Ufo pubi (Tallinn)

Värvikamaid kohti tuleb teada, neid ei leia reklaamibuklettide läikelehtedelt. Sestap saatsin Tallinnasse suundudes kamraadile küsimuse: „soovita mulle mõnda unar-putkat või eemal-asuvat puhvetit, mida ma muidu ei pruugi leida“. Vastus saabus hetkega – UFO pubi.

Tuleb tunnistada, et olles isegi varustatud infoga asutuse nime ja aadressi kohta, tuleb seda ikkagi otsida, selleks tuleb pilk lasta keldrikorruse tasandile. Tean, tean, terve põlvkonna või rohkemagi tallinnlaste jaoks on see koht legendi staatuses ja teejuhatamine sinna tundub narrusena, aga no näete – siin ma olen, elav näide selle narri kohta, seistes ristmikul ja otsides alguses segaduses pilguga harjumuspärasel kõrgusel paiknevat silti.

Kitsa trepikäigu ees seisis kipakas reklaam-harkjalg, teatades „kalja 3.-„ ning ühtlasi osundades, et kes on selle koha oodatud klientuur. Väike hämar urkake mahutab endasse peale leti veel viit pisilauakest, millest ühe ümber ilutseb täis-fiktiivne suitsuruumiks maskeerunud vannitoasein.

Lühimenüü seinal sisaldab mõistet „supp – 3.00“, mis täpsustava küsimuse peale osutub seljankaks. Nomuidugi tahab minamees seda järgi proovida, otseloomulikult, tänan-palun-jah!

Jõuan vaevalt paar minutit kõiki seinu ja lagesid katvat kirjusust uurida, kui saabubki sangaga supikauss, sisaldades nii suppi kui hapukoort. Aga vaata siin majas ma isegi ei hakka prääksuma sellel „koor-ei-pea-olema-supi-sees“ teemal onju. Siin on nigu on. Samamoodi nagu on kulunud laud ja vaatamata pärani uksele spetsiifiline lõhnamüüritis, mis ilmselt ei lahkuks siit ka peale maja lammutamist.

Supp ise – nohhhhhh. Ütleme nii, et põhiliselt tabab see kraam ju biiti. Happeline on? On! Kurki-liha sisaldab? Sisaldab! Kõik muu on juba absoluutselt kõrvaline, sest ma saan järjest paremini aru selle koha süvaolemusest, jälgides väheste kaaskundede tellimusi ja toimetamisi. Need on pärisinimesed! Päriskohas! Päriselt!

Maja uhkeim roog „UFOpraad“ maksab 5.50 ning küsides kostab kiirvastus „šnitsel friikartulitega“. Saabumisaeg on täpselt sel hetkel kui proua mahti saab. Siin majas on ainult üks kord ja tempo, millega vaidlemiseks olen mina tühine läbirändav putukas. Tuleb poole supisöömise pealt? Järelikult siis nii peabki olema!

Šnitsel – nohhhhhhh. Kas peab nüüd iga paneeritud-praetud tükki vennaihu just šnitsliks nimetama, selle osas võib ju vaielda. Kuid UFOprae koostises on ta niimoodi olnud ilmselt aegade algusest ja saab olema veel teist sama kaua, nii et ei kobise, onju. Seda enam et söödav ta ju on.

Konservipurkidest kougitud lisandid ilmselt ei sõltu samuti ei aastast ega ajast, pannakse seda mida on. Odav majoneesiplörtsatus šnitsliks-nimetatu all ei suurenda just toiduelamuse taset, aga ka ei kahanda, samavõrra nagu laudatoodud ketšupipudel. See kõikse odavam, aga omamaine. Friikad – kas peab ütlemagi, et need on need kõikse odavamad, kartulimassist pressitud siksakilised arusaamatused? Ei pea, onju.

Kokkuvõtte asemel toon muutmata kujul ära lahkumisel toimunud vestluse. Esitasin paar küsimust, mis said särtskiire vastuse poole küsimuse pealt, proovin neid ka niimoodi kirja panna

: kui kaua see koht (kolmkümmend kaks!) juba siin tegutsenud on?

: huvitav kas mõni teine (Valli baar!) on ka sama kaua samas kohas tegutsev?

Pikka iga sellele kohale, taolisi loodusnähtuseid on väga vaja. Sellel keldriurkal on tegu ja nägu ja lugu rohkem kui mitmekümnel keskpärasel restoranil kokku! Nii et kas soovitan? Oooojaaaaa!