St.Patrick (Tallinn)

Moodsa ärihoone klaasseina taga paistev baarilett ja väikesed lauad jätavad esimese hooga mulje kokteilibaarist või kohvikust ning alles mahaistumise järel saan aru, et tegelikult on restoran hoopis teisel korrusel. Kuid kuna olen juba mantli seljast võtnud ja leti tagant kinnitatakse, et saab ka siia alla toitu tellida, nii jäängi siia istuma, nähes resto-interjööri asemel edasi-tagasi sebivaid toidukullereid – ju siis kojutellijad hindavad siinset kööki! Vaatame, mis minu pöidlad siis sellest arvavad.

Suppe on menüüs tervelt neli, kuid kuna mudrusuppide (loe: püreesupid) vahel õitseb ka seljanka (4.50), siis mõistagi valin selle variandi. Napilt 15 minutit ootamist ja kena kausike ongi lauas. Kaks rohelist kõrrekest ja mustad oliivid supi pinnal on küll kena visuaalne tervitus, kuid miks on seljanka sisse sokutatud priske lusikatäis hapukoort? Eraldi selle serveerimine pole ju keeruline? Ja mismoodi peaks kunde menetlema neid väikesteks tükikesteks lõigatud sidruniviilu killukesi? Järama koos sidrunikoorega? Sidrunit pakutakse seljanka juurde ju selleks, et oleks võimalik mahla pigistades lisada särtsakat happesust ... ja kuidas peaks neid killukesi sel eesmärgil menetlema? Mina näen ainsa lahendina need lusikaga välja koukida ja kasutuna alustadriku servale sokutada.

Aga supike ise on selline mõõduka headusega. Tihe ja tummine – see on pluss. See et selles leidub lisaks viinerile vaid ühte sorti liha, see on jällegi pisike miinus. Massiivselt palju magusapoolset praesibulat ja leebet hapukurki on peamised märksõnad, mis määravad selle kausitäie olemuse. Pole paha, aga ka ei midagi erilist.

Praadidest valin nõudlikuima: „Veise steik sisefileest pipra-koorekstmega“ (14.90), mille laudajõudmine tellimisest toimub u 30 minutiga. Garniiriks võtan röstitud köögiviljad ning jään selle valikuga igati rahule - värskelt ja mõõdukalt kuuma näinud suvikõrvits-paprika-hernekaunad on mõõdukalt-meeldivalt maitsestatud. Sama võib öelda ka mõnusa hapuka õlikastmega praavitatud värske salati kohta.

Ahjaa, alustuseks tervitas see taldrikutäis mõõõõnusa värskelt jahvatatud pipra lõhnapilvega – see tõstis ootused kõrgele. Liha – mida ma palusin serveerida nii toorelt kui nad julgevad – oli perfektse küpsustastega ... kuid vastupidi lõhnaootustele absoluutselt vesiselt maitsetu. Liha polnud ka eelnevalt piisavalt laagerdunud ning veidi liiga noore looma oma, seega jäi ära ka vanema veise liha enda spetsiifiline maitse. Õnneks oli piprakastmeke meeldiv, ehkki leebelt maitsestatud (kuigi üleüldse mitte „piprane“ selle sõna otseses mõttes) ja seega sai iga lihatükikest sellesse dippides söögikorraga ikkagi ühele poole.

Kokkuvõte tuleb loiukene. Supipöial on horisondis, leidmata suuri põhjuseid ei kiitimseks ega laitmiseks. Praepöial tõueb sellest tasemest veidi ülespoole, sest see värskeltjahvatatud pipra lõhnapilveke paneb siiani naeratama. Kas ma seda kohta soovitan – noh nii ja naa, korra võib ju sealtki läbi käia.

---

lugu ilmus siin