Blanco (Pärnu)

Koidula pargi kõrval Ringi tänava nuka peal on pisike puhvetike, mis on päris korduvalt silte ja sisu vahetanud. Koht ju kena, väliterass ja puha ... aga näe, ei kipu siin miski püsima. Nüüd siis on samas lahti midagi uuekest ja paljulubavat – nimelt Maroko kööki pakkuv Blanco.

Suvi on küll käes, aga rahvast linnas hõredalt, nii olengi tööpäeva lõpusel ajal ainumas kunde, seda kiiremalt toimub kõik järgnev. Menüüs on võõrapäraste, aga põnevate nimede vahel ka turvalisemaid valikuid, kuid need ma jätan mõistagi kõrvale.

Supikesi on menüüs suisa kolm, mis teeb head meelt. Paraku selgub, et ainuke marokopärane supp (Harira) on otsas, seega võtan väikese ohkega Gaspacho Andalou (5.-EUR). Ohe tuleb sellest, et külm püreesupp on küll suvele kohane, aga tavaliselt igav ja köögi mõttes mittemidagiütlev. Kuid näedsa, ma eksisin oma eelarvamuses!

See, mis u tosina minuti pärast mulle ette tuuakse, ei ole tavaline-turvaline-igav gaspatšo. Alustame kasvõi värvist - tavaliselt punastes toonides püree on seekord pigem pruun. Kargelt külm supp pole kuigi aromaatne, mingi ürdine lõhn võib vabalt tulla supi pinnale asetatud basiiliku-lehest.

Tihkevõitu püreele annavad mõnusat krõmpsu krutoonid ja tekstuuri peenelt hakitud paprika / tšilli vahepeale jääv nähtus, mis pikapeale mõnusa vürtsika õhetuse annab. Supi üldmaitse on aga kõige üllatavam – kui tavaliselt on gaspatšo kuskil maitsepaleti hapukas-magusakas nurgas, siis see siin on mõrkjas ja vürtsikas! Või suisa isegi mõru ja küüslaugune ... mis aga muudab selle külma vürtsika supi vääääga huvitavaks ja kargeks. Ma kujutan ette et kuumematel suvepäevadel võtaks ma seda kraami endale ette ülimalt hea meelega.

Teise käigu saabumise eel vaatan veidi ka ruumis ringi. Kompaktne ja lakooniline ruumike ei kõneta millegi marokopärasega, lakke põimitud mi-mi-mi mimmu-roosa kunstlillevanik paneb aga suisa muigama ja annab kõigile toidufotodele kunstlik-roosa varjundi.

Vähem kui poole tunniga tuleb kohale ka teine roog – nüüd siis juba päriselt marokopärane: tajine berbere (15.-EUR). Koonilise katte eemaldamisel tuleb nähtavale umbes sama kooniline kuhilake köögivilju: kartuli, porgandi ja suvikõrvitsa viilud, kõige tipus aromaatne ja maitseküllane sibula-rosina kaneeline kuhilakene.

Algne köögiviljane üldmulje on mõistagi petlik, varjates enda alla selle roa põhitegelast – suurt tükki hästi pehmeks küpsenud lambaliha, mida on tuunitud mingi rohelise kastmega, mida ma oletamisi peaks oliivide ja vürtsköömne seguseks. Igatahes on see kõik kokku väga maitsev, vaieldamatult elamust pakkuv ning piisavalt kopsakas, et ka täismees lahkuks rahuloleva naeratusega.

Kokkuvõtte sedapuhku täispositiivne: supipöial küll kahjatseb, et pidi oodatud Maroko asemel Hispaania köögis käima, kuid see positiivne üllatus väärib püstipöialt. Praepöial on seda veendunumalt püsti ja ütleb – selline põnev köök väärib külastamist! Soovitan seda puhvetit vägagi, lootuses et asutus jääb Pärnusse pikemalt püsima.

---

lugu ilmus siin