Alustame sellest, et mõte teha tomatitest kotlette kõlab meie kandis jaburalt. Noh umbes nagu arbuusi grillimine või arbuusikoorte soolamine vms. Aga maailmas tehakse kõikvõimalikke tükka lähtuvalt sellest, et midagi süüa on vaja ja seega süüakse seda, mida saada on.
Tomatite tipphetk meil siin võib ju isegi mööda minemas olla, aga palju on neid ikka ning miks mitte proovida neid valmistada ... noh ütleme kreekapäraselt. Ühe videoversiooni soovitan ära vaadata siit, aga lõppeks on ka neid "kõige õigemaid" õpetusi teve guugel täis.
Tomatil ja tomatil on mõistagi üüratu vahe, kuid antud versiooni saab ilmselt edukalt teha ka talvistest plast-tomatitest, ehkki maitse saab ilmselgelt olema teine (idee kasutada mh ka päikesekuivatatud tomateid lisab kindlasti maitseväge). Mis teeb sellest aga "kreekapärase" versiooni, on feta juustu kasutamine. Maitsestamise jms osas saab kreekapärasust suurendada, kasutades sealkandis levinud ürte, jogurtit jms, kuid see on minu silmis teisejärguline.
Tomat tuleb üsna peenelt hakkida, aga kindlasti mitte püreestada, sest tuntavad tomatitükid on see, mida me vajame nii visuaalis kui tekstuuris. See peenelt hakitud mass on mõistlik nõrutada, sest mida rohkem jääb vedelikku, siis seda rohkem tuleb lisada jahu ning siis me varjame sellega juba algmaterjali enda ära, muutes tulemuse jahuplönnideks.
Muuseas, väikese kõrvalpõikena - soovitan köögis askeldades pidevalt pidada kõrvade vahel küsimust "miks?" Sest et vaata ajades AINULT näpuga järge küsimusele "kuidas" midagi teha, võib õppida käsitöölisena tublisti kopeerima, kuid kunstniku vabadust ei saavuta. Kui oskad vastata küsimusele, et "miks" sa midagi antud rooga valmistades teed või lisad, siis jääb "kuidas"-raamat kiirelt kõrvale. Retseptiraamat noh. (Mis muidugi ei tähenda, et kunstnik ei võiks toota käkerdisi ja käsitööline puhast kulda, aga see viib meid juba köögist kaugematele mõtisklustele ning jutt kisub joogiklaasi taha verandale ja kuni hommikuni :D )
Edasi on mõistlik nüüd juba riivida sibulat ning suvikõrvitsat, näppude vahel murendada feta juustu, lisada jahu+küpsetuspubrit, soola-pipart-ürte ja segada see kõik kokku, nii et moodustuks kindlasti mitte pannkoogilikult vedel, vaid pigem nt kodujuustuselt teraline-tükiline mass. Pann-õli-pannilabidas toimivad edasi nii nagu ikka iga teisegi kotleti puhul.
Minul kulus seekord ära:
- kolm keskmist tomatit
- üks keskmine sibul
- sibulaga umbes sama palju suvikõrvitsat
- umbes klaasijagu jahu
- väike pakk fetajuustu
- tl küpsetuspulbrit
- sool-pipar-kuivatatud ja värsked ürdid (ei ma ei kavatsegi neid ette lugeda)
Kõrvale tee endale meelepärane külm kaste - jaaaaa-jaaa, soovitavalt sellest ÕIGEST kreeka jogurtist! Kui mingi salati ka veel kõrvale munsterdad, ongi valmis omaette roog, mitte snäkk. Aga snäkina on ta vähemalt sama hea.
No comments:
Post a Comment