Allee restoran (Tallinn)

Ausõna ma pole elu sees üheski spaas sihtotstarbeiselt käinud ning sedasorti asutuste juures toimivatesse puhvetitesse suhtlun teatud eelarvamusega. Aga seekord läks nii, et kõigepealt nägin ma kohvikule viitavaid päevavarje ja seadsin sammud sinnapoole, enne kui arugi sain, et sel moel astun sisse Kalev spa uksest. Jah, ka siin tervitas mind spetsiifiline lõhn, kuid teeme nii, et ei lase ennast häirida, eks.

Uhke suur saal oli minu saabumise hetkel – tööpäeva õhtu – üsna tühi. Koguni nii tühi, et seisin mõnda aega kassa juures veidi nõutult, siis näppasin menüü, vaatasin selle läbi ja istusin maha. Mõne aja pärast siiski saabus naeratav noor daam ja sain oma tellimuse esitatud. Ajapikku selgus ka, mis oli selle ooteaja põhjus – nimelt valmistus puhvet vastu võtma suuremat seltskonda, kes hakkas ka riburada pidi saabuma. Õnneks ei mõjutanud see aga minu toitude saabumist, nii et kõik oli korras.

Esimeseks valikuks sai „Kreveti-kookospiimasupp (tšilli, koriander, münt, laim)“ (12.-EUR), mille saabumiseks läksu 10 min. Tellimuse hetkel pidas neiu vajalikuks üle küsida, et „kas supp siis esimesena?“, mis on küll minu meelest kentsakas, kuid olgu parem selline küsimus kui valesti serveerimine.

Sedasorti supi menüüs hoidmine on puhvetite seisukohalt mõistlik, ent igav. Mõistlik seetõttu, et tegemist on garanteeritult hästi maitsva kraamiga – seda kombinatsiooni vist ei saagi ära rikkuda, Igav aga seetõttu, et neid väikeste variatsioonidega kookos-põhiseid supipakkujaid on palju ja tulemus on alati enam-vähem üks.

Nii läks ka seekordne supp kindla pöidlatõste peale ning seda juba esteetilises mõttes suurepärase soorituse mõttes – sinakas-hallikas kausike sobitus igas mõttes kenasti laiaservalise taldriku õõnsusesse, seesama lai servake toimis ühtlasi ka nö riiulina laimisektorile.

Kreemine leem, parimas krõmpsjas valmidus-astmes krevetid, porru-porgandi-varsselleri maitsev segu, piisavas koguses õhetavat tšillit, asjakohased-aromaatsed rohelised lehekesed. Kõik on siin taldrikus ja köögis tipp-topp-tasemel!

Ahjaa, täiendava salvrätiku küsimine tekitas ettekandjas väikese hämminguhetke, pilk pööratud söögiriistade all olevale salfakale. No aga vaat – kui ma võtan supisöömiseks selle aluskatte ära, siis kas ma pean asetama noa ja kahvli senikauaks paljale lauale? Ja teiseks – vuntsid, onju. Ma ei ole siiani aru saanud, miks enamikes restodes enam pole vaikimisi laual täidetud salvrätihoidjat, kas seda peetakse kuidagi halvaks tooniks?

Prae saabumisega läks ca 30 minutit tellimisest – suurepärane ajastus, seda enam et üha rohkem täituv pikk laud nõudis oma tähelepanu. „Lammas (lambatalle ristluutükk, kartuli-trühvlipüree, Türgi uba, Porto kaste)“ (26.-EUR) Jällegi esteetilises mõttes hea sooritus, ilma liigse vigudramiseta, kuid selge ja värvika visuaalse struktuuriga.

Mahlakas võrsekuhilake ja erksad tomatid, soolased pikad oakaunad – kõik lihtne ja selge kraam. Niigi tugevalt trühvlist püreed võimestatasid veel ekstra lisatud trühvlilõigud. Suurepärases maitsetasakaalus täidlane magu-hapukas veinikaste.

Liha oli peaaegu et oivalises küspsustasmes, kuigi veidi liiga steriilne oma maitselt, midagi lambalikku ma siit ei tuvastanud, see oleks vabalt võinud ka nt vasikaliha olla. Ainuke sisuline pretensioon – liha serveerimisel palun andke selle juurde siiski lihanuga, antud hetkel kasutusel olnud lauanuga oli küll mõõduka lõikevõimega, kuid siiski nüridapoolne.

Kokkuvõte üldpositiivne. Supipöidlal ei jää lihtsalt midagi muud üle kui olla üsna-üsna püsti, pisuke igavusehaigutus ei vähenda kiitust suurepärase soorituse eest. Praepöial käitub samamoodi – selle köögi professionaalsust tuleb kiita kõrgeimal tasandil, ehkki loomingulisuse element jääb vajaka, aga see on juba kõrgendatud ootustelävendi küsimus, mida loob asutuse mõningane pretensioon kõrgklassile.

---

lugu ilmus siin