6teist kannu (Tartu)

6teist kannu nimeline asutus on fenomen. Nimelt on see ühs väheseid (või üleüldse ainumas?) Tartu puhvet, mis on tegutsenud 29 aastat jutti. Ja seda veel mitte kesklinnas, vaid Tammelinna südames ehk siis omamoodi asumikõrtsina, mida muudes Tartu linnasosades teada pole. Või noh, olgu, minul teada pole. Ega ma ka siia pole varem kordgi sattunud, kuid kuna oli lähikonda asja, siis võtsin vaevaks veidi ringi ekseldes see legend enda jaoks päris elus üle vaadata. Ning mõistagi oma pöidlad kahest suunast sinna sisse torgata, kui juba sai kohale mindud.

Kesknädala tööpäevalõpune aeg ning kundesid vähevõitu, ehkki toidukullerid liiguvad sisse-välja.

„Kas teenindus käib lauast või letist?“ küsin ja jään uurima osundatud menüüd. Samal ajal küsib sisseastuv noor pereisa asjatundlikult: „Kas praegu seda krõbekanaburksi on?“, näidates ehedalt seda, mis toit tegelikult müüb.

Mina jonnaka vanamehena aga ei jäta ja klammerdun lubjastunult oma supi ja prae kaksik-valiku külge. Supiks mõistagi – tadaaaaa – seljanka! Sest no kui on pubi, siis on seljonks, onju. Aga mis tekitab hea eelarvamuse, selle nimi on „Kannu seljanka“ (5.60). Sest vaata siis pole kellelgi, isegi minusugusel miskit jorisemist, et miks ta just säänne on. Maja oma retsept, minu poolt respekt!

Respekt ka selle eest, et letitagune noorproua küsis: „kas supp siis kõigepealt?“ Mitte et ma kunagi väga hästi aru saaks, et kas keegi kunagi tõesti ütleb, et „ei-ei-ei, ikka praad ennem!“ Aga vähemalt küsimus kui selline hoiab suurema pettumuse ära, selles mõttes et ei tooda kahte käiku korraga.

Istutan end katusealusele välialale, sehkendan veidi arvutis, peletan mõne sääse ja jõuan juba mõelda, et järsku peaks nende tiivuliste tõttu tuppa ümber kolima, kui tuuakse supike. Noh nii enam-vähem täpselt 10 minutit peale tellimist. Kena kopsakas kausike, milles rammus tomatipastane leem ... ja hapukoor nagu vene tank keset ukraina põldu. Mõhhhh. Et noh et mitte mul midagi hapukoore vastu oleks (erinevalt vene tankist), aga palun-tänan serveerige see eraldi kausikeses!

Supp ise on aga aus ja lihtne nagu ruudulisest vildist toasuss. Et mõttes nagu mugav ja funktsionaalne ja ega otseselt rohkem polegi ju midagi vaja. Viiner ja suitsuvorst, lisaks veel kahte sorti liha ja hapukurk. Piisavalt happeline, mõõdukalt magusakas. Meelde ei jää, nutma ei aja, koju kirjutama kah ei pane.

Aga näe pole ma veel supiga ühele poole saanud, kui lauda sõidab praetaldrik justkui kannatamatu koduloom, kes ei malda oodata, kunas teda kutsutakse. Tuleb siis kui ise tahab, onju. Igasugused peenutsemised stiilis, et „kas me võime teile nüüd järgmise käigu serveerida, sir!?“ jäägu udupeenutsevate risturaanide parkettidele.

Ohjessuke. Seda va praadi on PALJU! Tellides toitu nimega „Firmapraad“ (smooritud sealiha praesibula-singi-sibula-juustukattega; 11.50 EUR) ei arvanudki ma, et see saab olema miski eriline kolmetäpiline gurmee. Sest et pubi, onju. Ja toidukirjeldus langeb kokku post-sovjeti ruumis domineeriva nähtusega „mjaaso-po-frantsuuzki“. Aga ma kuidagi ei olnud valmis selle portsu suuruseks. Kui ma oleks 30 aastat noorem ja kaevaks kraavi, oleks ma ilgelt õnnelik. Aga ma ei ole. Selle prae nimetuseks võiks olla „Tubli töömehe sünnipäev“. Et noh kõik seesama, mida ta armastab, aga hästi palju. Eks see ole ju ka õnn, kas pole?

Salatine pool – universaalne/aastaringne gemüüse sellest kõigest, mis parasjagu saada on. Fritüüri näinud keedukardulas. Omaette napakeses serveeritud lahke lonks lihtsat koorekastet (mäletate minu kiunu hapukoore eraldi serveerimise kohta – vata prae juures nad seda oskavad!) Rõhkevõitu õhuke sealihaviilakas, millel ohtra kuhilana peeeeeenikeseks hakitud keedusink, kergelt majoneesis karamelliseerunud sibulad ja telgisuurune juustukate. Kenasti triibuline ja puha. Sest et sünnipäev, mäletate?

Kas mingi komponent sellest vääriks omaette kirjeldamist? Umhhh. Marineeritud sibul on mulle alati meeldinud, tõsi. Kõik muu aga – analoogi viltsussiga mäletate? Vot-vot. Ainult et nüüd on sellel viltsussil ka lambanaha-taoline soe vooder. Turvaline ja mõnus. Ja soe, sest teda on palju. Ka hetkel, kui ma neid ridu kirjutan, nii umbes 6 tundi hiljem, tunnen ma end nuum-härjana. Ja ma sõin ära ainult selle liha, pool salatist ja 10% kartulist.

Kokkuvõte on siis sihuke ägisev. Sest et söödud sai umbes kolme päeva ports. Supipöial tudiseb neutraalsest horisondist siiski nõksa kõrgemale. Praepöial ei suuda end aga tasapinnast kuidagi ülespoole sikutada, pigem veab raskus isegi mikronivõrra allapoole. Kas ma oskan seda puhvetit soovitada? Ainult juhul kui kriteeriumiteks on „turvaline ja palju“. Aga olgu selle kogukonna-kõrtsi päevad pikad ja rammusad, sest ma saan suurepäraselt aru, miks selliseid asutisi vaja on!

---

lugu ilmus siin