Asian Village (Pärnu)

Miks on nö aasiakad kui sellised niivõrd populaarsed söögikohad üle kogu maailma? Sest nad pakuvad maitseid, mis ülejäänud maailmast eristuvad. Miks mõni konkreetne aasiapärane puhvet püsib niivõrd kaua ühes konreetses kohas, suutes leida piisavalt kundesid isegi suhteliselt väikeses linnas ning seda isegi väljaspool turismihooaega? Aga järelikult nad teevad seda midagi eriti õigesti. Pärnus tegutsev Asian Village on selle fenomeni ilmselt parim näide.

Novembrikuises hallis ja rõskes ilmas tundub kuidagi eriti ahvatlev ennast millegi veidi vürtsikamaga soojendada. Hooajale kohaselt pole aga minusuguseid palju liikvel ning asutuses on lisaks minule vaid veel üks lauatäis. Haaran letilt menüü ja saan tellimuse koheselt esitatud, kuigi pean siinjuures etteheitvalt tõdema, et veebilehel olev menüü on kõvasti erinev paberversioonist, nii on minu valitud „mereandide supp“ maksumus nüüd 4.50, mitte 3.00, nagu veebis kirjas.

Supi saabumine võtab aega napilt 5 minutit ning rõõmustab juba eemalt seesamiõli sooja lõhnaga. Aromaatne ja kuum leemeke annab oma esimese rõõmustava elamuse, järgnevad ohtrad pisikrevetikesed, piisavalt palju kalatükikesi, krõmpsud köögiviljad – iga element eraldi ei ole midagi erilist, kuid kõik kokku on just täpselt see, mille pärast kööki kiita. See oma olemuselt lihtne supike on kokku pandud just täpselt selliselt, mida kohalik publik hinnata oskab, ka need põhjamaalased, kes kõiki aasiapäraseid roogi liiga vürtsikaks pelgab.

Valisin seekord teadlikult leebe maitsestusega road, sest muidu oleks tulemuseks minupoolne mõõdutundetu ülistus ja lugeja ehmatus tulitava suu ja kuumava söögitoru kirjeldustest.

Sestap tuli ka teiseks valikuks „KOONG PHAD BAI KRAPHAW. Hiidkrevetid sibula, paprika, bambusevõrse, seente, tsilli ja basiilikuga“ (14.50) Need kaks tšillikaunakest toidu nime juures on jällegi tegelikult kohandatud siinsele kartuli-ja-sousti usku maarahva tasemega ehk siis tegelikult mitte midagi tulekahjut meenutavat.

Tellimise hetkelt küsiti loomulikult, et kas ma soovin ka riisi või nuudleid kõrvale, kuid noogutati mõistvalt, kui ma ütlesin neist ballastidest ära. Jah, muidugi on sellise valiku kurb kõrvalmõju see, et osa maitsvast kastmest jääb taldrikule, aga see on juba minu valik. Veidi pani mind aga imestama see, et ma pidin u 10 minutiga lauda jõudnud kausikesele lisaks söögipulki küsima – see võiks aasiakas siiski olla vaikimisi lauas, lusikaga seda kraami näost sisse ajad oleks minu meelest kohatu.

Kiiduväärseim aspekt oli see, et kui toidunimes lubatakse hiidkrevette, siis seda ka pakutakse (pahatihti antakse muudes puhvetites sama nime all neid kõige odavamaid pisikräbalaid). Maitsvaimast maitsvaim piprane-ingverine kaste oli väärt iga keeleliigutust ning saabunud sisemine soojus muutis aknataguse hämara niiskuse palju hubasemaks keskkonnaks.

Kokkuvõte mõistagi tublisti kiitev, ehkki seda oli ju ette aimata. Nii supi- kui praepöial vaatavad naeratades ülesse ja teatavad, et see köök oskab tõepoolest sobitada aasia maitseid siinsele elule-olule. Jah, mõistagi mina tahaks suuremat kärtsu-mürtsu-maitsemöllu, aga ilmselt tõrjuks minu eelistuste tase enamiku kodupublikust. Ilusat ja pikka kestmist sellele puhvetile!

---

lugu ilmus siin

Puri

Ei, mitte puri, vaid puri. Mitte eestipäraselt lühike, vaid indiapäraselt puri-i või kuidagi niimoodi. Ja kindlasti koos vastava peakaelavõngutusega, sest ilma pole see päris, eksju!

Kogu selle nähtuse mõte on olla õhuke, krõbe ja õõnes. Selleks et teda millegagi täita. Sest vaata see sõna "puri" tulenebki mõistest "täitma". Ehk siis see tegu on mille iganes manustamiseks mõeldud koorikuga.

Levinuim vorm on ehk "pani puri", millest esimene sõna tähendab vett. Jaa-jaa, vett! Aga mitte lihtsalt vett, vaid vürtsikat / maitsestatud vett.

See vaesema rahva tänavatoiduna alguse saanud "toit" ongi mõeldud nälga petma. Suure toidukäru juurde seisab järjekord, müüja kougib hiiglaslikust kastist järjekordse krõbeda õõnsa pallikese, torkab sinna sisse pöidlaotsaga augu, uputab hetkeks vürtsika vee kaussi ja ulatab kundele. Heal juhul väikeses improviseeritud kausikeses, võib ka otse käest kätte. Kunde lupsab pallikese suhu, saab krõpsust koorikust tunde, et oleks nagu midagi söönud ning vürtsvesi annab oma soojusega seest märku, et olekski nagu midagi sisulist tehtud. Paremal juhul uputatakse sinna sisse ka paar kikerhernekest ja ongi kõik.

Ehk siis tegemist on ühega paljudest õõnes"leibadest", mille eesmärk on olla millegi kandur sööja sisemusse. Ja mõistagi ei pea selleks olema ainult lahja vürtvesi, võib olla erinevaid (nt piparmündipõhiseid) kastmeid kuni erinevate rammusate täidisteni. Aga see kõik on juba sekundaarne.

Põhiline on siis see koorik ise. Nagu iga kehvikutoidu puhul, on see imelihtne. Tuleb segada manna ja jahu, sutsuke soola ja vett. Mätsida taignaks nii, et see enam käte külge ei kleepu ja panna puhkama, et manna saaks vedelikku endasse tõmmata.

Nii paarikümne minuti pärast rullid selle taigna õhukeseks ja lõikad klaasiservaga välja kettad.Või siis oled juba niipalju osav ja nutikas, et rullidki kohe valmis väikesed ümmargused kettad.

Kiire frittimine keevas õlis, jälgides vaimustunult, kuidas need lapikud kettad muutuvad ümmargusteks pallideks ning valmis ongi. Tõstad välja nõrguma ning jahtuma - jahtunud pallikesed peaks juba olema nii krõbedad, et saad augukese sisse toksida (nt lusikaotsaga) ja ära täita meelepärase milleiganesega.

Nojahnoh, ma tean, et see kõlab lihtsamalt kui tegelikkuses. Kindlasti peaks olema "see õige" manna ja jahu. Osades retseptides soovitatakse taignasse õli, teistes maitseaineid. Ülioluline on ka õige taignaketta paksus ja läbimõõt - mida õhem tainas ja väiksem ketas, seda krõbedama kooriku saab. Ja kindlasti peab keegi nüüd pühendunud ilmega loengu, missgune õli see peab olema jne. Kastmete/täidiste maailma sisse ma parem isegi ei vaata.

Minu tänahommikune eksperiment oli valmistada neid tainasõõnsusi ning see sai avastamisrõõmuga tehtudki. Ma ei ole taignasõber, kuid see tegu oli nii pööraselt lustlik ja tulemus nakatavalt teistsugune, et proovin kindlasti veel.

Seniks aga lühidalt:

- 200 g mannat

- 40 g jahu

- näpuotsatäis soola

---

- friteerimiseks pool liitrit õli

---

meelepärane täidis (pildil kasutasin karrimaitselist munasalatit).

Ja nüüd guugeldage "pani puri", eelistatult videoformaadis ja saage inspiratsiooni. Väikeseks antiboonuseks võite vaadata ka minu pildil oleva "kuumakindla" köögilusika otsa ja näha, et ka see läks mullitama :D

Kuku klubi (Tallinn)

Kuku klubi on kolinud, kui te veel ei tea :) Laste maailma ja Viru väravate vahel juhtusin mööda kõndima selle asutise sildist, mida polnud varem tähele pannudki – eks see ütleb nii mõndagi minu kohta, onju.

Üritasin vahepeal võrgust uurida, et kas selles majas süüa ka antakse, kuid vastaval FB lehel oli selle osas 0 infot, edasisuunatud veebilehel aga üleüldse 0 teavet mille iganes kohta peale aadressi ja lahtioleku-aegade. Njaaaaa, peab ikka olema puhvetipidajatel enesekindlust! Aga noh, legendid saavad seda ilmselt enda kohta lubada.

Seetõttu, kui ma paar tundi hiljem tagasi tulin ja uksest sisse astusin, asutasin end igaks juhuks küsima, et „kas siinmajas süüa ka saab?“, kui juba nägin seinal tahvlile kirjutatud lühimenüüd. Kaks suppi ja neli praadi, kuid see-eest kauni käekirjaga ja soodsate hindadega :)

Emalik proua leti taga küsis mnu tellimust kuuldes veidi üllatunult üle, et kas ma tahan siis suppi JA praadi? Hmmmm, kas nii pole siin majas kombeks?

Kuna ainult üks nendest kahest supist kvalifitseerus minu jaoks nö päristoiduks ehk mitte-püreeks, siis saigi võetud „Seene-sealiha supp“ (4.-EUR). Sisuliselt on tegu söökla-formaadis toidukohaga, kus sulle tellimus kohe soeleti toidukonteinerist kulbiga taldrikusse tõstetakse ja kätte ulatatakse – aga no ega see ei ole ju ometigi mingi probleem.

Supp ise oli sihuke ... nohhh ... ei miskine. Seente asemel oli kasutatud seeneparoodiat ehk heledaid šampinjone, mis keetmisel kaotavad selle vähesegi maitse ja lõhna, mis neil teoreetiliseltki olemas on, aga see-eest muutuvad kummiseks. Kogu ülejäänu kartuli-porgandine täidis neutraalse leeme sees oleks sobinud pakkuda nt nime all „supp kodune maitsevaene“. Aga nohh, sigaliha oli, miski seeneline ollus ka, otse nuriseda ka ei saa. Veidi soola-pipart juurde ja käras ära süüa küll.

Vanamehed kõrvallauas rääkisid vanast ajast, meenutades nt hetki Karja keldri kuulsusrikkast ajaloost. Emaproua vudis aegajalt nende juurde ja tundis huvi, et kas sõbrakestel on kõik hästi ja ega mõni klaasike ei vaja täitmist. Ikka vajab, no miks ta siis ei vaja!

Teise käiguna valitud „Praetud maks“ (6.90 EUR) tõsteti mu ette sisuliselt samal hetkel, kui olin supi kallale asunud. No õnneks oli praemaks tõepoolest hästi ettevalmistatud, kiledest ja soontest puhastatud, siis kenasti ja kiirelt praetud ning sestap liigitus „tubli soorituse“ kategooriasse. Maitsestamata – noh las ta olla, praemaksal on endal kah hea mekk.

Ajatu ja maitsetu kombo hiinakapsast ja hapukurgist salatiks. Mõni erk ja õnneks värske tomatike. Eimiskised kartulid, täisneutraalne kaste. Maitseined – ei ole kuulnud. Ürdid või kasvõi praesibul maksa kõrvale – eiagamilleks seda?

Vanamehed nurgalauas olid otsaga jõudnud noorusaegade Leningradi ning mõni klaasike vajas jällegi täitmist. Olemine oli õdus ja kõik kunded teadsid ilmselt kõiki lugusid juba une pealt, aga no kas see siis segab mõnusat koosviibimist? Emaproua naeratus ei väsi ja kodune atmosfäär laotub üle kogu ruumi.

Kokkuvõte? Nomaitea. Ütleme nii, et siin majas käiakse kõige muu kui toidu pärast, sestap jätan pöidlad kallutamata. Seda enam et kes ikka tühja kõhuga tuleb, see ju nälga ka ei jää.

---

lugu ilmus siin

Meloodia (Narva-Jõesuu)

Narva-Jõesuud defineerivad ilmselt kolm asja – jõesuu ise, pikk külm rand ja SPA’de rohkus ruutkilomeetri kohta. Esimene on andnud kohale elu ja nime, teine pakub hurmavaid hetki, kolmandad toovad siia rahvast. Nonäe, tõi minugi, ehkki mitte SPAd ennast, vaid seekord ühe sellise juurde kuuluvat restorani Meloodia pöialdega torkima.

Suures saalis polnud küll külastajaid, kuid miskipärast oli personal hulgakesi sekeldamas buffet-tüüpi laudade ümber. Imestasin omaette, et sellised võta-ise-mida-soovid tüüpi sööginähtused kuuluvad hotellides ju hommikusöökide juurde ... aga no mis mina ka tean. Samasuguse kerge imestusega astus minu poole üks sekeldajatest ja küsis minu sonis/mantlis kuju silmadega mõõtes, et kas tulin sööma? Nojah noh – minut hiljem istusingi juba lauas, menüü käes ning jälgisin silmanurgast personali toimetamist.

Vaatamata näilisele hõivatusele saabus minu esimene tellimus „Tuline mereannisupp“ (6.-EUR) minuni napi 10 minutiga. Omamoodi efektses krõmelises mustas taldrikus kumas sooja kuldpruuni helgiga tihe leemeke, kaetuna hästisobiva rohelusega. Aroom rääkis peamiselt sojakastmest, aga veidike ka seesamiõli ja ilmselt vist ka Worcesteri lisamisest – igatahes oli see meeldivalt intensiivne ja paljulubav.

Kausi sisu paraku sama meeldivas võtmes ei jätkanud. Laisk ja leebe püreeleem maitses küll kenasti, kuid ei vastanud kümnendiku võrragi lubadusele „kuum“ (venekeelses versioonis oli see veelgi karmima lubadusega „Жгучий суп с морепродуктами“ – kõrvetav). Mereanni valmissegude paki sisu oli köögi poolt kahjuks rajult kummiseks kuumutatud, eriti kalmaari ja kaheksajala jubilad. Kuid õnneks olid need kõik nii peened tükikesed, et koos ilmselt kõrvitsa peale üles ehitatud ja kastmetega tumedaks tuunitud leemega kannatas ära süüa ikkagi.

Teise roa „Veisesisefilee, trühvlikaste. Lisand: suhkruherne tapenaad, varajane kartul, kirss tomatid“ (20.-EUR) saabumisega läks tellimise hetkest aega u 25 minutit – roogade omavaheline ajastamine on suurepärane.

Valisin teadlikult maja kalleima roa, sest see võiks köögi kohta kõige rohkem rääkida. Tellimise hetkel luges kelner asjatundlikult ette kogu liha küpsusastmete skaala ja lisas sinna enesekindlalt, et „kas jääb siis medium?“ Vastasin oma tavapärase ülesande-püstitusega: „nii toorelt kui te julgete pakkuda“ Kelnerinna suured silmad läksid veidi veel suuremaks ning ma lisasin sama lause igaks juhuks ka vene keeles. Jätkuvalt suuresilmselt ja miskipärast pool-sosinal küsiti vastu, et kas siis „rare?“ Noogutasin stiilis „et no ju siis“ ja suuresilmne tellimus läks köögi poole teele.

Ja nüüd siis räägimegi sellest lihast. Köögi suurim pluss oli see, et neil tõepoolest oligi pakkuda heas kvaliteedis ning laagerdusastmes sisefileed. Suurim oskus – nad polnud seda liha kuidagi ära rikkunud! Umbes sentimeetripaksune seib oli kiirelt ja õigel kuumusel panni näinud, seejärel lapiti pooleks lõigatud ja ka sel moel serveeritud. Selline serveering on julge ja tavatu, tavalisem ja turvalisem oleks poolpõiki kitsaste lõikudena serveerimine, et näidata efektset üleminekut kuumtöötlemise läbi pruunistunud kooriku ja mahlase-punase sisepinna vahel. Aga õige töötluse ja julge serveeringu eest plusspunkt!

See, et sellise liha juurde ei vaevuta korralikku lihanuga pakkuda, on aga miinus, kuid mitte köögi, vaid saali poolele. Õnneks kordan, et liha oli perfektse küpsusega ning seetõttu sai ka tavalise lauanoaga hakkama.

Ülejäänud taldrikule pandu osas väärib veel kiidusõnu nähtus nimega „suhkruherne tapenaad“. Tapenaad on tavapärase mõttes oliividest tehtud määre, selle algaine asendamine hernestega on lahe ja loominguline võte. Kulinaarse purismi all pole ma kunagi kannatanud nind säherdused vimkad mulle meeldivad.

Vesised-maitsetud kartulid ja liigpehmeks töödeldud kirsstomatid ei vääri rohkemat kui mainimist. Trühvlikastmena väljareklaamitud kraam taldriku keskosas – ahjaa, visuaalse struktuuri mõttes oli sooritus ilus – oli nii leebeke ja mitte-trühvline, et pigem oli tunda sinna pinnale nõristatud hea oliiviõli rohelist maitset.

Muuseas lõpuks selgus ka õhtuse buffet-laua mõistatus ning minu mantlis-sonis väljanägemise poolt tekitatud hämmeldus. Just siis kui olin oma prae kallale asunud, algas SPA-rahval õhtusöögi aeg ning saali täitis toasusse lohistav ja mugavusriietes rahvas, kes aeglaselt, aga ahnelt oma taldrikuid täitis. Selles ajaraamis välisuksest ja väliriietes sisseastunu tekitas ilmselgelt personalis väikese tajuhäire.

Kokkuvõte sedapuhku ebalev. Supipöial vaatab üsna allapoole, kuna ootused nii lubatud vürtsikuse kui mereandide osas olid petetud. Praepöial on aga samavõrra ülespoole, kiites kööki hea ja julge käekirja eest. Kas nüüd see kõik on nii soovitusväärne, et spetsiaalselt selle jaoks kohale minna? Nohhh nii ja naa, pigem ehk siis kui niikuinii sinna kanti satute.

---

lugu ilmus siin

Kohvik Kaar (Narva)

Narva pole ainult kindlus ja Peetri plats, siin on ikka päris palju kuhu kõndida. Minul õnnestus kamraadi näpunäite peale suisa pool tundi astuda, selleks et jõuda Narva Eesti Riigigümnaasiumi senise hooneni, mille keldris see puhvet paikneski.

Äripäeva õhtupoolikul olin sisuliselt ainus kunde, kui keldrisaali teises nurgas kahte piiiiikalt kohvitavat prouat mitte arvestada. Nemad olid seal enne mind ja jäid samasse lobisema ka peale minu lahkumist.

Kuna menüü oli kenasti ja korrektselt ka FB-lehelt leitav, siis olin oma valiku juba ära teinud ning edasi kulges kõik kenasti ja kiirelt. U 15 minutit leivakorvi toomiseks on küll tiba pikk aeg, kuid selles leiduv magusapoolne must leib ja tšillihelvestega dekooritud määrdeke olid kenad sissejuhatuseks ikkagi.

Kahekohalisest supivalikust valisin „Peipsi kohasupp“ (8.-EUR). Või siis „Peipsi koha supp“, nagu tšekil kirjas. Ja nii on isegi täpsem, sest 17 minutiga kohale jõudnud laiaäärses taldrikus oligi üks koha J

Nohh täpsemalt siis üks keskmine tükk kohakala, mis oli kergelt panni näinud ja asjakohaselt maitsestatud. Kuldne leemeke tema ümber andis aimu, et ka selle valmistamisel on olnud kontakt kalaga ja see on tore ning kiiduväärt. Peenelt ribastatud juurseller ja porgand, veidi jämedamalt halutatud kartul. Tillioksake ja laimikilluke. Kõik nii nagu peab, maitsestus mõõdukalt soolakas-magusakas, laimist antud tilgake haput värskust. Ohh, see oli hea. Minusugune supihoolik riisus taldriku tilgatuks ja jäi vägagi rahule.

Teise käiguna üritan enamasti võtta maja kalleimat rooga, et näha kuipalju nad siis sellele viitsivad vaeva pühendada, kuid kuna olen pardirinna nime all enemasti kummitükke saanud, siis jätsin selle siin majas proovimata (võimalik et tegin vea). Selle asemel otsustasin proovida üsna harva kohatavat nähtust nimega „Lambalihakotlet orsotoga“ (14.-EUR).

Roa saabumisega läks 28 minutit ning see ajastus on suurepärane. Orsoto ehk odratangu põhise roa suurim probleem on tema vähe-apetiitne hall välimus, seda oli antud juhul püütud soojemaks timmida mingi punaka hapuka kastmega. Pruunid pastinaagi-sipsid elavdasid seda visuaalset poolt omakorda õige väheke, porgandi- või peedilaastud oleks seda kordades paremini teinud. Keskmine kotletike kandis minimaalse ehtena väikest värsket kuhilakest, mida oli liiga vähe maitseelamuse andmiseks, kuid visuaalse struktuuri mõttes siiski igati omal kohal.

Kotlet ise lõhnas selgelt ja meeldivalt lamba järele ning mina pean seda ainult kiiduväärseks, kui lammas maitseb nagu lammas ja mitte nagu iga teine liha. Meeldiv maitsestus ja suurepärane küpsusaste – aga siiski natukese kuiv, ilmselt siis hakklihasegu vähesest rasvasisaldusest tulenevalt.

Kuna kokk juhtus mingi aeg ka ise saalis viibima, siis sain tema käest üle küsida, et kas kasutatud oli tüümiani või rosmariini ning sain kuulda et viimast – see lisand on lamba puhul ülimalt heakskiidetav, eriti kui temaga on ümber käidud nii oskuslikult, et ta pole dominant. Kokk ilmse rahuloluga küsis seepeale, et kas ma tundsin ära, et ta oli orsotos kasutanud kaalikat ja porrut ... vaat paraku selle koha peal pidin alla vanduma. Aga igatahes sain mina edastada oma mahlasuses tuunimise soovituse ja kokk selle naeratuse ning heaskiiduga vastu võtta.

Kokkuvõte seekord igatahes kiitev. Supipöial on üsna-üsna tipu lähedal püsti ja kiidab maitsva minimalismi ja esteetika eest. Praepöial jääb natukese sellest vähema entusiasmiga, kuid ka ikkagi püstiseks. Omaette pöidla tuleks Narvas aga kruvida nende puhvetite ukse kõrvale, kus saab kenasti riigikeeles asju ajada ja siin majas nii see ka on – Riigigümnaasiumi hoones paiknemine mängib ilmselt ka mingit rolli :)

---

lugu ilmus siin