The Kurze (Tallinn)

Mida te Dagestani köögist teate? Ilmselt umbes sama väha kui mina ennem kui kuulsin tuttava käest, et Tallinnas olla avatud selle piirkonna esinduspuhvet. Teadupärast uudis- ja söömahimu motiveerivad isegi kassi, mis siis minulgi üle jäi kui kõrvu liigutada ja kohale minna.

Njaaaa, ega kuskil seal Kopli uulitsas, trammi- ja rauteede vahelisele tühermaale jäävast putkast poleks osanud toidukohta otsida küll, seda enam et nö muidupatseerijana sinna kanti ei satuks nii ehk naa. Aga ennäe, selle putka taga on vähemalt suvel suur suveala, kus leidub päris arvestatavas koguses laudu nii suures telgis kui mööda platsi laialipillutatuna.

Ah et miks „The Kurze“? Noh et miks inglisepärases vormistuses, see küsimus pole mulle. Aga sisuliselt – „kurze“ on selle mägise kandi nimetus maailma kõige universaalsemale roale – taignakotikeses seveeritud lihale / võimisiganes muule täidisele. Ainult et ärge seal majas öelge „pelmeenid“ nende kohta, eksju, vähemalt seinale kirjutatud hoiatuse kohaselt peate siis maksma topelt :)

Mina seinapealsesse menüüsse väga ei süvenenudki, sest tuttav oli andnud selge suunise, mida võtta, sest et hea olla: lambalihasupp ja eri täidistega kurze-valik. Nii sai siis tellitudki, hinnad vastavalt 10 ja 14 eurot. Laisal pühapäevasel õhtul olid üllatavalt paljud hoovilauad rahvast täis, nii sättisin ennast katusealusesse suure ümarlaua taha.

Ooteaeg jäi positiivselt poolelt üsna lühikeseks – u 12 minutit – aga mittepositiivne oli see, et mõlemad käigud toodi minu ette jällegi korraga. Njahh. Ühest küljest on Kaukaasias pidulaua katmise kombestik tõesti selline, et toitu peab olema laual korraga võimalikult palju, et jääks külluse mulje. Aga kui tegu pole pidulauaga, vaid ühele kundele ette toodava kahe käiguga, siis võiks ju elementaarne teeninduskultuur ette öelda, et nii ei tehta? Äärmisel juhul võiks seda teha koos seletusega stiilis „meil on nii kombeks ja üldse neid asu tulebki läbisegi ja ühekorraga süüa“ või mis iganes. Aga ei, noorhärra potsatas road minu ette ja oli valmis minema loivama, kuid ma peatasin teda, küsimaks kolme erineva kastmetotsiku sisu kohta - vähemalt sain selle kohta seletuse. Aga edasi liigun kirjeldusega juba omas tempos.

Kuna minu piiratud maailmas on juurdunud teadmine, et supp on esimene käik, mida süüakse esimesena, siis nii ka tegin. Kuum ja hakitud koriandri järele lõhnav leem (see lõhn mulle väga meeldib) maitses selgelt lambaliha järele (mis mulle kah meeldib).

Aga leeme sees olev paraku mind kuigivõrd ei vaimustanud. Peale leeme ja hakitud rohelise kraami leidus siin veel vaid kaks komponenti – tinglikult liha ja tainas. Noh ega siis otseselt ei peagi olema midagi muud. Aga taignasöömine jätab mind alati külmaks, isegi kui tegu on käsitsi vormitud pisikeste sõrmeotsasuuruste nö laevukestega. Ja miks „tinglikult liha“ – sest u pool tükkidest koosnes võbelevast läbikeenud lambarasvast, mis ei mõju kuigi ahvatlevana ei välimuse ega maitse mõttes. Helpisin leeme ära, sõin ära ka selle osa lihast, mis liha nime vääris ning jätsin tubli kolmandiku kausist tahket kraami järgi. Kui minusugune supisõber nii teeb, siis pole see just suurem asi näitaja.

Kurzede osas kiidan alustuseks kööki selle eest, et nad on erineva täidisega pätsikesed teinud eri värvi taignast – nii on lisaks silmailule võimalik tõmmata kundet pöörama tähelepanu ja sisule. (Panen nende sisu kirja suuresti mälu järgi järgmisel päeval, seega võin pisut eksida, sel juhul vabandan).

Ahjaa, andke andeks minu oinalik järjekindlus – tuletan siinkohal meelde, et MIKS on siis ikkagi kahe käigu korraga toomine halb mõte. Sest et teine käik jahtub armetult kunde silme all! Nii pidingi järgmisi palakesi sööma juba jahedana.

Roosas taignakotikeses leiduv kartulipüree oli nendest kõige igavam. Rohekasvalgetes peitis ennast juust, midagi sulugunilaadset ja tihkeltvenivat – tore ja meeldiv ampsakas. Valgetes klassikaline lihatäidis, mis oma struktuurilt meenutas loomaliha ürtidega – mõnus kraam. Tumehallides leidus mahlane ja ülimalt maitsev lihaline ollus, mille ma oletan lambalihaks. Kõige põnevamad olid aga kollased kurzed, milles oleva tumekollase, magus-vürtsika olluse osas pidin lausa üle küsima – selgus et see on kõrvits!

Kastmed väärivad kindlasti omaette kirjeldusrida. Keskel kollakasrohelisena näiv kausike oli tegelikult kihiti mingi hapupiimalaadne ollus, keefir või aira vms, millele oli kallatud vist ürditõmmis? Vasakpoolne punane kaste – tomatid ja küüslauk, meeldivalt intensiivne kraam. Parempoolne oli samuti tomat-küüslauk, aga koos ürtidega ning selle võrra veel meeldivamgi.

Kokkuvõte sedapuhku heitlik. Teeninduse osas olen paraku nurisev. Supipöial jääb paraku suhteliselt lönti, sest kui köök ei vaevu liha küljest rasva ära trimmima, siis rikub see isegi minusuguse eri-ilmelise toidu suhtes avatud inimese jaoks osa elamusest. Praepöial tuleb seekord asendada kurze-pöidlaga, mis on suhteliselt püsti, eriti uudse kõrvitsaelamuse eest. Üldiselt aga soovitan siiski minna ja külastada: eriilmelisi rahvuskööke tuleb ikka toetada, et neid siiakanti rohkem satuks ja meie kulinaarset maailmapilti rikastaks!

---

lugu ilmus siin