa oli perektse küpsusastmega krõmpsuvad krevetid, kõik ülejäänu kuulus rubriiki „neutraalselt meeldiv“.

Praeks valisin väga põnevalt kõlava „Tequila fajita“ (19,99; tequilaga marineeritud & grillitud veiseliha säriseval pannil koos sibula- ja paprikaribadega, serveeritud ubade, pico de gallo, aiasalati, guacamole & tortilladega). Olin vaevalt supiga poole peale jõudnud, kui noorhärra tuli koos mingi kummalise järiga ja sõnumiga „teie toit tuleb kohe“. Lürpisin siis kiiruga supipära keresse ... kuid tegelikult läks veel nõks aega.

Ristjalgse järi ülesandeks oli siis kanda endal kandikut, millel kogu teine käik siis serveeriti. Miks seda ei võinud lauale asetada ... aga no ju siis nii näeb mingi komme ette. Särisevale pannitäiele kallati pitsitäis tekiilat, aurud lükati tsaaahhhhhh põlema ja korralik visuaalne efekt – sisseastumine tulisesse Teksasesse sai tagatud!

Noorhärra lahkumise järel ladusin kogu kraami siis enda ette lauale üle. Suures kaanega anumas olid soojad tortillad. Tomatisalsa – noh mis sa talvisest tomatist ikka tahad, ehkki sibul ja tšilli lisasid siia vähemalt väääähese särtsu. Guacamole ei hiilanud kah just erilise vurtsuga, kuid kena ootuspärane lisand oli ikkagi asjakohane. Pruunide põldubade tamp ei saanud juba põhimõtteliselt hea välja näha noh ja maitses umbes samamoodi. Jääsalatist ja punasest kapsast, kirstomatitest ja majoneesist salat oli huvitaval kombel kaetud riivitud cheddar’iga – ootamatu, kuid siiski meeldiv kombo.

Pannitäie osas olid mul kõrgendatud ootused. Kas selle loomaliha marineerimiseks oli kasutatud tekiilat või mitte, ei oska mitte kuidagi arvata, kuid tšilline-paprikapulbrine koorik sellel andis mõnusa õhetuse ja võttis isegi otsaesise kergelt niiskeks. Samal pannil karamelliseerunud sibul ja paprika lisas suutäitele juurde mahlasust ning üldine mulje jäi vägagi kena. Tõsi küll, ma ise ootasin vängemat tšillilaksu, kuid see on juba minu ootuste häda.

Kokkuvõte sedapuhku üle keskmise positiivne. Supipöial kerkib veidi horisondist kõrgemale, see toiduelamus oli leebe, kuid siiski positiivne. Praepöial hüppab aga üsna kenasti püsti, hüüdes serveerimist saatvale tulevärgile ka väikese „braavo“. Seda puhvetit mõistan mina soovitada ikka!

----

lugu ilmus siin