Old Estonia (Tallinn)

Olles viimatise Tallinna-treti esimesel õhtul saanud ühes Raekoja platsi nurgas niru elamuse, proovin teisel õhtul teisele nurgale võimaluse anda. Asutuse nimi paneb küll kitšimaitsest nõretavalt kulme kergitama. Et kui on Vana Toomas ja Vana Tallinn, siis olgu ka Vana Eesti? Huvvvvitav, mida nad selle all küll ise mõtlevad?

Aga kuna minu asi pole mitte turunduse üle iriseda, siis pöördume keelega köögi poole ja vaatame, mida nad pakuvad. Või siis pöidlaga. Või kahega. Nohh saate aru küll, onju.

Vihmasevõitu kesknädalane õhtu on platsi üsna hõredaks jätnud ning niimoodi saan laudu sättiva rahva täie tähelepanu osaliseks. Menüü tuleb ruttu ning kogu teenindus-protseduur toimub kiirelt ja laitmatult.

Kahe nimetusega supivalikus otsustasin „Lõhe-kartulisupp“ (11.90) kasuks (muuseas, veebimenüüs seda ei leia, ka FB omas mitte). Napi 10 minutiga aga ongi ta kohal ja ... einohhhh, kesse oleks osanud arvata, et ka see on jälle püree! Ilma mingi hoiatuseta. Päris põnev kohe, kas nad seljankat serveerivad ka püreena???

Positiivne on see, et pudrune mass, mida supi nime all pakutakse, on maitsev. Kenasti kalane ja kartuli osa on kenasti ära tunda, veidi ka koorene ning puha. Aga see köök isegi ei ürita, isegi mitte dekoori tasandil midagigi enamat pakkuda kui lihtsalt kausitäis vedelat körti. Aga kuna mu viimatisest toidupalast on möödas 25 tundi, siis söön kausi tühjaks.

Praeks jätkasin kalasel lainel – „tuunikala steik“ (18.90). Veidi peale tellimuse võtmist tuleb noorhärra tagasi ja küsib, et kas ma soovin seda“medium“ või „well done“? Küsin vastu, et aga mida tema ise soovitaks? „Well-done on parem, sellel pole ju vedelikku sees“ kõlab vastus. Noogutan, et olgugi siis nii! (See roog on kenasti olemas ka mõlemas e-menüüs, kuid ilmselt katkueelse hinnaga 21.90 – siin majas on ilmselt veidi üritatud end oludega kohandada.)

Tellimise hetkest võttes 25 minutiga tuleb lauda suuuur liud, mille välimus on juba restorani ja hinda väärt. Kenade puhaste grilljälgedega steik pole küll suurem maitseelamus, kuid siiski kenasti laimimahla ja piprakesega tuunitud ning asjakohaselt hea tekstuuriga. Ketšupi-majoneesi kaste sobis palakeste dippimiseks samuti mõnusalt. Majoneesiga tuunitud salatike on värskelt kokku segatud ja seega mõnusalt karge.

Eraldi kaks lauset pühendan aga seekord kartulitele, mis mind enamasti ballastina külmaks jätavad. Need on tõepoolest ahjukartulid! Enamasti pakutakse ahjukate nime all friteeritud keedukartulit, nii et juba nähtus kui selline on kiiduväärt. Ja pealgi, kas teate, need kardulad on maitsvad! Tõsi küll, võimalik et asi on ka eelnevas ööpäevase toidupausis, kuid see on nüüd üks väheseid kordi, kui ma sõin praktiliselt kõik jubilad liualt ära.

Kokkuvõte nüüd siis kahetine. Supipöial laskub horisondist alla – see oli köögilaiskuse erakordne näide. Praepöial aga tõuseb üsnagi üles ning seda paradoksaalsel moel suurepärase kartulisoorituse eest. Kas ma aga seda asutust soovitan? Kui soovite väliskülalist vanalinnas sööta, siis vast küll. Omamaise kunde perspektiivist pole küsitav raha ja pakutav toiduelamus tasakaalus.
---

lugu ilmus siin