Burger ja Ribi (Tallinn)

Tallinna Raekoja platsil on jälle elu – mis on hea. Otsustasin suvalisse lauda maha istuda ja seisatasin platsi Vanaturu kaela poolses nurgakeses, otsides silmadega vaba lauda. Parasjagu tõusid aga just minu kõrval olevast lauakesest püsti inimesed ja lahkusid, jättes lauale tühjad kohvitassid ja veepudelid. Kuna ettekandja oli parasjagu otse sealsamas, küsisin ta käes „kas ma võin siia istuda“ ja ebaleva naeratuse peale seda tegingi.

Istun päikese käes, vaatan turistirahva sebimist ja naeratan mõnda aega. Pikapeale aga hakkab kõrvadele valu tegema otse platsi keskel kokku pandava välilava metallkonstruktsioonide plärtsuv kolin. Ning aeg läheb, aga minu laual seisavad ikka tühjad tassid ning edasi-tagasi heegeldav neiu ei pööra minu poole pilkugi.

Kui möödunud on u kakskümmend minutit ja ma olen korda viis üritanud viibata minust kui klaasist läbivaatavat näitsikut, teen pisut ärritunud häält. Näitsik tardub ja vaatab mind nagu ootamatult teele sattunud konna – umbes et „kuskohast sina siia sattusid“. Üritan seletada, et ma soovin kasvõi menüüd algatuseks ... ja saan aru et ta ei saa aru. Lähen üle vene keelele, mille peale tüdruk hakkab seletama samas keeles vastu, et ta on siin üksi ja jube raske päev. Õnneks ulatatakse kõrvallauast menüü ning neiu saab minema vupsata ... ja jupp aega enam üldse mitte ilmuda.

Kuna samade laudade vahel liigub ka üks vanem kaabuga härrasmees, siis küsin u 10 minuti pärast, et kas oleks võimalik tellimus esitada? Härra ohkab „ma ütlen teie tellimuse edasi teenindajale, tal on täna raske päev“.

Kuna suppe oli selles puhvetis täpselt üks, siis selle võtangi. „Puraviku supp“ (7.90). 10 minutiga saabubki sama härrasmehe käe läbi kausike, milles mõistagi püree. Oehh. See köök on laisk. Noh aga asja leevendab lusikatäis idusid, mis annab toidule vähemalt mingi struktuuri. Ja ega kui aus olla, siis see püdel seenepudru maitseb hea. Balsamiconire selle pinnal küll ei haaku teemaga kuigivõrd, kuid kausi helbin ma tühjaks ikkagi.

Teise käiguna valin millei kerge ja maitsvana kõlava „Grillitud krevetivarras“ (12.90), mis saabub 22 minutit peale tellimist. Ikka sellesama härra poolt, tüdruk on stseenilt jätkuvalt kadunud.

Oehhh. Topelt-oehh. Nohh, krevetivarras on ju siin taldrikul tõesti. Aga selle all on odavköögi kehastus – sakilised friikad. Noh teate küll, see kartulimassist pressitud toode. Kõrvalolevas napakeses odavama otsa ämbrimajonees. Oehhnohjahh. See köök on topelt-laisk.

Olgu peale, roa nimiosa ehk grillkrevetid on ju maitsvad. Küll ilma ilmsete grillijälgedeta, kuid parajalt krõmpsjad ning magusa tšillikastmega kaetud. Salatike oli ka täitsa mõnna, värske ning juba supist tuttava balsamicoga üle niristatud – siia see maitse sobis ilusti.

Muuseas vahepeal hõreneb selle asutuse väliterass tublisti. Varasema kunded lahkuvad, uued tulijad istuvad maha ning jäädes ilma tähelepanuta, lahkuvad samuti.

Palun viisakal ja tegusal härrasmehel arve tuua ning mahaistumise hetkest võttes tund ja viis minutit hiljem ilmub ka algne piiga välja. Maksan ja lahkun nüüd juba varjudes ja jahenevale Raekoja platsile. Hiljem üritan selle kokkuvõtte kirjutamise jaoks leida puhveti veebipesa ning ausalt öeldes ei leia midagi mõistlikku.

Kokkuvõte sedapuhku niru mis niru. Ma saan aru, et Raekoja platsis võis enne katku müüa mida iganes misiganes hinnaga, alati leidus turiste, kes selle alla neelasid. Katkuaeg aga võinuks õpetada, et ka kohalikke tuleks hinnata – neid, kes peaks sinu juurde tagasi ja tagasi tulema, eelkõige hea toidu ja mõnusa teeninduse pärast. Kuid see õppetund on siit majast mööda läinud. Supipöial on umbes neutraalsel tasapinnal, aga praepöial käändub alla. Siia kulutatud aeg ja raha ei olnud saadud elamust väärt.

---

lugu ilmus siin